heledas valguses, kuni majad lõppesid ja algas maantee, mis viis äärelinnast välja. Tee serval olid lambad ja koerad, aga nad erinesid tavalistest loomadest, sest nad ei määginud ega haukunud, vaid rääkisid nagu inimesed, ainult nende laused olid napimad. Minusse suhtusid nad kui võõrasse ja käskisid mul ära minna. Mina aga olin rõõmus, et kohtasin elavaid hingi ja ütlesin, et tulen neile külla.
Niipea kui ma seda loomadele teatasin, oli nende meelepööre silmanähtav ja usk täitis jälle mu unenägu, et olin loomade sõbralikkusesse uskunud. Nad olid mind esialgu tõrjunud, aga nüüd, kus nad pidasid mind õigeks, läksime koos läbi aasa ning metsavahetee ja jõudsime maja juurde, mis oli pikk ja koosnes paljudest tubadest nagu vagunid rongis.
Arvasin, et need targad loomad elavad omaette, kuid nad elasid inimestega koos. Maja, kus nad elasid, ei teinud mitte eriliseks rongi kuju, vaid inimesed, kes selles majas viibisid rahuseisundis ja õnnetundes. Nad istusid vaikides ja näiliselt nagu ei teinudki midagi, kuid tegelikult olid nad kõik märkamatus intensiivses tegevuses. Mida nad just konkreetselt tegid, polnudki tähtis, aga ma tunnetasin õhustikust, et nad olid kõik õnnelikud, ja ka sina olid nende õnnelike hulgas. Tundsin ära su armastuse energia, mis oli kunagi lapsepõlves meie vahel olnud.
Hakkasin sind otsima, jätkas Kirsika. Käisin ühest toast teise, kuni lõpuks tulin esimesse tuppa tagasi, sest ma teadsin, et sa pidid siin olema. Toas oli palju inimesi, kes kõik olid oma rahus üksteise sarnased. Nad olid võrdselt õnnelikud ja mul oli raske kedagi teistest eristada. Siiski torkas mulle üks keskealine naine silma. Tema olemises oli veel suuremat õndsust kui teistel ning ta kandis kaelas hõbeketti, mille otsas oli hõberist, ja ma taipasin, et too pikkade juustega naine on preestrinna. Meie pilgud kohtusid hetkeks, kuid naine sai kohe aru, keda ma otsisin. Ta ei lausunud mulle ainsatki sõna, aga oma pilgu või mõttejõuga suunas ta mind vaatama sinu poole – ja ma nägin sind.
Mõistsin, et sa oled uuesti sündinud. Sa olid noor. Tundsin sind ära noorpõlvepiltide järgi, kuigi tegelikult olid pildid ainult mineviku virvendus. Olin rõõmus ja kallistasin sind ja sina kallistasid mind samuti, kuid olid sealjuures väga rahulik ja armastav.
Olin leidnud sind uuesti üles. Olin saanud, mida tahtsin, ja jätkasin oma jalutamist. Aga kui ma korraks tagasi vaatasin, nägin, et maja liigub – ja ma mõistsin, et rahu, mis ma selles majas kogesin, ei ole 1õpp-punkt. Mõistsin, et elu kulgeb pidevalt edasi ja ka mina sõidan edasi uues rongis.
Kirsika unenäod olid alati Raadule huvitavad. Nad võimaldasid tal kokku puutuda tütre maailmaga, mille uks ei olnud tavaliselt paokil. Ent veel huvitavam oli Kirsika arutelu oma unenäo ümber, kust ta oskas ridade vahelt välja lugeda Raadule nähtamatut, ja tuli järeldusele, et ema energia hakkab temast vabanema. Ja ta ütles seda tooniga, nagu oleks energia vabanemine juba toimunud. Oli see tõesti nii? Kas see oli tõesti nii? mõtles Raat veel kord õnnelikult ega suutnud Kirsika sõnu uskuda. Midagi oli iseenesest paika läinud, midagi, mis oli Kirsikat kaua vaevanud.
Jah, Kirsikale oli oluline piirideta vabadus. Teda häiris Raadu armastus, millest ta oli tahtnud täiskasvanuna vabaks saada. Armastuse suhtes olid nad Andraga vastandid. Kui Andral jäi Raadu armastusest ikka väheseks, siis Kirsika oli püüdnud Raadu ülemäärast armastust vältida. Teinud talle koguni etteheiteid, et ema armastab teda veel praegugi nagu väikest last, ja Raadul oli teda kuulates olnud alati häbi, et ta ei oska olla see, kes ta peaks olema. Et ta ei suuda ikka veel kohaneda täiskasvanud Kirsikaga ega kasva ise seesmiselt ümber, justkui aeg oleks jäänud Raadusse nagu võrkkiigesse magama – ja see tuttav ängistav ebalus oma oskamatuse ja saamatuse pärast tuli temasse tagasi, niipea kui ta mõtles Olele, kellele Kirsika oli pärandanud oma piiritu vabadustahte. Ole oli küll alles kolmeaastane, aga ta ei lasknud Raadul ennast kallistada ja hüüdis igal õhtul Raadule voodisse: ma ei tule su kaissu! Ta kordas hüüdu isegi päeval, nii et see hakkas kõlama nagu sõjakuulutus Raadule – ja ometi vahetevahel ta tuli. Pani pea Raadu padjale, võttis pihku taskulambi, millega Raat öösiti kella vaatas, lülitas selle sisse ja hakkas toa pimeduses kuud lakke tegema. Kui laes ja seintel olid kuu kollased laigud juba mõnda aega hüpelnud, klõpsatas Ole lambi jälle kinni ning läks sõnalausumata minema nagu kass, kes kõnnib omapead. Jah, Ole kehtestas ennast juba sünnist saadik. Andis Raadule märgid kätte, kuidas vanaema peab temaga käituma.
Mõni päev tagasi, kui Ole jälle vudis õhtul ta sängi taskulampi plõksutama, tuli talle ootamatult hellushoog peale ja ta jäi kaissu kauemaks. Sirutas oma käed Raadu kaela ümber ja kallistas teda kõva-kõvasti, nii et Raat oli süllekukkunud õnnest oimetu. Aga kui Raat tahtis teda vastu hellitada, ütles Ole: sina ei tohi mind kallistada! Ja vudis tagasi ema juurde.
Hommikul rääkis Raat Kirsikale Ole järjekindlusest. Huvitav, ütles Kirsika.
Mulle pole ta kunagi niimoodi öelnud. Aga nähtavasti ta tunnetab, et sinu armastus tahab teda omada. Kui sa lased oma armastuse energia vabaks, võtab ta sind vastu.
Kas sellest jutuajamisest ei saanudki äkki Kirsika unenägu alguse? mõtles Raat nüüd tagantjärele. Usutavasti sai, sest nad olid rääkinud omavast armastusest rohkemgi. Kirsika oli püüdnud talle tõendada selle hävitavat olemasolu. Ta oli öelnud: ma mäletan hästi üht hetke, kus Ekke oli alles lasteaialaps, umbes sama vana kui Ole praegu. Ekke mängis põrandal ja sina juhtusid mängivast Ekkest mööda minema ja kallistasid teda. Ekke ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu, sest ta oli keskendunud oma mängule, aga sina solvusid. Ütlesid koguni: nii et sa siis ei taha vanaema hellitust? Mina poleks niisuguse mõttegi peale tulnud, et laps ei taha hellitust! Kuidas ta siis ei taha! Tahab küll. Lapsel on alati turvaline tunne, kui ema või vanaema teeb talle möödaminnes pai, aga ta ei pea seda emale või vanaemale tõestama. See oli tookord sinu enese mõte, et Ekke tõrjub sind ära, mitte Ekke enda mõte.
Ja jälle ei vaielnud Raat Kirsikale vastu. Kirsika mõtles loogiliselt, ainult Raat ise oli oma armastuses vigane. Oskas endast välja kumada vaid kaht armastust: omandavat ja pealispindset. Ja ometi oli just see teine, pealispindne, ajutine armastus Raadule sama vajalik kui esimene. Siis jagas ta oma armastust päikesena laiali ja sai jagamisest ise elustava hingehetke. Naeratas siia ja sinna, naeratas naabrimehele, kes potsatas neli korda nädalas ta postkasti Linnalehte, ja ükskord küsis Raat temalt isegi edevalt: kas naeratusest ei jää säärase tähelepanu jaoks väheseks? Ei jää, vastas naabrimees, teil on ju nii soe naeratus!
Sellised hetked aitasid Raatu elada ja neid ei olnudki vähe. Vastupidi, neid oli palju, nii et nad läksid juba järgmisel silmapilgul meelest ära, ainult mõned ootamatumad ei kadunud, näiteks kui Raadult võeti pediküüris vähem raha kui eelmiselt kliendilt ja pediküüritegija ütles Raadule: ma võtan südametunnistuse järgi, see naine pidi sellepärast rohkem maksma, et ta viriseb kogu aeg. Või siis meenutus suvest, kui Raat ostis turult kaks võrgutäit istutamislilli ja müüja ütles talle: head kirjutamist! Siis oli Raat küll üllatunud, ta polnud harjunud, et teda turul ära tuntakse.
Küllap naeratused aitasid teda õigele teele. Muidu poleks Kirsika pillanud Raadule nii olulist lauset, et Raadu armastuse energia hakkab temast vabanema. Sellega oli Kirsika otseselt mõista andnud, et Raat hakkab toime tulema sellega, millega ta polnud terve eluaeg hakkama saanud. Aga Raat ei teadnudki varem, et peab sellega hakkama saama. Ta kuulis alles praegu armastuse energiast Kirsika suust. Raadu meelest oli loomulik, et armastus oli tema küljes kinni nagu kitt. Nagu Raat oli kunagi Härmi küljes kinni ja Härm tema küljes, ja nad olid õnnelikud teineteise omamisest – ja ometi oli omamistung neid väsitanud, nii et nad oli kukkunud teineteisest lahti, kui kitt ära kuivas. Nii et ta oli siiski ühe õppetunni üle elanud, ainult polnud seda märganud ega õppust võtnud. Või oli, kui tema muutumine oli Kirsika silmale nähtav?
Raat oli ebateadlikult, lihtsalt sisemise hääle sunnil tõmbunud Kirsika perest eemale. Tõmbunud omaenese kookonisse, et mitte häirida neid armastusega, mis oli neile koormav. Jah, ta oli iga hetk neile saadaval, aga mitte keskmes, mitte nähtaval, et nad saaksid rahulikult elada
