mõne täiesti ebaolulise asja pärast, ometi oli ta siis juba kaheksaaastane poiss. Ole on üllatanud mind oskusega oma tundeid valitseda. Ta oli vaevalt kahe aastane, kui ma päeval ükskord pikali heitsin – ja tema tuli äkki minu juurde suure jutuga. Kui ta aga nägi, et mul olid silmad kinni, jäi ta poole lause pealt vait ja läks tagasi mängima.
Ekkega oli mul ka teisi probleeme. Mäletan, kui ma Ekkega riidlesin, algas meie vahel võimuvõitlus. See on ka praegu nii. Aga Ole ei pahanda minuga, ütleb rahulikult: jah, ma kuulsin.
See oli tõsi. Seda teadis Raat ka ilma Kirsika informatsioonita, et Ole on haruldaselt tasase meelega laps. Kui Raadul külaline tuli, ilmus Ole ukseavale ja küsis: vanaema, kas ma võin tuppa tulla? Ja kui Raat lubas ja lubas tal laudagi istuda, ei kahmanud Ole esimest ettejuhtuvat küpsist ega kompvekki, vaid ütles rahulikult: paku mulle midagi! Ta ei seganud ka jutu vahele, vaid kuulas, mida külaline rääkis ja kui külaline avaldas hämmastust, et nii väike laps on nõnda hästi kasvatatud, küsis Ole: vanaema, kas ma võin rääkida? Ja kui vanaema lubas, parandas ta külalise juttu. Ütles: ma ei ole väike. Ma olen suur poiss.
Jah, Ole tasane meel hämmastas Raatu ikka ja jälle. Tema ohjeldatud tasane meel, sest ta oskas ka tasasel meelel protestida, nagu ta tegi seda Inge puhul, kes käis Raadul ja Kirsikal vahetevahel külas. Kord olid nad kolmekesi süvenenud nii jäägitult vestlusesse, et ei pööranud Olele vähimatki tähelepanu, kui Raat äkki kuulis, et Ole hakkas õrna häälega laulma. Kirsika rõõmustas veel, et laps leidis endale meeldiva tegevuse ning nad saavad edasi rääkida, kuid siis ütles Raat Kirsikale: sa kuula, mida ta omaette laulab! Ole laulis ilusa vaikse viisiga: tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära, tädi Inge läheb ära…
Jah, Kirsikaga oli küll väga kena kõnelda, aga äkitselt tundis Raat, kuidas tema sees hakkasid kohustused laulma sama vaikse häälega nagu Ole oli laulnud. Ainult vastupidiselt Olele, hakkasid need hääled häält kõrgendama. Raat sõitles küll ennast, et ta võib ju kohustused edasi lükata, sest Kirsika ei tule iga päev avali südamega ema juurde, kuid rahutus sai Raadust võitu. Ta meeled olid hakanud tasapisi keskenduma toimetaja tulekule, lastest võis ju teinekordki rääkida. Pealegi tahtis Raat tukastada, lasta silm nii öelda looja, et olla toimetaja tuleku ajaks virge vaimuga.
Mis seal salata, väsimus hakkas Raadust võitu saama. Või olid need aastad, mis võtsid võimu enda kätte? Tegelikult pidi Raat oma aastatele tänulik olema, et nad lubasid tal ikka veel kirjutada, kui Raat ainult ise peab piiri. Iga päev ikka natuke ja natuke ja mõni päev veidi rohkem ja sealjuures kogu aeg ennast kuulatama, et ta ei töötaks üle. Päeval hoidis ta sulepead veel kindlalt peos, aga öösel võdisesid sulepead hoidvad käed vastikult just nagu oleks ta kärbeste meelevallas. Aga ta ei olnud. Ükski kärbes ei jalutanud ta käeseljale, need olid närvid, mis kõdistasid. Kärbsed olid väsinud. Jah, ka kärbsed väsivad ja on talveunes, aga Raat ei saa minna enne talveunne, kui ta on Liinest raamatu kirjutanud – kas ta peab hauapõhja Liinele tänulik olema, et too teda hoiab ikka veel elus? – jah, Raat ei saa enne lahkuda, lubaduse kaja vaevas teda nagu vasak rind oli teda pikka aega vaevanud.
Raat oli juba esimesed leheküljed kirja pannud ja tundis, kuidas Liineromaan hakkas iseenesest laienema Sompa-romaaniks. Aga Liine kuulus samuti Sompaga kokku, nii nagu Raat kuulus Kirsika perega kokku, oma laste ja lastelastega, samuti kirjandusega, kust ei saa keegi teda enam välja tõrjuda. Kus ta ei ole enam võõras.
Võõras? Kas mitte sellestsamast sõnast ei käivitunudki Liine-romaan ning lõpetanud aastate pikkuse venitamise? Jah, just võõras sai märksõnaks, mis sattus juhuslikult Raadu teele ette täiesti kirjandusvälises kohas, nagu viimasel ajal oli ta teele sattunud palju juhuslikku, mis kinnitasid kokkuvõttes, et juhuslikkus ei olegi juhuslikkus. Raat oli pediküüris ja kuulis, kuidas pediküürija rääkis oma kliendiga või õigupoolest rääkis klient pediküürijale: mõelge, nad panid lapsele nimeks Aliina! Ma ütlesin neile, et nad ei tohi seda nime panna. Aliina tähendab võõras. Aga nad ei kuulanud mind ja nüüd ma kutsun oma lapselast Liinaks. Ma lihtsalt ei saa talle Aliina öelda.
Kas ka Aliine tähendab võõrast?
Äkki oli Raat Sompas tagasi. Sõitis otsekui unenäo korduva bussiga oma lapsepõlve, et vaadata mälupiltide taha ja näha seda, mida ta varem ei osanud näha või mis oli jäänud päikesest pimestatud kattevarju taga poolikuks. Otsis üles Liine, kes oli ristitud Aliineks ja erines külainimestest ning oma õdedest ja ainukesest vennast nagu päev erineb ööst. Samuti erines ta oma perekonnast ka välimuselt. Kui ta õed ja vend olid ümaranäolised ja ilusad, siis Liine oli seevastu kuivetanud ja inetu. Oli otsekui inetusse takerdunud, aga ikkagi oli ta Raadule päev, mitte öö.
Raat oli võtnud Liine jäägitult omaks, oli võtnud lapse siirusega ja kui seal oligi väike annus kõhklust, siis Raat ei pannud seda tähele. Ta pani tähele vaid seda, et Sompa hakkas Liine tulekuga umbsõlme minema. Mitte küll kohe, enne oli Sompal tume varjutus peal, mis hajus igale poole laiali – ja tükkis nüüd ka Raadu romaani – ja kõik läks Raadul jälle segamini, nagu ikka siis, kui ta muutus ebakindlaks ega teadnud tõde. Ta oli ju vihkamise varjutusest suutnud jagu saada, miks siis vihkamine tuli uuesti tagasi ja tahtis ka teda varjutada? Või ei tahtnud? Võib-olla kartis Raat hoopis seda, et teeb Sompale liiga? Et tema kohus on hoida Sompat puhas, mis sellest, et Sompas endas oli nii palju viha. Mitte ühekordset küüneviha, vaid seda vinduvat vimmast viha, millega Rikkenid, kaasa arvatud tädi Elsa-Marta, ei tunnistanud Liinet omaks, rääkimata armastusest. Toona ei saanud Raat aru, miks nad teda vihkasid, kui Liine kiirgas valgust. Ei saanud aru, miks nad tahtsid, et Liine oleks nendesugune, kui Liine olla oli palju huvitavam? Olla nagu kääruline jõgi, mis toob igal hetkel nähtavale midagi uut, mis nende talus enne ei olnud. Aga võib-olla just selle uue pärast nad vihkasidki teda? Et Liine ei paindunud nende meele alla? Vastupidi, ta hakkas onu Leod, oma meest, enda jõekääru tirima. Uus ja vana põrkusid kokku nagu sõda, mis oli alanud, ja kiskus inimeste sisemuse segamini, nagu sisemus oleks Sompa talu karjamaa, kuhu langes pomm, mille august sai haisev tiik.
Alles siis, kui Liine juba väga vanaks sai – ta elas tublisti üle üheksakümne –, lobises ta Raadule kogemata oma saladuse välja, mida oli hoidnud Raadu eest varjul terve elu, ja mitte ainult Raadu, vaid ka kõikide teiste eest, sest Vivian sai seda alles hiljuti Raadu käest teada, et Liine on mõisniku laps. Et mõisnik oli kutsunud Liine isa enda juurde ja öelnud: kui sa mu toatüdruku naiseks võtad, annan sulle sepikoja – ja Liine isa jättis oma pruudi maha ning kosis Liine ema. Kas mitte siit, kas mitte just siit, ei langenud reetmise seeme Liinesse?
Mõisniku laps? Nii lihtne oligi lugu, mis tegi Liine kõikidele võõraks. Just nagu mõisniku veri oleks tahkeks saanud ja seisis müürina tema ja sompalaste vahel. Ei lasknud teda omaks võtta. Aga ometi onu Leo võttis! Ja Raat samuti! Miks siis neile ei tähendanud mõisniku veri midagi? Kas nad olid sisemiselt tugevamad kui teised? Onu Leo võis ju armastuse pärast olla, oligi, aga Raat vaevalt. Või teadis onu Leo siiski midagi, mida Raat ei teadnud, ja mida ta nüüd tagantjärgi aimas, sest see tuli ootamatult kusagilt sügavusest välja nagu jõehauast? Aga Liine oligi ju jõgi, ta vahutas ükskord Elsa-Martale: sinu isa Kaarel on mõisniku laps, vaata, millised näojooned tal on!
Kas sellesama lause pärast ei julgenudki nad Liinet puudutada, et Liine võis süüdistuse korral nende endi mõisnikuverd ette heita? Oli see nii või on see praegu Raadu uid, Raat ei tea. Ta teab vaid seda, et praegu peab ta Olet kuulama, kes tuli ta juurde, peos legodest laevuke, mille nad olid Ekkega kokku pannud. Minu varulaeval ei ole anemoone, kaebas ta – ja Raat vaatas Olele arusaamatult otsa, mis anemoonidest ta räägib! Siis hõikas Ekke teisest toast: mitte anemoone, vaid laskemoona!
Ole tuli nagu päikesepaiste ja uhas Raatu valgusega üle: Õpetas teda anemoonidega tulistama. Lilledega, milleta ka Liine ei saanud elada ja külvas ning istutas neid kõikjale, isegi kahele poole palkonitreppi, kus vanaisa käis neile oma põiehäda peale soristamas, kuni lilled ära kuivasid. Jah, aga Raat ei osanud lilledega endast minevikku välja tulistada, ei osanud minevikku pehmendada, et minevik
