ei maksnud ma mitte sõidu eest lõppjaama, vaid ainult Stone’ini Cheshire’is, nii seda vist nimetati, kus mul polnud mitte midagi teha ja mul polnud ainsatki tuttavat ei linnas ega selle ümbruskonnas. Kuid ma teadsin, et rahaga taskus oled kodus igal pool, seepärast elasin seal kaks või kolm päeva, oodates oma võimalust tagasi pöörduda. Leidsin paiga tagasitulevas postitõllas ja asusin jälle Londoni poole teele, saates kirja oma härrasmehele, et olen teatud päeval Stony-Stratfordis, kus kutsar oli öelnud, et ta ööseks peatub.
Olin ostnud koha juhuslikule tõllale, mille olid üürinud mõned härrasmehed West Chesterist, kes sõitsid Iirimaale, ja tõld oli nüüd tagasi tulemas ega olnud seotud täpse aja ega peatustega, nagu postitõllad tavaliselt on, seepärast oli tal aega pühapäeviti puhata ja hommikuti sõiduks valmistuda, mida ta poleks muidu teha saanud.
Siiski jäi mu härrasmehele liiga vähe aega, et ta oleks jõudnud õhtuks Stony-Stratfordini, kuid ta kohtus minuga paigas nimega Brickhill järgmisel hommikul, just siis, kui me linna jõudsime.
Tunnistan, et olin väga rõõmus teda nähes, sest olin olnud eelmisel õhtul pisut pettunud, nähes, et olin oma pettuse nimel liiga kaugele sõitnud. Ta meeldis mulle topelt nii palju sellepärast, et tal oli väga kena härrasmehe tõld ja neli hobust ning teener, kes nende eest hoolitses.
Kui tõld peatus Brickhilli kõrtsi juures, võttis ta mu otsekohe koos pagasiga postitõllast maha, viis asjad samasse kõrtsi, seadis oma tõlla kuuri ja andis korraldused lõunasöögi asjus. Küsisin temalt, mis plaanid tal on, sest tahtsin reisi jätkata. Ta vastas: „Ei, sa vajad pisut puhkust ja see on väga hea kõrts, kuigi see on vaid väikelinn, seepärast me täna enam edasi ei sõida.”
Ma ei käinud väga peale, sest ta oli mulle vastu tulnud ja teinud nii palju kulutusi, seepärast oli loomulik, et ka mina talle pisut vastu tuleksin, nii et ma tegin, nagu ta ütles.
Pärastlõunal läksime linna vaatama, ja kirikut ja põlde ja maastikku, nagu tavaliselt võõrad ikka teevad, ja meie majaperemees oli kiriku vaatamisel meie teejuhiks. Märkasin, et mu härrasmees esitas päris palju küsimusi vaimuliku kohta, ja mõistsin otsekohe, et kindlasti teeb ta mulle abieluettepaneku, ja kuigi see oli äkiline mõte, ei saanud ma talle kuidagi ära öelda, mul polnud mingit põhjust niimoodi oma õnnega mängida.
Kuni need mõtted mul peast läbi käisid, mis toimus paari hetke jooksul, märkasin, kuidas majaperemees mu härrasmehe kõrvale kutsus ja sosistas talle midagi, kuigi mitte väga tasa, sest ma kuulsin: „Sir, kui te vajate…” Ülejäänud ma ei kuulnud, kuid paistis, et ta ütles: „Sir, kui te vajate vaimulikku, siis on mul siin lähedal üks sõber, kes teile sobib, ja ta on nii diskreetne, nagu teile meeldib.” Mu härrasmees vastas küllalt valjusti, et ma teda kuuleksin: „Väga hea, arvan, et vajan teda.”
Niipea, kui me kõrtsi tagasi jõudsime, pöördus ta minu poole vastupandamatute sõnadega, et kuna tal oli nii hea õnn mind kohata ja kõik on samal arvamusel, siis võiksime oma õnne suurendada, kui ma nõustuksin temaga sealsamas abielluma. „Mis sa sellega mõtled?” küsisin ma pisut punastades. „Kõrtsis ja tee peal! Armas taevas!” nagu oleksin väga üllatunud. „Kuidas saad sa niimoodi rääkida?”
„Oh, ma võin väga hästi niimoodi rääkida,” ütles ta, „tegutsesin kaua selle nimel, ja nüüd ma näitan sulle, mis ma tegin.” Ja sellega tõmbas ta välja suure peotäie pabereid.
„Sa hirmutad mind,” ütlesin ma. „Mis need on?”
„Ära karda, mu kallis,” ütles ta ja suudles mind. See oli esimene kord, kui ta võttis endale vabaduse mind „mu kalliks” nimetada, ja kordas: „Ära karda, sa näed, mis need on.” Ja siis laotas ta need kõik laiali. Need olid kõigepealt kohtuotsus lahutamise kohta tema naisest, siis kõik tõendid tema hooraelu kohta, siis vaimuliku ja kiriku eestseisjate tõend piirkonnast, kus ta elas, mis tõendasid, et naine on maha maetud, ja kirjeldasid tema suremise viisi; kohtuniku määrus juurdluse algatamiseks naise surma kohta ja kohtunikekogu otsus: „Non compos mentis.”1 Kõik see oli tõesti väga rahuldav, kuigi ma oleksin võtnud ta ka nende paberiteta. Siiski vaatasin need üle nii hästi, kui sain, ja ütlesin talle, et kõik oli tõesti väga selge, aga ta poleks pidanud end vaevama nende kaasavõtmisega, sest aega oli küllalt. Noh, vastas ta, seda aega võis küllalt olla minu jaoks, kuid tema jaoks polnud mingit muud aega peale praeguse.
Seal oli ka rullikeeratult teisi pabereid ja ma küsisin temalt, mis need on. „Ahhaa,” ütles tema, „just seda küsimust ma ootasingi.” Ta rullis need lahti, võttis välja väikese šagräännahast karbi ja andis mulle ühe väga ilusa teemantsõrmuse. Ma ei saanud sellest keelduda, kui ma oleksin ka seda teha tahtnud, sest ta pani selle mulle sõrme, seepärast tegin kniksu ja võtsin selle vastu. Siis ta võttis välja veel ühe sõrmuse. „Ja see,” ütles ta, „on üheks teiseks juhtumiks,” ja ta pani selle taskusse. „Kuid las ma vähemalt vaatan seda,” ütlesin ja naeratasin. „Arvan teadvat, mis see on; arvan, et oled hull.”
„Ma oleksin hull, kui ma seda ei teeks,” ütles ta ega näidanud seda ikka veel, ja mina tõesti tahtsin seda näha, seepärast ütlesin: „No las ma vaatan.” „Pea kinni,” ütles ta, „vaata kõigepealt seda,” ja ta võttis jälle rulli välja ja luges seda ette ja ennäe! See oli meie abielutunnistus.
„Oled sa hulluks läinud?” küsisin ma. „Sa arvad nii kindlalt, et ma nõustun otsekohe, või oled otsustanud keeldumisega mitte leppida.”
„Kindlasti viimane,” ütles ta.
„Kuid sa võisid eksida,” ütlesin ma.
„Ei, ei, kuidas võid sa niimoodi mõtelda? Mulle ei saa ära öelda, mulle ei tohi ära öelda,” ja seepeale hakkas ta suudlema mind nii ägedasti, et ma ei suutnud temast vabaneda.
Selles toas oli voodi ja innuka vestluse ajal me kõndisime toas edasi-tagasi; viimaks haaras ta mu äkki kätele ja heitis mu voodile ja ennast mulle peale ning hoidis mind kõvasti käte vahel, kuid siiski sündsuse piiridesse jäädes, ning anus minult nõusolekut nii korduvate palvete ja väidetega, kinnitades oma armastust ja vandudes, et ta ei lase mul minna enne, kui ma olen talle seda lubanud, kuni ma viimaks ütlesin: „Noh, kui sa oled otsustanud, et sulle ei saa ära öelda, siis ma tõesti ei saagi ära öelda.” Siis suudlesin teda kergelt. „Lase mind nüüd üles.”
Ta oli nii vaimustatud mu nõusolekust ja suudlusest, et hakkasin hetkeks arvama, et ta peabki seda abieluks ega lase end vormilistest küsimustest häirida, kuid ma eksisin, sest ta jättis mu suudlemise varsti järele, tänas mind lahke vastuse eest ja oli nii ülevoolavalt rõõmus ning rahulolev, et nägin tema silmis pisaraid.
Pöördusin temast eemale, sest see täitis ka minu silmad pisaratega, ja palusin, et saaksin oma tuppa veidikeseks üksi jääda. Kui ma kunagi olen tõsiselt kahetsenud oma kahekümne nelja aasta jooksul tehtud patte, siis just sel hetkel. Missugune õnnistus on see küll inimkonnale, ütlesin endale, et nad ei näe üksteise südametesse! Kui õnnelik ma oleksin olnud, kui oleksin algusest peale olnud abielus nii ausa ja armastava mehega!
Siis hakkasin mõtlema: „Kui põlastusväärne ma küll olen!
Ja kuidas see süütu härrasmees petta saab! Kui vähe ta teab, et olles ühest hoorast lahutanud, heidab ta end teise käte vahele! Et ta abiellub naisega, kes on maganud kahe vennaga ja kellel on olnud kolm last omaenda vennaga! Kes on sündinud Newgate’is, kelle ema oli hoor ja kes on nüüd pagendatud varas! Kes on maganud kolmeteistkümne mehega ja kellel oli vahepeal laps, kui me ei kohtunud! Vaene härrasmees!” ütlesin ma. „Mida ta küll minuga peale hakkab?”
Pärast seda, kui mu etteheited
mitte terve mõistusega.
