palju said, ma ei tea, aga kuna olin vaid röövinud varast, ei kõhelnud ma neid kaupu võtmast ja olin nende üle väga rõõmus.
Siiani oli mul olnud päris hea õnn ja mul oli veel paar seiklust, kuigi vaid väikese saagiga, kuid siiski päris edukad, aga ma käisin alati ringi hirmus, et minuga võib juhtuda mingi õnnetus ja et mind võidakse viimaks üles puua. See mulje oli liiga tugev, et seda kõrvale heita, ja see hoidis mind tegemast katseid, mis oleks minu arust võinud väga ohutult läbi minna, kuid kahest asjast ei suutnud ma loobuda. Käisin sageli linnaäärsetes külades, et kas pole midagi ripakile jäetud, ja möödudes ühest majast Stepney lähedalt nägin aknalaual kaht sõrmust, üht väikest teemantiga ja teist kullast, mille oli sinna kindlasti jätnud mõni mõtlematu leedi, kellel oli rohkem raha kui ettenägelikkust, ehk vaid niikauaks, kuni ta käsi pesi.
Kõndisin paar korda aknast mööda, et kas keegi on toas või mitte. Ma ei näinud kedagi, kuid ei võinud ikka veel kindel olla. Viimaks tuli mulle pähe aknale koputada ja kui keegi on sees, tuleb ta kindlasti akna juurde ja siis ma võiksin talle ütelda, et ta sõrmused ära võtaks, sest olin näinud kaht kahtlast tegelast neid uurimas. See oli hea mõte. Koputasin korra või kaks ja kedagi ei tulnud. Nähes, et maja oli tühi, lükkasin tugevasti vastu aknaruutu ja lõhkusin selle üsna käratult. Võtsin kaks sõrmust ja kõndisin nendega väga ohutult minema. Teemantsõrmus oli väärt umbes kolm naela ja teine umbes üheksa šillingit.
Nüüd puudusid mul ostjad mu kaupade jaoks, ja eriti kahele siiditükile. Ma tõesti ei tahtnud neid peenraha eest ära anda, nagu vaesed õnnetud vargad üldiselt teevad, kes pärast seda, kui nad on oma elu väärtusliku asja eest mängu pannud, on valmis seda peaaegu mitte millegi eest ära müüma, kuid ma olin otsustanud, et ma ei tee seda, ükskõik kui raske mul ka poleks, kui ma just pole äärmuseni viinud. Kuid ma siiski ei teadnud, mida teha. Viimaks otsustasin minna oma vana perenaise juurde ja jälle temaga tuttavaks saada. Olin täpselt maksnud viis naela aastas oma väikese poisi eest, nii kaua kui olin saanud, kuid viimaks olin sunnitud olnud selle lõpetama. Siis olin kirjutanud perenaisele kirja, milles olin ütelnud, et mu olukord on väga halb; et ma kaotasin oma abikaasa ega suuda enam maksta, ja ma palusin, et vaene laps ei kannataks liiga palju oma ema õnnetuste pärast.
Läksin perenaisele külla ja leidsin, et ta ajas pisut ka endist äri, kuid mitte enam nii õitsvat kui varem, sest üks härrasmees, kelle tütar oli temalt röövitud, oli ta kohtusse andnud. Majaemanda käsi paistis mängus olevat ja ta pääses võllast üsna napilt. Kohtukulud olid teda laostanud ja ta oli muutunud väga vaeseks; maja oli kehvasti möbleeritud ja ta kuulsus klientide hulgas polnud enam nii hea; siiski seisis ta püsti, kuna ta oli tegutsev, aktiivne naine ja tal oli pisut asju järel, ja ta oli hakanud pandimajapidajaks ja elas päris hästi.
Ta võttis mind väga viisakalt vastu ja ütles oma tavalisel vastutulelikul viisil, et ta ei austa mind sellepärast vähem, et mu vara on vähenenud; et mu poja eest on väga hästi hoolt kantud, kuigi ma ei suuda tema eest maksta, ja naine, kelle juures ta on, pole nõudlik, nii et mul pole vaja tema pärast muretseda, kuni ma saan hakata jälle arveid tasuma.
Ütlesin talle, et mul pole palju raha järel, kuid et mul on mõned asjad, mis on raha väärt, kui ta vaid annaks nõu, kuidas neid rahaks muuta. Ta küsis minult, et mis mul siis on. Tõmbasin välja kee kuldhelmestega ja ütlesin talle, et see oli üks mu abikaasa kingitusi; siis näitasin talle kaht pakki siidiga, mille ütlesin, et olin Iirimaalt toonud ja endaga linna kaasa võtnud, ja väikest teemantsõrmust. Mis puutub väikesesse kompsu taldrikute ja lusikatega, siis olin neile juba enne ostja leidnud, ja lapse voodiriided tahtis perenaine endale võtta, uskudes, et need on minu enda omad. Ta ütles mulle, et oli hakanud pandimajapidajaks ja ta võiks müüa neid asju nagu talle antud pante, ja seepärast saatis ta need sobivatele inimestele, kes neid ostsid ja kellel polnud vähimaidki kahtlusi ja kes maksid talle head hinda.
Hakkasin nüüd mõtlema, et ehk võib see osav naine aidata mul mu viletsas olukorras mõnda äri alustada, sest ma oleksin rõõmuga teinud mõnda ausat tööd, kui ma oleks seda saanud. Kuid siin ei saanud ta aidata, aus äri polnud talle jõukohane. Kui ma oleks olnud noorem, oleks ta ehk aidanud mind kavaleridega, kuid mu mõtted olid niisugustest asjadest juba eemal, sest ma olin üle viiekümne aasta vana, ja nii ma talle ka ütlesin.
Ta kutsus mind viimaks enda majja elama, kuni ma leian mingit tegevust, ja et see maksaks mulle väga vähe. Selle pakkumise võtsin rõõmuga vastu. Kuna nüüd läks mu elu paremini, sain jälle oma poja eest maksma hakata, ja tema tegi selle kergemaks, jättes makseks vaid viis naela aastas, kui ma suudan seda tasuda. See oli mulle nii suureks abiks, et ma loobusin päris kauaks sellest vastikust ärist, mida ma olin just alustanud, ja oleksin rõõmuga teeninud endale leiba oma nõela abil, kui oleksin tööd leidnud, kuid seda oli väga raske leida sellel, kellel polnud eriti palju tuttavaid.
Viimaks sain pisut õmblustöid, leedide voodiriideid, alusseelikuid ja muud niisugust, ja mulle meeldis see väga ja ma töötasin tublisti ning sain selle eest raha, kuid väsimatu kurat, kes oli otsustanud, et pean tema heaks edasi töötama, sundis mind pidevalt välja minema ja vaatama, et kas ma ei saaks omandada midagi sel vanal viisil.
Ühel õhtul kuuletusin pimesi tema kutsele ja läksin pikale ringkäigule mööda tänavaid, kuid ühtegi juhust ei tulnud ette ja ma tulin koju väga väsinult ja tühjade kätega. Sellega mitte rahule jäädes läksin välja ka järgmisel õhtul. Kõrtsist möödudes nägin just tänava juures ust lahti seismas ja laua peal hõbedast joogikannu, nagu tol ajal kõrtsides sageli kasutati. Paistis, nagu oleks mingi seltskond seal joonud ja hooletu teener oli unustanud seda minema viia.
Läksin kõrtsi, seadsin hõbedast joogikannu pingile, istusin sellele ette ja kopsisin jalaga. Viimaks saabus teener ja ma palusin, et ta tooks mulle pindi sooja õlut, sest ilm oli külm; poiss jooksis ja ma kuulsin, kuidas ta läks keldrisse õlle järele. Kui poiss oli läinud, tuli tuppa teine poiss ja hüüdis: „Kas kutsusite?” Vastasin melanhoolsel ilmel: „Ei, laps; see poiss läks juba mulle pinti õlut tooma.”
Kuni ma seal istusin, kuulsin naist baarileti tagant ütlemas: „Kas kõik sealt viielisest lauast on läinud?” See oli laud, mille taga ma istusin, ja poiss ütles: „Jah.” „Kes viis sealt kannu ära?” küsis naine. „Mina,” vastas poiss, „siin see on,” ja näitas, nagu mulle paistis, üht teist kannu, mille ta oli kogemata teiselt laualt võtnud. Paistis, et võrukael oli unustanud, et ta polnud tegelikult kannu ära toonud.
Kuulsin kõike seda suure rahuldusega, sest leidsin, et kannu ei hakata ilmselt taga otsima ja nad arvasid, et see on ära toodud. Seepärast jõin oma õlle ära, maksin selle eest ja ära minnes ütlesin: „Vaadake, et te selle kannu ära viite, laps,” mõeldes hõbedast kannu, mille ta oli mulle joomiseks toonud. Poiss vastas: „Jah, madam, suur tänu,” ja ma tulin ära.
Tulin koju oma majaproua juurde ja mõtlesin, et nüüd on aeg teda proovile panna, et kui ma talle sellest räägin, võib ta ehk mulle kuidagi abiks olla. Kui ma olin mõnda aega kodus olnud ja mul oli võimalus temaga vestelda, ütlesin talle, et tahaksin talle usaldada ühe äärmiselt tähtsa saladuse, kui ta mind küllalt palju austab, et seda saladuses pidada. Ta ütles mulle, et ta oli pidanud ustavalt üht minu saladust, miks ma arvan, et ta teisega hakkama ei saa. Ütlesin talle, et minuga oli juhtunud kõige kummalisem asi maailmas ja et see oli teinud minust varga, vähimagi kavatsuseta, ja ma rääkisin talle loo sellest hõbekannust.
„Ja kas sa tõid selle endaga ära, mu armas?” küsis ta. „Otse loomulikult,” ütlesin ma ja näitasin seda talle. „Kuid mis ma nüüd teen?” küsisin ma. „Kas pean selle tagasi viima?”
„Tagasi viima!” hüüdis ta. „Kas sa tahad, et sind Newgate’i viidaks selle varastamise eest?”
„Nad ei saa minu vastu väga pahased olla, kui selle tagasi viin,” vastasin.
„Sa
