riiuli suunas mingi asja järele, mida ta tahtis, nii et mõlemad olid üsnagi tegevuses ja kedagi teist apteegis polnud.
See oli sööt ja kurat, kes oli mulle selle püünise seadnud, pani mind proovile, nagu ma ütlesin, sest ma mäletan ega unusta seda kunagi, et nagu üks hääl oleks mulle õla tagant ütelnud: “Võta see komps, ruttu, tee seda otsekohe.” Ja selsamal hetkel astusin ma poodi, pöörasin seljaga tüdruku poole, nagu vaataksin kaarikut, mis mööda sõitis, sirutasin käe selja taha ja lahkusin, ilma et teenija ega õpipoiss ega keegi teine oleks mind märganud.
On võimatu väljendada õudust, mida ma tundsin, kui seda tegin. Kui ma sealt lahkusin, ei julgenud ma joosta ega isegi eriti sammu kiirendada. Ma ületasin tänava ja pöörasin esimesse kõrvaltänavasse, mis ette juhtus, ja arvan, et see oli tänav, mis viis Fenchurchi tänavale välja. Sealt edasi ma ületasin nii paljusid tänavaid ja pöörasin uutesse, et mul polnud aimugi, kus ma olin või kuhu läksin, sest ma ei tundnud isegi maapinda, millel kõndisin, ja mida kaugemale ma hädaohust jõudsin, seda kiiremini ma astusin, kuni olin sunnitud hingetult ja väsinult istuma väikesele pingile ukse ees, ja siis hakkasin mõistma, et ma olin jõudnud Thamesi tänavale Billingsgate’i lähedal. Puhkasin veidi ja läksin edasi; mu veri kees, mu süda peksles nagu äärmises hirmus. Lühidalt, olin nii üllatunud, et ma ikka veel ei teadnud, kuhu ma lähen või mida teen.
Kui olin end niimoodi väsitanud, olles kõndinud nii pika tee ja nii innukalt, hakkasin oma üürikorterit otsima, kuhu ma jõudsin umbes kell üheksa õhtul.
Millal see komps oli valmistatud või mis otstarbeks oli see sinna asetatud, kust ma selle leidsin, ma ei tea, aga kui ma selle avasin, leidsin sealt komplekti lapsevoodi linu, väga häid ja peaaegu uusi, väga ilusa pitsiga, seal oli ka pindine hõbedast pudrukauss, väike hõbekann ja kuus lusikat, veel üks lina, ilus kittelkleit ja kolm siidist taskurätikut, ning kannu sees paberisse mässitult 18 šillingit ja 6 penni raha.
Kuigi ma olin täiesti väljaspool ohtu, olin nende asjade uurimise ajal nii kohutavalt ehmunud ja tundsin niisugust õudust, et ma ei suuda seda väljendada. Ma istusin ja puhkesin südamest nutma. “Jumal,” ütlesin, “kes ma nüüd olen? Varas! Järgmine kord võetakse mind kinni, viiakse Newgate’i ja mõistetakse surma!” Ja seepeale ma nutsin kaua, ning olen kindel, et kui ma poleks väga kartnud, oleksin kindlasti asjad tagasi viinud, kuid see mõte kadus varsti. Sel õhtul voodisse minnes magasin väga vähe; mu tegevuse õudus hoidis mind ärkvel ja ma ei teadnud, mida ma ütlesin või tegin terve öö ja järgmise päeva. Siis ootasin kannatamatult uudiseid, et kas kelleltki on midagi varastatud, ja oleksin väga tahtnud teada saada, kas need olid vaese või rikka inimese asjad.
„Ehk,” ütlesin ma, „on need mõne minusuguse vaese lese asjad, kes on need ära pakkinud, et müüa neid leivatüki eest endale ja vaesele lapsele, ja kes nüüd nälgib ja kurvastab sellegi vähese kaotuse pärast, mis nad oleksid võinud saada.” Ja see mõte piinas mind hullemini kui kõik ülejäänud, kolm või neli päeva.
Kuid mu enda mured vaigistasid kõik need mõtisklused, ja väljavaade nälgida, mis muutus iga päevaga mulle üha hirmutavamaks, muutis mu südame kõvemaks. Eriti kurvalt mõtlesin sellele, et olin meelt muutnud ja kahetsenud oma endist kurjust, et ma olin elanud mitmed aastad tõsist, rahulikku, tagasitõmbunud elu, kuid nüüd ajas mu kohutav olukord minu hinge ja keha hävingu äärele ja kaks või kolm korda langesin põlvili, paludes jumalalt nii hästi kui suutsin andeksandi, kuid mu palvetes polnud lootust. Ma ei teadnud, mida teha; kõikjal väljaspool oli hirm ja seespool pimedus ja ma mõtlesin, et ma polnud oma endist elu siiralt kahetsenud, et taevas oli hakanud mind selles maailmas karistama ja tegema mind sama õnnetuks, nagu ma olin olnud halb.
Kui ma oleks nende mõtetega jätkanud, oleksin ehk muutunud tõsiseks patukahetsejaks, kuid minu sees oli kuri nõuandja ja ta soovitas mul pidevalt kergendada end kõige halvemal viisil, nii et ühel õhtul pani ta mind jälle proovile, sellesama õela tõukega, mis oli öelnud: „Võta see komps,” et ma jälle välja läheksin ja vaataksin, mis võib ette tulla.
Läksin nüüd välja päise päeva ajal ja ekslesin ringi ei-tea-kus ning otsides ei-tea-mida, kui kurat saatis mulle lõksu, mis oli tõesti kohutav ja niisugune, mida ma polnud ei enne ega pärast tunda saanud. Mööda Aldersgate’i tänavat kõndis ilus väike laps, kes oli olnud tantsukoolis ja oli koduteel, täiesti üksi; ja mu kiusaja, nagu tõeline kurat ikka, saatis mulle ette selle süütu olendi. Ma vestlesin lapsega ja ta vatras mulle vastu, ja siis võtsin tal käest ja kõndisin temaga, kuni jõudsin sillutatud tänavale, mis viib Bartholomew umbtänavasse, ja juhtisin ta sinna. Laps ütles, et see pole tema kodutee. Vastasin: “Jah, mu kallis, on küll; ma näitan sulle koduteed.” Lapsel oli väike kuldhelmestega kaelakee ja ma pidasin seda silmas, ning pimedal tänaval ma kummardusin, teeseldes siduvat lapse kingapaela, mis oli lahti, ning võtsin ta kaelakee ära ja laps ei tundnudki seda, ning siis juhtisin last edasi. Siin ütles kurat mulle, et ma tapaksin lapse sellel pimedal tänaval, et ta karjuma ei hakkaks, kuid seesama mõte hirmutas mind nii, et ma pidin minestama. Ma pöörasin lapse ringi ja ütlesin, et ta tagasi läheks, sest see pole tema kodutee. Laps lubas seda teha ja mina läksin Bartholomew umbtänavasse ja siis ringiga käiku, mis viib St. Johni tänavale, siis üle Smithfieldi mööda Chick Lane’i ja Field Lane’i Holborni sillani, siis sulandusin inimeste hulka, kes seal käisid, ja nii polnud mind võimalik enam leida. Sel viisil sooritasin ma oma teise jalutuskäigu niisugusel eesmärgil.
Mõtted saagile lükkasid kõrvale kõik muu; vaesus, nagu ma olen rääkinud, oli mu südame kõvaks muutnud ja mu enda vajadused olid teinud mind kõige suhtes hoolimatuks. Ma ei muretsenud eriti, sest kuna ma lapsele midagi häda ei teinud, ütlesin endale vaid, et annan vanematele õppetunni hooletuse eest, et nad lasksid oma väikesel vaesel tallekesel üksi koju tulla, ja et see õpetab neile järgmisel korral rohkem hoolsust.
Helmekee oli väärt umbes kaksteist või neliteist naela. Arvan, et see oli enne olnud ema oma, sest see oli lapse jaoks liiga suur, kuid ehk oli edev ema, kes tahtis, et laps näeks tantsukoolis kena välja, sundinud last seda kandma, ja kahtlemata oli lapsel teenijanna, kes pidi tema järele valvama, kuid tema, hooletu tobu, jäi ehk mõne sõbraga lobisema, keda ta oli teel kohanud, ja nii eksles vaene laps edasi, kuni jõudis minu kätte.
Siiski ei teinud ma lapsele midagi. Ma isegi ei hirmutanud teda, sest mul oli veel väga palju õrnu mõtteid ning ma ei teinud midagi muud, kui vajadus nõudis.
Pärast seda oli mul veel väga palju seiklusi, kuid olin selles äris noor ega teadnud, kuidas hakkama saada, kui kurat mulle midagi pähe ei pista, ent tõesti, ta jättis mu harva kõhklema. Üks seiklus, mille ma läbi tegin, oli minu jaoks väga õnnelik. Kõndisin mööda Lombardi tänavat õhtuhämaruses, just Three Kingsi väljaku juures, kui äkki tormas minu poole üks mees, kiirelt nagu välk, ja heitis kompsu, mis tal käes oli, just minu selja taha, kui ma seisin maja nurgal just tänava sissekäigu juures. Seda heites ütles ta: „Jumal õnnistagu sind, proua, las see lebab pisut siin,” ja kiirustas minema nii kiirelt nagu tuul. Pärast teda tulid veel kaks meest ja kohe nende kannul kübarata noormees, kes karjus: „Pidage varas kinni!” ja siis veel kaks või kolm meest. Nad olid kahel viimasel mehel nii kannul, et nood olid sunnitud midagi maha pillama, mis nad olid kätte saanud, ja üks neist võeti kinni ning teine pääses minema.
Seisin kogu selle aja paigal nagu post, kuni nad tagasi tulid, tirides seda vaest meest, kelle nad olid kinni võtnud, ja tassides asju, mis nad olid leidnud, olles äärmiselt rahul, et nad olid varga kinni pidanud ja asjad tagasi saanud, ja nii läksid nad mööda, sest ma paistsin pealtvaatajana, kes ootab rahvahulga möödumist.
Küsisin kord või kaks, mis lahti on, kuid inimesed eirasid mind ja ma polnud väga pealetükkiv, aga kui rahvahulk oli möödas, pöörasin ringi, tõstsin üles, mis oli minu taga, ja kõndisin minema. Seda tegin ma tõesti rahulikuma südamega kui varem, sest neid asju ma ei varastanud, vaid ma sain need varga käest. Pääsesin kenasti oma kaubaga
