teeb?”
„Ma ei tapa kunagi ühtegi oma lindu.”
„Siis ma ei mõista.”
„Mida sina täna hommikuks sõid?” küsis leedi.
„Oh! Ma sõin leiba ja piima ja muna – arvan, et sa sööd nende mune.”
„Täpselt nii. Ma söön nende mune.”
„Kas see teebki su juuksed nii valgeks?”
„Ei, mu armas. See on vanus. Ma olen väga vana.”
„Seda ma arvasingi. Kas oled viiekümnene?”
„Jah – rohkem kui seda.”
„Kas oled sada aastat vana?”
„Jah – rohkem kui seda. Ma olen nii vana, et sa ei oska seda arvatagi. Tule ja vaata mu linde.”
Jällegi katkestas ta ketramise. Ta tõusis, võttis printsessil käest, juhatas ta toast välja ja avas trepi vastas oleva ukse. Printsess arvas, et ta näeb palju kanu ja tibupoegi, kuid selle asemel nägi ta kõigepealt sinist taevast ja siis majakatuseid, millel kõndis suur hulk tuvisid, enamasti valged, kuid ka igasugust teist värvi, kummardumas teineteisele ja rääkimas keeles, millest ta aru ei saanud. Ta plaksutas rõõmust käsi, mille peale tekkis selline tiivaplagin, et ka tema omakorda ehmus.
„Sa hirmutasid mu linnukesi,“ ütles vana leedi naeratades.
„Ja nemad hirmutasid mind,“ ütles printsess samuti naeratades. „Aga missugused kenad linnukesed! Kas nende munad on head?“
„Jah, väga head.“
„Kui väike munalusikas sul siis peab olema! Kas poleks parem kanu pidada ja saada suuremaid mune?“
„Aga kuidas ma neid toidaksin?“
„Ma saan aru,“ ütles printsess. „Tuvid toidavad end ise. Neil on tiivad.“
„Just nii. Kui nad ei oskaks lennata, ei saaks ma nende mune süüa.“
„Aga kuidas sa nende munade juurde pääsed? Kus nende pesad on?“
Vana naine võttis kinni nöörisilmusest seina sees ukse kõrval ja näitas luuki üles tõstes mitmeid auke pesadega, mõnes noored tuvid ja mõnes munad. Linnud tulid sisse ühelt poolt ja tema võttis mune teiselt poolt. Ta pani luugi ruttu uuesti kinni, et mitte nooremaid ehmatada.
„Oh, see on ilus!” hüüdis printsess. „Kas sa annaksid mulle ühe muna? Olen üsna näljane.”
„Ühel päeval annangi, kuid nüüd pead tagasi minema, või su hoidja kurvastab. Ausõna, ta otsib sind igalt poolt.”
„Välja arvatud siit,” vastas printsess. „Oh, kui üllatunud ta on, kui ma räägin talle oma vana-vana-vanaemast!”
„Jah, seda ta on!” ütles vana leedi kummaliselt naeratades. „Räägi talle kõigest täpselt nii, nagu oli.”
„Seda ma teen. Palun, vii mind tagasi tema juurde.”
„Ma ei saa kogu tee kaasa tulla, kuid viin sind trepiotsani ja siis pead jooksma päris ruttu alla oma tuppa.”
Väike printsess pani oma käe vana leedi pihku, kes vaatas paremale ja vasakule ning viis ta esimese trepi lõppu ja sealt teise trepi algusesse ega lahkunud enne, kui nägi tüdrukut kolmandast pooleldi alla jõudmas. Kui ta kuulis tüdruku hüüet hoidjale, kui rõõmus ta on teda nähes, pöördus vana leedi ja kõndis jälle treppidest üles, tõesti väga ruttu niisuguse vana-vana-vanaema kohta, ja istus oma ketramistöö taha, kummaline naeratus armsal vanal näol.
Sellest tema ketrustööst räägin sulle järgmisel korral.
Kujutle, mida ta ketras.
4. peatükk. Mida hoidja sellest arvas
„Oh, kus sa olid, printsess?“ küsis hoidja teda oma käte vahele võttes. „Sinust oli väga ebaviisakas nii kauaks peitu pugeda. Ma hakkasin kartma…” siinkohal ta peatus.
„Mida sa kartsid, hoidja?“ küsis printsess.
„Pole tähtis!“ vastas ta. „Ehk räägin sellest mõnel teisel päeval. Nüüd aga ütle mulle, kus sa olid.“
„Ma olin kaugel üleval oma väga vana vana-vana-vanaema vaatamas,“ vastas printsess.
„Mis sa sellega mõtled?“ küsis hoidja, kes arvas, et ta teeb nalja.
„Ma mõtlen seda, et ma olin kaugel üleval, üleval oma VANA-vana-vanaema vaatamas. Ah, hoidja, sa ei tea kui ilus vanaemade ema mul üleval on. Ta on selline vana naine nii ilusate valgete juustega – nagu mu hõbedast tass. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma arvan, et ta juuksed ongi vist hõbedast.“
„Mis rumalusi sa nüüd räägid, printsess!“ ütles hoidja.
„Ma ei räägi rumalusi,“ vastas Irene küllaltki solvunult. „Ma räägin sulle temast. Ta on palju pikem kui sina ja palju ilusam.“
„Oh, küllap vist!“ märkis hoidja.
„Ja ta elab tuvimunadest.”
„Väga tõenäoliselt,” ütles hoidja.
„Ja ta istub tühjas toas, kogu päeva kedrates.”
„Kahtlemata,” vastas hoidja.
„Ja ta hoiab oma krooni oma magamistoas.”
„Muidugi – täiesti õige paik, kus seda hoida. Kindlasti kannab ta seda voodis.”
„Seda ta ei öelnud. Ja ma ei usu, et ta seda teeb. See poleks mugav, on ju? Ma ei usu, et minu papa kannaks oma krooni öömütsi asemel. Kas kannab?”
„Pole temalt kunagi küsinud. Arvan, et kannab.”
„Ja see naine on olnud seal sellest ajast saadik, kui ma siia tulin – nii palju aastaid.”
„Igaüks võiks seda öelda,” ütles hoidja, kes polnud uskunud ainsatki sõna, mida Irene oli öelnud.
„Miks sa mulle siis ei rääkinud?“
„Seda polnud vaja. Sa mõtlesid selle kõik ise välja.“
„Sa ei usu siis mind!“ hüüatas printsess jahmunult ja vihaselt, milleks tal ka õigus oli.
„Kas sa ootasid, et ma usuksin, printsess?” küsis hoidja külmalt. „Ma tean, et printsessidel on kombeks lugusid jutustada, kuid sina oled esimene, kes soovib, et neid ka usutaks,” lisas ta, nähes, et laps oli kummaliselt siiras.
Printsess puhkes pisaraisse.
„Noh, ma pean ütlema,“ märkis hoidja, nüüd juba täiesti pahaselt, et printsess nutab, „et printsessil ei sobi üldse rääkida lugusid ja arvata, et teda usutakse vaid sellepärast, et ta on printsess.“
„Kuid see oli täiesti tõsi, ma ütlesin sulle.”
