sibli, sabista!Kao siit aga jooksuga!
Kill-koll, kollike!
Tiira-taara, tiiruta!
Liipa, lääpa, libinal!
Killadi-kõlladi kollike!
Tilladi-tölladi lollike!
Oeeeh!“
„Nii!“ ütles poiss, kui ta nende vastas seisis. „Nii! Sellest neile piisab. Nad ei talu laulmist ja seda laulu nad ei salli. Nad ei oska ise laulda, sest neil on sama ilus hääl kui varestel, ja neile ei meeldi, kui teised laulavad.“
Poisil oli seljas kaevuri riietus ja peas imelik müts. Ta oli väga kena välimusega, silmad tumedad nagu kaevandused, kus ta töötas, ja sama säravad nagu mäekristallid nende kaljudes. Ta oli umbes kaheteistkümne aastane. Tema nägu oli peaaegu liiga kahvatu, et olla ilus, mis tuli sellest, et ta oli liiga vähe värskes õhus ja päikesevalguses – sest ka juurviljad, mis kasvavad pimedas, on valged; kuid ta paistis rõõmus olevat, tõesti lustlik – võib-olla mõttest, et ta oli mäekollid põgenema ajanud; ja tema käitumises, kui ta seal seisis, polnud midagi matslikku ega ebaviisakat.
„Ma nägin neid,“ jätkas ta, „kui ma üles tulin, ja ma olen väga õnnelik, et ma seda tegin. Ma teadsin, et nad on kellegi kannul, kuid ma ei näinud, kes see oli. Nad ei puutu teid nii kaua, kuni mina olen teiega.“
„Kuidas, kes sa oled?“ küsis hoidja, solvunult sellise vabaduse peale, mida ta nendega rääkides endale lubas.
„Olen Peteri poeg.”
„Kes on Peter?”
„Kaevur Peter.”
„Ma ei tunne teda.”
„Aga ma olen tema poeg.”
„Ja palun, miks peaks mäekollid sind kartma?“
„Sest mina ei karda neid. Ma olen nendega harjunud.“
„Mis tähtsust sel on?“
„Kui sa neid ei karda, kardavad nemad sind. Mina neid ei karda. Nii see on. See on kõik, mida vajatakse siin üleval. Kuid all on asjad teistmoodi. Nad ei hooli seal all alati isegi sellest laulust. Ja kui keegi seda laulab, seisavad nad talle vastu koledalt irvitades; ja kui ta jätab vahele mõne sõna või ütleb valesti, nad – oh! Nad talle teevad!“
„Mida nad talle teevad?“ küsis Irene väriseval häälel.
„Ära hakka printsessi hirmutama,“ ütles hoidja.
„Printsessi!“ kordas väike kaevur, võttes peast oma veidra mütsi. „Ma palun vabandust aga te ei tohiks nii hilja väljas olla. Kõik teavad, et see on seadusevastane.“
„Jah, tõesti, nii see on!“ ütles hoidja, hakates jälle nutma. „Ja mina kannatan selle eest.“
„Mis see loeb?“ ütles poiss. „See peab sinu süü olema. See on printsess, kes selle pärast kannatab. Ma loodan, et nad ei kuulnud sind teda printsessiks hüüdmas. Kui nad kuulsid, siis tahavad nad temaga kindlasti uuesti kohtuda, nad on väga valvsad.“
„Lootie! Lootie!“ hüüdis printsess. „Vii mind koju.“
„Jäta järele,“ ütles hoidja poisile peaaegu raevukalt. „Mis saan mina parata? Ma eksisin teelt.“
„Te poleks pidanud nii hilja väljas olema. Te poleks eksinud, kui te poleks hirmunud olnud,“ ütles poiss. „Tulge kaasa. Ma juhatan teid peagi õigele teele. Kas ma kannan Tema väikest Kuninglikku Kõrgust?“
„Häbematus!“ pomises hoidja, kuid ta ei öelnud seda valjusti, sest ta kartis, et kui poiss vihastab, siis ta maksab kätte, rääkides sellest kellelegi majast, ja siis jõuaks see kindlasti kuninga kõrvu.
„Ei, aitäh,“ ütles Irene. „Ma saan väga hästi kõndida, kuigi ma ei jõua nii kiiresti joosta kui hoidja. Kui sina annad mulle ühe käe ja Lootie annab teise, siis saan suurepäraselt hakkama.“
Peagi oli ta nende vahel, mõlemad hoidmas tema käest.
„Nüüd jookseme!“ ütles hoidja.
„Ei, ei!“ ütles väike kaevur. „See on halvim asi, mida teha. Kui te poleks enne jooksnud, siis poleks te teelt eksinud. Ja kui sa nüüd jooksed, siis on nad sul hetkega kannul.“
„Ma ei taha joosta,“ ütles Irene.
„Sa ei mõtle minu peale,“ ütles hoidja.
„Mõtlen küll, Lootie. Poiss ütleb, et nad ei puutu meid, kui me ei jookse.“
„Jah, aga kui nad majas teada saavad, et olen sinuga nii kaua väljas olnud, siis saadetakse mind minema ja see murraks mu südame.“
„Saadetakse ära, Lootie! Kes sind ära saadab?“
„Sinu papa, laps.“
„Kuid ma ütlen talle, et see oli kõik minu süü. Ja sa tead, et see oli, Lootie.“
„Ta ei pane seda tähele. Ma olen kindel, et ta ei tee seda.“
„Siis ma nutan ja lähen ja põlvitan tema ees ning anun, et ta ei võtaks minult mu armast Lootie’t.“
See lohutas hoidjat ja ta ei lausunud enam sõnagi. Nad läksid edasi, kõndides küllaltki kiiresti, kuid olles hoolikad, et mitte sammugi joosta.
„Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles Irene väikesele kaevurile, „kuid see on nii naljakas! Ma ei tea sinu nime.“
„Mu nimi on Curdie, väike printsess.”
„Kui naljakas nimi! Curdie! Mis veel?”
„Curdie Peterson. Mis on sinu nimi, palun?”
„Irene.”
„Mis veel?”
„Ma ei tea, mis veel. Mis veel mu nimi on, Lootie?”
„Printsessidel on vaid üks nimi. Nad ei taha teist.”
„Oh, siis, Curdie, pead mind kutsuma lihtsalt Irene’iks.“
„Ei, tõesti,“ ütles hoidja äärmiselt pahaselt. „Sellist asja ta ei tee.“
„Kuidas ta siis mind kutsub, Lootie?“
„Teie Kuninglikuks Kõrguseks.”
„Minu Kuninglikuks Kõrguseks! Mis see on? Ei, ei, Lootie. Mind ei hüüta hüüdnimedega. Mulle ei meeldi need. Sa ütlesid mulle kunagi, et vaid rumalad lapsed panevad hüüdnimesid, ja ma olen kindel, et Curdie pole rumal. Curdie, mu nimi on Irene.”
„Tore, Irene,” ütles Curdie, heites hoidjale pilgu, mis näitas, et talle meeldis teda õrritada. „On väga lahke sinust, et sa lubad mul end millekski hüüda. Mulle meeldib su nimi väga.”
Ta ootas, et hoidja sekkuks, kuid peagi nägi ta, et too oli liiga hirmunud, et rääkida. Ta vaatas üksisilmi midagi mõned jardid eemal keset teed, kus see kitsenes kaljude vahel nii, et seda sai vaid ühekaupa
