muidugi!“
„Tule minuga üles ja näed, et ma räägin tõtt.“
„Mul on tõesti teisi töid teha. On sinu lõunasöögi aeg ja ma ei taha enam selliseid rumalusi kuulda.“
Printsess pühkis silmad puhtaks ja tema nägu õhetas nii, et pisarad olid peagi kuivanud. Ta istus lõunasöögilauda, kuid ei söönud peaaegu mitte midagi. See, et teda ei usutud, ei meeldinud printsessile üldse, sest tõelised printsessid ei valeta kunagi. Nii et kogu pärastlõuna ei lausunud ta sõnagi. Ainult siis, kui hoidja temaga rääkis, vastas ta talle, sest tõeline printsess pole kunagi ebaviisakas, isegi kui teda on solvatud.
Muidugi ei tundnud hoidja end hästi – mitte et ta oleks leidnud Irene’i loos kübetki tõtt olevat, vaid ta armastas teda kogu südamest ja oli enda peale pahane, et oli temaga kuri olnud. Ta arvas, et tema turtsakus oli printsessi kurvastanud, ja tal polnud aimugi, et too oli väga sügavalt solvunud sellepärast, et teda ei usutud. Aga kui õhtu jooksul sai järjest selgemaks igast tema liigutusest ja pilgust, et kuigi ta püüdis end oma mänguasjadega lõbustada, oli mure ja kurbus tema südames liiga suur, et neist rõõmu tunda, hakkas tema hoidja järjest rahutumaks muutuma. Kui saabus uneaeg, võttis ta printsessi riidest lahti ja pani voodisse, kuid laps ei tahtnud teda suudelda, vaid pööras pea kõrvale ja lamas vaikselt. Siis andis hoidja süda järele ja ta puhkes nutma. Esimese nuukse peale pööras printsess uuesti ja hoidis oma suud, et teda suudeldaks, nagu ta tavaliselt tegi. Kuid hoidjal oli taskurätik silme ees ja ta ei näinud seda liigutust.
„Hoidja,“ ütles printsess, „miks sa mind ei usu?“
„Sest ma ei saa sind uskuda,“ ütles hoidja, muutudes jälle pahaseks.
„Ah! Siis ei saa sa midagi parata,“ ütles Irene, „ja ma pole enam su peale pahane. Ma suudlen sind ja lähen magama.“
„Sa väike inglike!“ hüüdis hoidja ja võttis ta voodist välja ning kõndis temaga toas ringi teda suudeldes ja kallistades.
„Kas tuled koos minuga mu kallist vana-vana-vanaema vaatama?“ ütles printsess, kui hoidja ta uuesti voodisse pani.
„Ja sina ei ütle enam, et ma olen kole, eks ole?“
„Hoidja, ma pole öelnud, et sa oled kole. Mida sa ometi mõtled?“
„Noh, kui sa seda ei öelnud, siis sa mõtlesid seda.“
„Seda ma tõesti ei teinud.“
„Sa ütlesid, et ma pole nii kena kui see…”
„Nagu minu kaunis vana-vana-vanaema – jah, seda ütlesin ma küll; ja ma ütlen seda veel, sest see on tõsi.”
„Siis ma arvan küll, et sa oled julm!“ ütles hoidja ja pani taskurätiku jällegi oma silmade juurde.
„Hoidja, kallis, kõik ei saa olla nii ilusad kui mõned teised. Sa oled väga kena välimusega, aga kui sa oleksid nii ilus nagu mu vanaema…“
„Räägi seda oma vanaemale!“ ütles hoidja.
„Hoidja, see on väga ebaviisakas. Sinuga ei saa enne rääkida, kui sa paremini käituma hakkad.“ Printsess pööras pea ära ja jälle oli hoidjal piinlik.
„Ma olen kindel, et sa andestad mulle, printsess,“ ütles ta, kuigi veel solvunud häälel. Kuid printsess ei pannud häält tähele ja võttis kuulda vaid sõnu.
„Ma olen kindel, et sa enam nii ei ütle,“ vastas ta, uuesti hoidja poole pöördudes.
„Ma tahtsin ainult öelda, et kui sa oleksid kaks korda nii kena, kui sa oled, oleks mõni kuningas või keegi muu sinuga abiellunud ja mis siis minust oleks saanud?“
„Sa oled ingel!“ vastas hoidja teda uuesti emmates.
„Nüüd,“ rõhutas Irene, „tuled sa minu vanaema vaatama, eks ole?“
„Ma tulen sinuga, kuhu sa iganes soovid, mu inglike,“ vastas ta, ja kahe minuti jooksul oli väsinud printsess sügavas unes.
5. peatükk. Printsess jääb üksinda
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, kuulis ta ikka veel sadava vihma häält. Tõesti, see päev oli nii eelmise sarnane, et oleks olnud väga raske öelda, mis sellest kasu võiks olla. Kuid kõigepealt mõtles ta mitte vihmale, vaid naisele tornis, ja ta kaalutles, kas paluda hoidjal oma lubadust täita ja minna temaga kohe pärast hommikusööki vanaema otsima. Kuid ta otsustas, et võib-olla leedile ei meeldi, kui ta viib sinna kedagi enne temalt luba küsimata; eriti sellepärast, et kui ta elas tuvimunadest ja neid endale küpsetas, siis ta kindlasti ei tahtnud, et keegi majapidamisest teaks tema sealolekust. Niisiis otsustas printsess, et ta jookseb esimesel võimalusel üles ja küsib ta käest, kas ta võib oma hoidja sinna viia. Ta uskus, et vanaema peab kindlasti tähtsaks seda, et ta ei suuda muud moodi veenda oma hoidjat selles, et ta tõtt räägib.
Printsess ja hoidja olid terve riietumisaja parimad sõbrad ja seetõttu sõi printsess ühe hiiglasuure väikese hommikusöögi.
„Huvitav, Lootie,“ see oli tema hellitusnimi hoidjale, „mis maitsega tuvimunad on?“ küsis ta oma muna süües – mitte just kõige tavalisemat muna, sest nad valisid tema jaoks välja alati kõige roosakamad.
„Me muretseme sulle tuvimuna ja sa saad ise otsustada,“ ütles hoidja.
„Oh, ei, ei!“ vastas Irene, järsku mõeldes, et nad võivad häirida vana leedit seda muretsedes, ja isegi kui nad ei häiriks teda, oleks tal seetõttu üks vähem.
„Sa oled ikka kummaline,“ ütles hoidja, „kõigepealt tahad midagi ja siis keeldud sellest!“
Kuid ta ei öelnud seda kurjalt ja printsess ei pahandanud märkuste peale, mis polnud ebasõbralikud.
„Noh, Lootie, sellel on põhjusi,“ vastas ta ega öelnud enam midagi, et hoidja ei tahaks vanaema otsima minna enne, kui vanaema on seda lubanud. Muidugi saaks printsess keelduda minemast, kuid siis usuks hoidja teda veel vähem kui enne.
Hoidja ei saanud, nagu ta hiljem endale ütles, olla kogu aeg toas; ja et kunagi enne eilset polnud printsess andnud vähimatki põhjust muretsemiseks, ei olnud talle veel pähegi tulnud, et ta peaks printsessi paremini jälgima. Nii andis ta peagi talle võimaluse ja otsekohe oli Irene jälle trepist üles jooksnud.
Kuid selle päeva seiklus ei kukkunud välja nii, nagu eilse päeva oma, kuigi see algas samamoodi; ja tõesti, tänane on väga harva samasugune kui eilne, isegi kui sajab. Printsess jooksis ühest koridorist teise, kuid ei suutnud leida torni treppi. Ma ise arvan, et ta ei läinud piisavalt kõrgele ja otsis teiselt korruselt kolmanda asemel. Kui ta pöördus, et tagasi minna, ei suutnud ta enam oma treppi leida. Ta oli jälle eksinud. Seekord oli see veel talumatum kui eile ja polnud ime, et ta jälle nuttis. Järsku taipas ta, et ta oli pärast nutmist leidnud oma vanaema trepi. Ta tõusis kohe püsti ja alustas uut otsingut.
Seekord ei leidnud ta seda, mida lootis, kuid leidis selle, mis oli paremuselt järgmine: ta ei leidnud treppi, mis viis üles, kuid ta leidis selle, mis viis alla. See polnud ilmselt seesama, mida mööda ta oli üles tulnud, kuid see oli siiski parem kui mitte midagi; niisiis läks ta alla ja laulis rõõmsalt, kuni jõudis lõpuni. Seal, endalegi üllatuseks, leidis ta end köögist. Kuigi tal polnud lubatud seal üksinda käia, oli tema hoidja teda tihti sinna viinud ja ta oli teenijate suur lemmik. Nii
