style="font-size:15px;"> Kapten Hull kui kogenud vaalapüüdja ei lootnud ainult õnnelikule juhusele. Vaala jälitamine on raske töö, mis nõuab iga väiksemagi ettevaatusabinõu rakendamist. Ja kapten Hull ei jätnud midagi kahe silma vahele.
Kõigepealt asus kapten viima paati vaalast allatuule, et miski nende lähenemist ei reedaks.
Howik sõitis piki võrdlemisi kaugele ulatuvat kõverjoont, mis äärestas punakat välja, mille keskel vaal ujus. Nii läheneti talle kaarega.
Pootsman Howik, kes paati juhtis, oli väga külmavereline meremees, ja kapten usaldas teda täielikult. Temast ei olnud karta, et ta ei suudaks kiiresti otsustada või et ta hajameelsuse tõttu midagi tegemata jätaks.
“Olge mõlaga ettevaatlik, Howik,” sõnas kapten Hull. “Katsume vaala üllatada. Anname endast märku alles siis, kui oleme harpuuni viskekauguses.”
“Kuulen, härra,” vastas pootsman. “Sõidan mööda selle punaka veevälja äärt, et tuul oleks meile kogu aeg vastu.”
“Hüva,” sõnas kapten. “Poisid, katsuge sõudes võimalikult vähe müra teha!”
Aerude ümber oli hoolikalt mässitud õlgi ja nad langesid vette peaaegu hääletult.
Pootsmani oskuslikul juhtimisel oli paat juba jõudnud koorikloomade välja laiema osani. Parempoolsed aerud tungisid veel rohelisse ja läbipaistvasse vette, ent vasakpoolsed tõstsid juba üles punakat vedelikku ning paistis, nagu langeks neilt verepiisku.
“Täpselt nagu vein ja vesi!” sõnas üks madrustest.
“Jah,” lausus kapten, “kuid vesi, mis ei kõlba juua, ja vein, mis pole rüüpamiseks! Aga nüüd, poisid, ei maksa enam rääkida ja andke aerudele valu!”
Paat libises käratult mööda rasvasevõitu veepinda. Tundus, nagu oleks see libisenud õlikihil.
Vaal ei liigutanud ega märganud vist veel temale kaarega lähenevat paati.
Tehtud ringi tõttu kaugenesid mehed tublisti Pilgrimist, mis muutus üha väiksemaks.
Imelik, kui kiiresti merel kõik esemed oma mõõtmetelt vähenevad, justkui vaataksid läbi ümberpööratud pikksilma. See optiline illusioon on seletatav tõenäoliselt sellega, et merel pole teisi esemeid, millega saaks võrrelda. Pilgrimiga oli nii – ta muutus silmanähtavalt väiksemaks ja näis asuvat palju kaugemal, kui ta tegelikult asus.
Pool tundi pärast laevalt lahkumist jõudis kapten Hull oma kaaslastega vaala suhtes täpselt alltuulekülge; nüüd asus vaal paadist ja laevast võrdsel kaugusel.
Nüüd oli paras aeg lähemale sõuda. Seda tuli aga teha hästi vaikselt. Väga võimalik, et neil õnnestub läheneda vaalale küljelt ja visata harpuun parajast kaugusest enne, kui ta neid märkab.
“Sõudke aeglasemalt, poisid,” sõnas kapten tasasel häälel.
“Mulle näib,” tähendas Howik, “et elukas märkas midagi! Ta ei hinga enam nii kärarikkalt.”
“Tasa! Tasa!” kordas kapten.
Viis minutit hiljem oli paat vaalast ainult ühe kaabeltau kaugusel.
Pootsman seisis paadipäras ja püüdis juhtida sõidukit imetaja vasaku külje suunas, sealjuures hoolikalt vältides sattumist võimsa saba löögiulatusse, mille ainsast hoobist oleks piisanud kogu paadi purustamiseks.
Kapten Hull, kes seisis ninas, jalad tasakaalu hoidmiseks pisut harkis, haaras oda, et anda sellega esimene hoop. Tema osavuses ei tarvitsenud kahelda – ta tabab kindlasti seda veest väljaulatuvat paksu keha.
Kapteni kõrval toobris oli keras üks viiest köiest, mille ots oli tugevasti harpuuni külge seotud. Kui vaal peaks väga sügavale sukelduma, pikendatakse köit nelja ülejäänud kera abil.
“Kas olete valmis, poisid?” küsis kapten sosinal.
“Valmis,” vastas Howik, haarates mõla tugevamini oma laiade kämmalde vahele.
“Sõudke juurde!”
Pootsman kuulas käsku, ja paat libises umbes kümne jala kaugusele vaalast.
Vaal ei liigutanud ja näis magavat. Vaala on kerge püüda, kui talle uinaku ajal ootamatult peale satutakse. Siis võib juba esimene löök teda surmavalt tabada.
“Imelik, et ta püsib liikumatuna,” mõtles kapten, “Vaevalt küll see kelm magab, kuid ometi… Midagi tundub korrast ära olevat!”
Sedasama mõtles ka pootsman Howik ja püüdis vaala teist külge näha.
Nüüd ei olnud aga enam aega millegi üle pead murda, nüüd tuli tegutseda.
Kapten võttis harpuunist keskelt kinni, vibutas seda mitu korda pea kohal, et löök kindlamini tabaks, sihtides sealjuures vaala külge. Siis heitis ta täie jõuga.
“Tagasi, tagasi!” hüüdis ta seejärel.
Madrused, aerutades kõik tagurpidi, viisid paadi kiiresti eemale, et vaal seda oma sabaga ei tabaks.
Sel hetkel nägi pootsman, miks vaal nii ebatavaliselt kaua liikumatult püsis.
“Poeg!” hüüdis ta.
Vaal, saanud haavata, vajus ühele küljele ja kõik võisid näha noort vaala, keda ta parajasti imetas.
Kapten Hullil ei olnud teadmata, et see asjaolu muudab vaala tabamise palju raskemaks. Ema võitleb nüüd kahtlemata palju vihasemalt, kaitstes mitte ainult ennast, vaid ka oma “väikest” – kui seda vähemalt kahekümne jala pikkust looma nii võib nimetada.
Vaal ei asunud siiski kohe rünnakule, nagu võis karta, ja meestel polnud vaja harpuuni küljes olevat köit katki lõigata, et oleks lihtsam põgeneda. Otse vastupidi, vaal sukeldus koos pojaga otsejoones meresügavusse, nagu seda kõige sagedamini juhtub; seejärel tõusis ta võimsa hüppega taas pinnale, kuid sukeldus uuesti ja hakkas vee all väga kärmesti põgenema.
Kapten Hull ja pootsman, kes seisid mõlemad püsti, jõudsid teda silmitseda, enne kui ta esimest korda sügavusse sööstis, ja neil oli nüüd temast täiesti selge ettekujutus.
See oli tõesti, nagu nad arvasid, väga suur vaguvaal. Ta pikkus peast sabani ulatus vähemalt kaheksakümne jalani. Tema kollakaspruuni naha tegid täpiliseks arvutud tumepruunid laigud.
Oleks tõesti kahju, kui pärast edukalt alustatud rünnakut tuleks nii hea saak siiski maha jätta.
Jälitamine, või õigemini, köie otsas kihutamine oli alanud. Aerud üles tõstetud, lendas paat nagu nool laineharjal.
Külmavereline nagu alati, õnnestus Howikul hoida paati ümber minemast, kuigi see tegi pööraseid ja lausa jubedaid hüppeid.
Kapten Hull, saaki kogu aeg silmas pidades, kordas ühtesoodu:
“Ettevaatust, Howik, ettevaatust!”
Selletagi võis olla päris kindel, et Howik oma kohust hetkekski ei unusta.
Et vaal kihutas paadist palju kiiremini, siis rullus harpuuni köis lahti
