peale ja näis olevat nõuks võtnud neid maksku mis maksab mitte enam tagasi anda. Ülejäänud tähtede vastu ei paistnud ta vähimatki huvi tundvat.
“Imelik lugu!” sõnas proua Weldon.
“Tõepoolest imelik,” lausus kapten Hull ja silmitses huviga tähti.
“S. V.” – märkis proua Weldon.
“S. V.” – kordas kapten Hull. “Aga need on ju samad tähed, mis Dingo kaelarihmalgi!
”Tom,” pöördus kapten järsku küsimusega vana neegri poole, “te vist ütlesite, et Waldecki kapten sai Dingo endale alles hiljuti?”
“Seda küll, härra,” vastas Tom. “Dingo oli laeval kõige enam kaks aastat.”
“Ja Waldecki kapten leidis ta Aafrika läänekaldalt?”
“Jah, härra, Kongo suudme lähedalt. Kapten rääkis sellest sageli.”
“Tähendab, seda ei teadnud keegi, kellele koer varem kuulus ja kust ta tuli?” küsis kapten Hull.
“Ei teadnud, härra. Leitud koer on veel hullem kui leitud laps! Pabereid tal ei ole ja rääkida ta ka ei oska!”
Kapten Hull vaikis ja jäi mõttesse.
“Kas need tähed meenutavad teile midagi?” küsis proua Weldon kaptenilt, kui see oli mõne hetke mõtisklenud.
“Jah, proua Weldon, mulle tõesti meenub midagi… aga see võib ka olla lihtsalt kokkusattumus.”
“Ja nimelt?”
“Neil tähtedel võib kergesti olla tähendus, mis aitab tuua selgust ühe kartmatu maadeuurija kadumisse.”
“Ma ei mõista,” ütles proua Weldon.
“Selgitan teile kohe. 1871. aastal, seega kaks aastat tagasi, asus üks prantsuse maadeuurija Pariisi Geograafiainstituudi ülesandel teele, et läbida Aafrika manner läänest itta.
Lähtepunktiks oli Kongo suue. Sihtpunktiks pidi olema, kui võimalik, Deldago neem Rovuma jõe suudmes, mida mööda ta pidi sõitma. Selle mehe nimi oli Samuel Vernon.”
“Samuel Vernon!” kordas proua Weldon.
“Jah, proua Weldon. Ja Dingo valis teiste tähtede hulgast just selle nime algustähed. Tema kaelarihma graveeritud tähed on samuti S. V.”
“Tõepoolest,” vastas proua Weldon. “Ja mis sai sellest maadeuurijast?”
“See maadeuurija asus teele,” vastas kapten Hull “aga siiani ei ole temast mingeid teateid.”
“Mitte mingisuguseid?” küsis Dick Sand.
“Mitte mingisuguseid,” vastas kapten Hull.
”Ja mida te sellest järeldate?” küsis proua Weldon.
“Et Samuel Vernon ei jõudnud Aafrika idarannikule. Ta kas sattus pärismaalaste kätte või suri teel.”
“Ja koer…?”
“Koer kuulus temale ja kui mu oletus vastab tõele, oli koeral rohkem õnne kui peremehel ja ta jõudis Kongo suudmesse tagasi, sest sealt leidis ta Waldecki kapten. Ka aeg langeb ühte.”
“Aga kas te olete kindel, et sellel prantslasel, kui ta asus oma retkele, oli koer kaasas?” küsis proua Weldon.
“Tõsi küll, seda ma ainult oletan, proua Weldon,” vastas kapten Hull. “Ent selles pole kahtlust, et tähed S ja V on Dingole tuttavad ja need on selle prantsuse maadeuurija nime algustähed. Kuidas ta neid teistest eraldama õppis, seda ma küll ei tea, kuid nagu näha, tunneb ta neid hästi. Vaadake, ta lükkab klotse käpaga, otsekui kutsuks meid neid tähti endaga koos lugema.”
Tõesti, Dingo käitumist ei saanud teisiti tõlgendada.
“Kas Samuel Vernon asus Kongo kaldalt teele üksinda?” küsis Dick Sand.
“Seda ma ei tea,” vastas kapten Hull. “Tõenäoliselt koos pärismaalastest saatjaskonnaga.”
Sel hetkel ilmus tekile Negoro. Keegi ei pannud teda algul tähele ega märganud kummalist pilku, mille ta heitis Dingole, kes, turi püsti, nende kahe tähe ees seisis. Niipea kui Dingo kokka märkas, sattus ta lausa marru.
Negoro astus kähku ruhvi, ilma et oleks koera ainsagi liigutusega ähvardanud.
“Siin peitub mingi saladus.” sõnas endamisi kapten, kellele kogu vahejuhtumist midagi märkamata ei olnud jäänud.
“Kas pole hämmastav, et koer tunneb tähti!” lausus Dick Sand.
“Mitte sugugi!” hüüatas väike Jack. “Ema jutustab tihti ühest koerast, kes oskas lugeda ja kirjutada. Ta isegi mängis doominot, nagu ehtne kooliõpetaja!”
“Kallis laps,” sõnas proua Weldon naeratades, “see koer, kelle nimi oli Munito, polnud sugugi nii tark, nagu sina arvad. Kui uskuda, mida mulle räägiti, siis ei osanud ta teha vahet nende tähtede vahel, millest ta sõnu koostas. Tema peremees, osav ameeriklane, märkas, et Munitol on taipu. Ta harjutas seda veelgi ja saavutas märkimisväärseid tulemusi.”
“Kuidas ta seda tegi, proua Weldon?” küsis Dick Sand, keda see lugu peaaegu samavõrd huvitas kui väikest Jacki.
“Kohe jutustan, mu sõber. Kui Munito publiku ees “töötas”, olid lauale asetatud umbes samasugused tähed nagu siingi. Koer käis laual edasi-tagasi ja ootas, mil publiku hulgast talle mõni sõna öeldakse. Seda võidi öelda kas vaikselt või kõvasti, kuid tingimusel, et peremees pidi seda sõna enne teadma.”
“Aga kui peremeest juures poleks olnud?..” küsis Dick Sand.
“Siis poleks koer osanud midagi teha,” vastas proua Weldon, “ja vaat miks. Klotsid olid lauale laotatud ja Munito jalutas tähtede vahel. Kui ta jõudis nende tähtede juurde, mida ta nõutud sõna koostamiseks vajas, jäi ta seisma, aga seisma jäi ta seepärast, et kuulis krõbinat, mida ameeriklane hambaorgiga oma taskus tegi. Keegi peale koera seda kuulda ei võinud. Krõbin oli Munitole märguandeks, et ta võtaks tähe ja paigutaks selle soovitud järjekorda.”
“Ja ongi kogu saladus!” hüüdis Dick Sand.
“Jah, ongi kogu saladus,” vastas proua Weldon. Lihtne nagu kõik, mis mustkunsti alal tehakse. Ilma ameeriklase juuresolekuta polekski Munito olnud kuulus Munito. Sellepärast ma imestangi, et Dingo need kaks tähte teiste hulgast ära tundis, sest peremeest ju juures ei olnud, – muidugi, kui Samuel Vernon üldse kunagi tema peremees on olnud.”
“Tõesti üllatav,” vastas kapten Hull. “Aga pange tähele, meil on siin tegemist ainult kahe tähega, kahe teatud tähega, ja mitte juhuslikult valitud sõnaga. Koer, kes helistas kloostri ukse taga, et osa saada vaestele möödujaile määratud toidust, ja see, kes vaheldumisi ühe teise koeraga ülepäeviti praevarrast keerutas ning seda tegemast keeldus, kui ei olnud tema kord, need mõlemad loomad, ma leian, ületasid Dingot arukuses, mis on omane ainult inimesele. Aga igatahes me seisame vaieldamatu fakti ees. Dingo valis kõikide tähtede hulgast just need kaks: S ja V. Teisi ta nagu ei märganudki. Nähtavasti tundis ta huvi ainult nende vastu, aga mis põhjusel, seda me ei tea.”
“Oh,
