orjaks ja toodi Ameerikasse, kus ta juba hulk aastaid tagasi, pärast orjuse kaotamist, vabaks lasti. Mis puutub tema kaaslastesse, kes olid temast palju nooremad, siis nende isad olid saanud vabaks juba enne nende sündi ja nemad olid tulnud ilmale vabade kodanikena ning ühelgi valgel polnud kunagi olnud nende üle omandiõigust. Nad ei tundnud isegi neegrižargooni, kus ei kasutata artikleid ja pöördsõnu tarvitatakse ainult infinitiivis – žargooni, mis pärast orjusevastast sõda pikkamööda välja suri.
Neegrid olid Ameerikast vabatahtlikult lahkunud ja pöördusid ka sinna tagasi vabatahtlikult.
Nagu nad kaptenile jutustasid, teenisid nad töölistena ühe inglase juures, kellel olid Melbourne’is, Lõuna-Austraalias, tohutu suured istandused. Nad olid töötanud seal kolm aastat, saades head tasu; kui lepingu tähtaeg möödus, tahtsid nad Ameerikasse tagasi pöörduda. Nad läksid Waldeckile, makstes ülesõidu eest nagu tavaliselt reisijad. 5. jaanuaril sõitsid nad Melbourne’ist välja. Seitseteist päeva hiljem, ühel pimedal ööl, sõitis suur aurik Waldeckile otsa.
Nemad parajasti magasid. Mõni hetk pärast väga tugevat kokkupõrget tormasid nad tekile.
Mastid olid juba tekile langenud ja Waldeck küljeli vajunud, kuid põhja ta ei läinud, sest kiiluruumi polnud tunginud kuigi palju vett.
Waldecki kapten ja meeskond olid aga kadunud: nad kas kukkusid merre või jõudsid teise laeva pardale hüpata. Too aga põgenes ega mõelnudki tagasi pöörduda.
Neegrid jäid üksinda küljeli kaldunud laevale, tuhande kahesaja miili kaugusele rannikust.
Kõige vanemat neegrit kutsuti Tomiks. Tema aastate, ettevõtliku iseloomu ja teadmiste tõttu, mis pika ja töörohke elu jooksul olid nii mõnigi kord proovile pandud, sai temast oma töökaaslaste juht.
Teised neegrid olid kahekümne viie kuni kolmekümneaastased noormehed ja nende nimed olid Bat – kes oli vana Tomi poeg – , Austin, Akteon ja Herkules. Kõik neli olid hea kehaehitusega ja väga tugevad – Kesk-Aafrika turgudel oleks nende eest head hinda saanud. Kuigi nad olid saanud kohutavalt kannatada, võis neis kergesti ära tunda selle tugeva rahva suurepäraseid liikmeid, kellele Põhja-Ameerika koolide vabameelne kasvatustöö oli juba oma pitseri vajutanud.
Nii jäid Tom ja ta kaaslased pärast kokkupõrget Waldeckile üksi. Püsti nad seda elutut laevakere ajada ei suutnud, kuid ka lahkuda polnud võimalik, sest mõlemad päästepaadid olid kokkupõrkel purunenud. Nad olid sunnitud ootama, kuni möödub mõni laev. Hoovuse mõjul nihkus nende vrakk vähehaaval edasi, millega ongi seletatav, miks Pilgrim kohtas seda nende sõiduteest nii kaugel, sest nende meretee järgi oleks Waldeck pidanud asuma palju väiksemal laiuskraadil.
Kümne päeva jooksul, mis möödusid Waldecki kokkupõrke momendist kuni Pilgrimi silmapiirile ilmumiseni, elatasid neegrid end toiduainetest, mida leidsid trepikojas olevast kapist. Kuna nad kööki ei pääsenud, sest see oli üleni vee all, siis polnud neil joogivett janu kustutamiseks ja nad kannatasid kohutavat janu, seda enam, et ka tekile kinnitatud veenõud olid kokkupõrkel purunenud. Piinatud janust, olid Tom ja ta kaaslased kümnenda päeva hommikul teadvuse kaotanud ja Pilgrim jõudis kohale viimasel minutil.
Kõike seda jutustas vana neeger nappide sõnadega ja tema tõearmastuses ei tarvitsenud kahelda. Ta kaaslased kinnitasid kõike, mida ta rääkis, ja ka sündmuste käik tunnistas sedasama.
Veel üks Waldeckilt päästetud elusolend oleks rääkinud sama avameelselt – kui ta vaid oleks osanud end sõnades väljendada.
See oli koer, kes Negorot nähes eriti metsikuks muutus. Tema antipaatias koka vastu oli midagi seletamatut.
Dingo – nagu koera kutsuti – oli tüüpiline Uus-Hollandi26 õuekoer. Ent Waldecki kapten ei olnud kohanud teda mitte Austraalias, vaid oli leidnud koera kaks aastat tagasi Aafrika läänerannikult, Kongo suudme lähedusest, kus ta näljast poolsurnuna ringi hulkus. Waldecki kapten jättis ilusa looma enda juurde, ent koer oli raskesti seltsiv ja tundus, et ta igatseb oma kunagist peremeest, kellest ta nähtavasti vägivaldsel teel oli lahutatud ja keda selles üksildases maanurgas oli võimatu leida. Tema kaelarihma olid graveeritud tähed S. V. – see oligi kõik, mis ühendas teda tema saladusliku minevikuga.
Dingo, tore ja tugev loom, palju suurem kui bernhardiinid, oli üks ilusamaid Uus-Hollandi koeri. Kui ta tagajalgadele tõusis ja pea selga heitis, oli ta kasvult mehepikkune. Oma väledate liigutuste ja sitkete lihaste tõttu kuulus ta kindlasti nende koerte hulka, kes kartmatult ründavad jaaguare ja pantreid ja kes ei karda isegi karuga silm silma vastu seista. Dingo karv oli tihe ja punakaspruun, väikeste valgete laikudega ninal, ning ta saba oli jõuline ja võimas nagu lõvil. Vihahoos võis selline koer olla väga kardetav ja pole ime, et Negoro tema tervitusest just vaimustusse ei sattunud.
Tegelikult ei olnud Dingo aga sugugi kuri, kuigi ta inimestega raskesti seltsis. Pigem võis teda pidada kurvaloomuliseks. Waldecki pardal märkas vana Tom, et koer neegreid ei salli. Ta ei näidanud neile küll hambaid, kuid püüdis neid vältida. Võib-olla olid pärismaalased teda halvasti kohelnud, kui ta Aafrika rannikul ringi hulkus. Et Tom ja ta kaaslased olid tublid inimesed, siis neile Dingo kunagi kallale ei sööstnud. Kõik need kümme päeva, mis merehädalised Waldeckil veetsid, hoidus ta neist eemale, toitus kes teab millest ja kannatas samuti kohutavat janu.
Need siis olidki ellujäänud Waldeckilt, mille veevood peagi enda alla matsid. Laev oleks kindlasti endaga ookeani sügavustesse kaasa viinud ainult elutud kehad, kui mitte Pilgrim, mis tuuleta ilmade ja vastutuule tõttu aeglaselt edasi liikus, poleks ootamatult kohale ilmunud ja kapten Hull neid päästnud.
Et päästetöö oleks täielik, tuli aidata merehädalistel kodumaale jõuda, mida otsustati ka teha, sest laeva hukkudes olid neegrid kaotanud kõik oma kolme aasta säästud. Pärast laadungi Valparaisosse toimetamist pidi Pilgrim piki Ameerika rannikut Kaliforniasse sõitma. Seal oleks James W. Weldon Tomi ja ta kaaslased oma hoole alla võtnud – tema suuremeelne naine ei kahelnud selles – ja varustanud nad kõige vajalikuga sõiduks Pennsylvania osariiki.
Tublid neegrid ei tarvitsenud enam oma saatuse pärast muret tunda ja neil jäi vaid tänada proua Weldonit ja kapten Hulli. Kahtlemata võlgnesid nad neile palju, ja kuigi nad olid ainult vaesed neegrid, lootsid nad kord selle tänuvõla tasuda.
V
S. V
Pilgrim jätkas teekonda, püüdes võimalikult kiiresti ida poole jõuda. Tuulevaikus püsis ja kapten Hull hakkas juba üsna rahutuks muutuma. Et nad Valparaisosse nädala või teise hilinevad, see ei pannud teda veel muretsema, kuid ta kartis, et tavalisest pikem sõit kujuneb tema reisijaile liialt väsitavaks. Ent proua Weldon ei kurtnud, vaid suhtus neid tabanud ebaõnne üpris rahulikult.
Juba samal päeval, 2. veebruaril, kadus Waldeck silmist. Kapten Hull püüdis nüüd kõigepealt Tomi ja ta kaaslasi võimalikult mugavasti elama paigutada. Kuna Pilgrimi ruhvis27, väikeses tekil asuvas pealisehituses, nende jaoks ruumi ei olnud, siis paigutati nad käila28. Kui ilm püsib ilus ja kuiv, võivad nad seal elada kogu ülesõidu aja, sest need raskes töös karastunud tublid mehed ei esita kindlasti suuri nõudmisi.
Elu pardal, mille üksluisusesse kohtumine Waldeckiga veidi vaheldust oli toonud, hakkas jälle kulgema endist rada.
Tom, Austin, Bat, Akteon ja Herkules oleksid meelsasti tahtnud kasulikud olla. Ent kui tuul puhub kogu aeg ühest suunast ja purjed seisavad hästi, pole meremeestel mitte midagi teha. Aga kohe, kui oli vaja purjesid juurde võtta, asusid Tom ja ta kaaslased meeskonnale õhinal appi. Ja peab tunnistama, kui vägilane Herkules juba mõnest
Uus-Holland – Austraalia vana nimetus.
Ruhv – laeva meeskonnaruum.
Käil – vöör, laeva nina.
