ja kui tal ühel päeval oleks tulnud anda oma elu nende eest, kes tal võimaldasid õppida, siis oleks ta seda viivitamata teinud. Ehkki alles viieteistaastane, mõtles ja toimis Dick Sand kui kolmekümneaastane.
Proua Weldon tundis oma kaitsealust. Väiksemagi mureta võis ta Jacki tema hooleks jätta. Dick Sand armastas last, ja et viimane seda mõistis, siis kiindus ka tema oma “suurde venda”.
Pikkadel töövabadel tundidel, mis on sagedased, kui meri on rahulik ja purjed seadmist ei vaja, olid Dick ja Jack peaaegu alati koos. Noor madrus näitas väikemehele kõike, mis talle meremeheametis huvi võis pakkuda. Proua Weldon ei tundnud põrmugi hirmu, nähes, kuidas Jack end Dicki saatel vantidele11 vibutab, fokkmasti12 marsile13 või praamtengi saalingutele14 ronib ja noolena mööda falle15 alla vuhiseb. Dick oli ikka kas tema ees või taga, valmis teda toetama või kinni hoidma, kui tema lapsekäed harjutuste kestel väsima peaksid. Jackile tuli see kõik suuresti kasuks: tänu igapäevasele treeningule ja kargele meretuulele sai ta Pilgrimi pardal peagi tagasi haiguse kestel kaotatud jume.
Selline oli elu Pilgrimil. Selliselt kulges sõit ja kui ilmad oleksid olnud veidi soodsamad, poleks ei reisijail ega Pilgrimi meeskonnal olnud põhjust millegi üle nuriseda.
Püsis pidev idatuul ja see tegi kaptenile muret. Ta ei saanud laeva kuidagi soovitud kursile. Pealegi oli karta, et Kaljukitse pöörijoone läheduses satutakse täielikku tuulevaikusse, mis laeva veel enam teelt kõrvale viib; ekvatoriaalhoovus omakorda võis teda armutult läände paisata. Kapten kartis takistusi peamiselt proua Weldoni pärast, kuigi ega ta neid vältida ei saanud. Kui ta peaks kohtama oma teel mõnd Ameerikasse sõitvat ookeaniületajat, siis palub ta oma reisijaid sellele ümber istuda. Kahjuks püsis aga Pilgrim liiga suurel laiuskraadil, et kohata mõnd Panamasse suunduvat aurikut. Pealegi ei olnud siis veel ühendus Austraalia ja Uue Maailma vahel nii tihe nagu hiljem.
Siiski tuli loota, et kõik läheb kõige paremini, ja peaaegu juba näiski, et miski ei häiri seda nii ühetoonilist ülesõitu. Ent 2. veebruaril, selle jutustuse alguses märgitud pikkusel ja laiusel leidis aset ootamatu sündmus.
Oli haruldaselt kirgas hommik. Kell võis olla umbes üheksa; Dick Sand ja Jack olid seadnud end fokkpraamtengi saalingutele istuma. Sealt võisid nad näha kogu laeva ja kaugele ookeanile. Nende selja taga kattis horisonti ainult grootmast16 brigantiinpurje ja topsliga, varjates osa merd ja taevast. Enda ees voogude kohal nägid nad pukspriiti17 ja selle kolme kliivrit, mis olid tihedasti tuult täis ja sarnanesid kolme eri suuruses tiivaga. Nende jalge ees paisus fokkpuri ja nende kohal ülal kõrgusid väike marsspuri ja väike praampuri, mille trossi tuulehood siiasinna kõigutasid. Pööranud rohkem tuulde, sõitis prikk vasakul halsil18.
Dick Sand selgitas parajasti Jackile, et Pilgrim ei lähe isegi siis ümber, kui ta tublisti paremale küljele kaldub, sest laeva last on õigesti paigutatud ja kõik osad tasakaalus.
Korraga katkestas teda väikemees:
“Mis see seal on?”
“Näed sa midagi, Jack?” küsis Dick Sand ja tõusis saalingutele püsti.
“Jaa, seal!” vastas väike Jack, näidates väliskliivri ja kliivri trosside vahele, kust paistis tükike merd. Dick Sand vaatas teraselt näidatud suunas ja hüüdis siis kõlaval häälel:
“Laev ees, allatuule, paremas poordis19!”
III
PEREMEHETA LAEV
Dick Sandi hüüde peale oli kogu meeskond jalul. Vahivabad madrused ruttasid tekile.
Kapten Hull väljus oma kajutist ja suundus vööri. Tulid proua Weldon, Nan ja isegi ükskõikse ilmega nõbu Benedikt. Nad nõjatusid reelingule, et Dicki nähtud laeva paremini silmitseda.
Ainult Negoro jäi oma pugerikku, mis täitis kambüüsi aset. Tervest meeskonnast oli tema ainuke, keda ootamatu sündmus ei paistnud huvitavat. Kõik teised jälgisid tähelepanelikult kogu, mis hõljus lainetel umbes kolme miili kaugusel Pilgrimist.
“Mis see küll võiks olla?” küsis üks madrustest.
“Küllap mõni mahajäetud parv,” vastas teine.
“Võib-olla on sellel parvel õnnetuid merehädalisi?” lausus proua Weldon.
“See selgub peagi,” vastas kapten Hull. “Aga see ei olegi parv, vaid hoopis küljeli kaldunud laevakere …”
“Aga kas ta pole pigem mõni mereelukas, mõni suurekasvuline imetaja,” tähendas nõbu Benedikt.
“Ei usu,” vastas noor madrus.
“Mis see sinu arvates võiks olla, Dick?” küsis proua Weldon.
“Arvan samuti nagu kapten Hull, et küljeli kaldunud laevakere, proua Weldon. Selle vaskne kaitsepruss nagu säraks päikesekiirtes.”
“Jah… tõepoolest…” vastas kapten Hull ja lisas, pöördudes tüürimehe poole: “Rool poordi, Bolton, kurss ühe rumbi20 võrra paremale, et jõuaksime talle lähedale.”
“Kuulen!” vastas tüürimees.
“Mina jään oma arvamuse juurde,” sõnas nõbu Benedikt. “See on kindlasti mõni loom.”
“Aga siis peab see loom olema vasest,” vastas kapten Hull, “sest pole kahtlust, ta särab päikese käes.”
“Teil tuleb igatahes nõustuda, nõbu Benedikt, et teie loom on surnud, ta ei liiguta end ju põrmugi,” tähendas proua Weldon.
“Oh, nõbu Weldon, kas on vähe esinenud juhtumeid, kus laevad kohtavad laineharjal magavaid vaalu!” vastas nõbu Benedikt, kes hakkas juba põikpäisust ilmutama.
“Seda küll,” tähendas kapten Hull, “kuid seekord ei ole meil siiski tegemist vaalaga, vaid laevaga.”
“Eks saame näha,” vastas nõbu Benedikt, kes muide oleks olnud valmis loovutama kas või kõik arktilised ja antarktilised mereelukad üheainsa haruldase putuka vastu.
”Rooli, Bolton, rooli!” hüüdis kapten uuesti, “aga vaata, et sa laeva vastu ei puutu. Möödu umbes kaabeltau21 kauguselt. Seda logu me küll enam palju ei rikuks, aga meile võib ta viga teha, ja ma ei tahaks sugugi, et Pilgrim vastu külge obaduse saaks. Luhva22 pisut, Bolton, luhva veel!”
Kerge liigutus rooliga, ja Pilgrimi kurss, mis oli võetud otse laevale, kaldus viimasest veidi kõrvale.
Nüüd oli prikk kummulivajunud laevast umbes miili kaugusel. Madrused uurisid seda õhinal. Võib-olla on seal hinnaline laadung, mille saaks Pilgrimile üle tuua? On ju üldiselt teada, et päästetöödel kuulub üks kolmandik päästetud varanduse koguväärtusest päästjale, ja juhul kui laadung pole rikutud, on Pilgrimi meeskond teinud, nagu öeldakse, hea püügi. See oleks kahjutasu nende nurjunud retke eest.
Vant – laeva küljelt masti toetav köis või tross.
Fokkmast – purjeka esimene mast vöörist arvates.
Marss – platvorm masti ülaosas, kasutatakse horisondi vaatlemiseks.
Saaling – masti ja tengi (teng – masti pikendus) ühendav ristpuu.
Fall – köis purje tõstmiseks.
Grootmast – purjeka teine mast vöörist arvates.
Pukspriit – laeva ninast esileulatuv palk.
Halss – tuule suund purjede suhtes.
Poort – laeva väliskülg.
Rumb – merel kasutatav nurgamõõduühik: 11°15’.
Kaabeltau – mere pikkusmõõt, umbes 180 m.
Luhvama – purjelaeva rohkem vastu tuult pöörama.
