teed Uuele Kontinendile purjetada.
II
DICK SAND
Meri oli rahulik ja sõit kulges igati hästi, kui suunast kõrvalekaldumist mitte arvestada.
Proua Weldoni kasutusse anti kõige mugavam ruum Pilgrimil. Et laeval puudusid ahtrikajut ja pupp9, kuhu reisijaid oleks saadud paigutada, tuli proua Weldonil leppida kapten Hulli tagasihoidliku meremehe-eluruumiga, mis asus ahtris. Kapten Hull pidi tublisti peale käima, enne kui proua Weldon nõustus tema kajutit endale võtma. Sellesse kitsasse kajutisse asus proua Weldon oma lapse ja vana Naniga. Seal ta ka einetas koos kapteni ja nõbu Benediktiga, kelle kasutusse oli antud väike ruum sealsamas kõrval.
Kapten ise leidis endale peavarju kajutis, mis oleks kuulunud tüürimehele, kui laeval oleks selline ametikoht olnud. Pilgrimil, nagu me juba teame, oli võimalik tüürimeheta toime tulla.
Pilgrimi meeskonnaliikmete, tublide ja toekate meremeeste vahel valitses tihe sõprus ja üksmeel. See oli neil juba neljas ühine püügihooaeg. Kõik nad olid põhjaameeriklased, pärinesid Kalifornia rannikult ja tundsid üksteist juba ammu.
Oma peremehe abikaasasse, proua Weldonisse, suhtusid need vaprad merekarud väga sõbralikult ja olid talle piiritult ustavad. Peab ütlema, ka neid huvitas laeva sissetulekute suurendamine ja siiani olid nad hästi teeninud. Kuna neid oli vähe, ei pidanud nad ühtegi tööd liiga raskeks, ja mida enam nad rügasid tööd teha, seda kõrgemaks nende palk iga püügihooaja lõpul tõusis. Seekord aga tõotas sissetulek kujuneda päris väikeseks ja nad olid nende tõrksate Uus-Meremaa sellide peale üpris pahased.
Ainult üks mees pardal ei olnud ameeriklane. Selle mehe nimi oli Negoro. Päritolult portugallane, rääkis Negoro laitmatult inglise keelt ja pidas prikil koka vähenõudlikku ametit.
Pilgrimi endine kokk oli Aucklandis laevalt põgenenud ja et Negoro oli parajasti tööta, siis pakkus ta end tema asemele. Negoro oli sõnaaher ja endassetõmbunud mees, teistega palju ei seltsinud, kuid oma ametikohuseid täitis korralikult. Kapten Hull tegi nähtavasti hästi, et ta selle mehe tööle võttis, sest siiani polnud kellelgi põhjust tema üle nuriseda.
Kapten Hull siiski kahetses, et ta polnud ajanappuse tõttu Negoro mineviku kohta küllaldaselt andmeid hankinud. Negoro ilmes, õigemini tema vaates oli midagi, mis kaptenile hästi ei meeldinud, ja kui laeva kitsasse ja kodusesse ringi võetakse tundmatu, siis ei tohiks jätta tema senise eluga lähemalt tutvumata.
Negoro võis olla umbes neljakümneaastane. Sale ja lihaseline, keskmist kasvu, väga tumedate juuste ja päikeses pruuniks põlenud nahaga mõjus ta sitke mehena. Kas tal mingi haridus ka oli? Kindlasti. Seda võis järeldada juba mõningaist ütlemistest, mis tal teinekord üle huulte libisesid. Oma elust ei rääkinud ta kunagi ja oma perekonna kohta ei lausunud ta iialgi ühtegi sõna. Kust ta tuli, kus ta senini oli elanud, sellest polnud kellelgi vähimatki aimu. Seda, millega ta kavatseb edaspidi tegelda, teati sama vähe. Oli teada ainult niipalju, et Valparaisos kavatseb ta laevalt lahkuda. Polnud kahtlust, Negoro oli kummaline inimene. Igatahes meremees ta ei paistnud olevat. Näis, nagu tunneks ta mereasjandust isegi vähem kui tavaliselt laevakokad, kes osa oma elust on veetnud merel.
Pilgrimi kõikumine ja õõtsumine aga ei valmistanud talle vähimalgi määral ebameeldivusi, nagu tavaliselt neile, kes esmakordselt merd sõidavad, ja koka kohta oli see küllaltki suur asi.
Kokka võis näha harva. Päeval toimetas ta enamasti kitsas kambüüsis10 pliidi ees, mis võttis enda alla suurema osa ruumist. Kui saabus öö ja tuli pliidi all kustus, tõmbus ta oma kamorkasse meeskonnaruumi tagasopis, heitis kohe pikali ja vajus unne.
Nagu me juba eespool mainisime, koosnes Pilgrimi meeskond viiest madrusest ja ühest jungast.
Viieteistkümneaastane junga oli leidlaps. Ta hüljati kohe pärast sündimist, hoolekanne võttis ta vastu ja kasvatas üles.
Dick Sand – nii oli nooruki nimi – pärines tõenäoliselt NewYorgi osariigist, ja arvatavasti selle pealinnast.
Eesnimi Dick – lühend Richardist – anti väikesele orvule kaastundliku mööduja mälestuseks, kes ta mõni tund pärast sündimist leidis. Perekonnanimi pandi talle tema leiukoha, Sandy-Hook’i järgi Hudsoni suudmes, kust algab NewYorgi sadam.
Dick Sand tõotas sirguda keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega meheks. Tema anglosaksi päritolus ei saanud keegi kahelda. Ta oli pruunide juuste ja siniste, kirkalt säravate silmadega. Meremeheamet oli teda juba eluvõitlusteks kaunikesti karastanud. Tema arukas näos väljendus tahtejõud. See oli vapra, mitte hulljulge inimese nägu. Sageli tsiteeritakse neid Vergiliuse sõnu ühest tema lõpetamata värsist:
“Audaces fortuna juvat…”,
kuid neid tsiteeritakse valesti. Poeet ütles:
“Audentes fortuna juvat…”
Õnn naeratab tavaliselt mitte hulljulgeile, vaid vapraile. Hulljulge toimib enamasti mõtlematult. Vapper enne mõtleb, siis tegutseb. Ja selles on vahe.
Dick Sand oli audens. Viieteistaastaselt oskas ta juba iseseisvalt otsustada ja oma otsuseid ka teoks teha. Elav ja ühtlasi tasakaalukas, meeldis ta kõigile. Ta ei teinud suuri sõnu ja käitus tagasihoidlikult, vastandina enamikule omaealistest. Juba varajases nooruses, kus eluraskused harilikult veel peamurdmist ei valmista, juurdles ta oma viletsa elu üle ja tõotas “endast ise mehe teha”.
Ja ta pidas sõna – aastais, kus teised temavanused olid alles lapsed, oli temast juba sirgunud nooruk.
Kärme ja osav igas töös, oli Dick Sand üks neist õnnelikest, kelle kohta võib öelda, et nad sündisid kahe vasaku jala ja kahe parema käega. Nendel inimestel on kõiges õnnelik käsi ja nad ei astu kunagi valet sammu.
Nagu ütlesime, kasvatas Dicki üles hoolekanne. Algul pandi ta lastekodusse, kus väikeste orbude jaoks alati ruumi leidub. Nelja-aastasena käis ta juba koolis ja õppis lugema, kirjutama ning arvutama.
Juba varakult tundis Dick huvi mere vastu. Kaheksa-aastasena läks ta lõunameredel ühendust pidavale kaugesõidupostilaevale laevapoisiks. Seal õppis ta meremeheametit maast madalast, nagu seda peabki õppima. Laevaohvitserid tundsid Dicki vastu huvi ja nende juhtimisel omandas ta üha enam teadmisi. Laevapoisist pidi varsti saama junga, muidugi ainult lühikeseks ajaks. Inimesel, kes mõistab juba lapsena, et töö on elu seadus, kes teab juba noorelt, et igapäevast leiba tuleb palehigis teenida, seisavad ees suured ülesanded, sest temal on jõudu ja tahet neid täita.
Kui Dick töötas veel laevapoisina ühel kaubalaeval, äratas ta kapten Hulli tähelepanu. Tubli poiss meeldis vaprale meremehele ja mõni aeg hiljem jutustas kapten temast oma peremehele James W. Weldonile. Viimane tundis orvu vastu elavat huvi ja võttis enda kanda tema koolituskulud San Franciscos.
Kuni Dick Sand ei olnud veel nii vana, et õppida navigatsioonis vajalikku kõrgemat matemaatikat, paelusid teda koolis kõige enam geograafia ja reisikirjeldused. Oma teoreetilisi teadmisi ei jätnud ta praktikasse rakendamata. Lõpetanud kooli, läks ta Pilgrimile nooremaks madruseks. Hea meremees peab kalapüügiretki tundma niisama põhjalikult kui kaugesõite. Need on heaks eelkooliks kõigele, mida meremeheamet endaga kaasa toob. Pealegi sõitis ta laeval, mis kuulus tema heategijale James W. Weldonile ja mida juhtis ta isalik sõber kapten Hull. Seega oli Dick Sandi olukord nüüd tõesti väga soodne.
Kui kaugele ulatus Dicki kiindumus Weldoni perekonda, kellele ta nii palju tänu võlgnes, näitab
Pupp – kinnine pealisehitis laeva ahtritekil.
Kambüüs – laeva köök.
