ainult mõned köiejupid ja katkised raaketid. Muljuda saanud kaarte ja plangutuse vahel haigutas suur auk.
“Sellele laevale on otsa sõidetud!” hüüatas Dick Sand.
“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja lausa ime, et ta silmapilkselt põhja ei läinud.”
“Kui siin on tegemist kokkupõrkega,” tähendas proua Weldon, “siis võib loota, et teine laev meeskonna päästis.”
“Tuleb loota, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “kui mehed mitte ise pärast kokkupõrget paatides varju ei otsinud, juhul kui teine laev oma teed läks, mida mõnikord kahjuks juhtub!”
“Kas tõesti, kapten! See oleks ju äärmiselt ebainimlik!”
“Muidugi, proua Weldon… muidugi! … Kuid sääraseid juhtumeid siiski esineb. Selle laeva meeskond näib aga ise lahkunud olevat, sest pole näha ühtegi paati, mistõttu ma pigem arvan, et nad püüdsid ise ilma päästjate abita kaldale jõuda. Aga nii kaugel Ameerika rannikust ja Okeaania saartest see neil küll vaevalt õnnestus!”
“Selle katastroofi saladus ei tule vahest iialgi päevavalgele!” sõnas proua Weldon. “Aga ehk on mõni meeskonnaliige veel praegugi pardal?”
“Vaevalt küll, proua Weldon,” vastas kapten Hull, “nad oleksid meid juba märganud ja signaliseerinud. Aga selgitame kohe. Luhva pisut, Bolton, luhva pisut!” hüüdis kapten Hull, näidates käega suunda.
Pilgrim asus nüüd laevast veel ainult kolme kaabeltau kaugusel; ei jäänud enam vähimatki kahtlust, et meeskond oli sealt lahkunud.
Kuid siis tegi Dick Sand vaikust nõudva liigutuse:
“Kuulake, kuulake!”
Kõik kuulatasid pingsalt.
“Ma nagu kuuleksin haukumist,” sõnas Dick Sand. Tõepoolest, laeva siseruumidest kostis kume haukumine. Seal pidi olema koer, ja väga võimalik, et ta ei pääsenud välja, sest luugid võisid olla suletud. Näha teda igatahes ei võinud, sest hukkunud laeva tekk veel ei paistnud.
“Olgu seal kas või ainult koer, me päästame ta, härra Hull!” sõnas proua Weldon.
“Jaa… jah! …” hüüatas väike Jack… “me päästame ta! Ma annan talle süüa! … Ta hakkab meid kindlasti armastama… Ema, ma lähen otsin talle tüki suhkrut!..”
“Jää siia, mu laps,” lausus proua Weldon naeratades. “Ma arvan, et vaene loom on nälga suremas ja sinu suhkrutükile eelistab ta kindlasti rammusat putru.”
“Andke talle siis minu supp!” hüüdis väike Jack. “Ma saan väga hästi supita läbi.”
Nüüd oli haukumine juba palju selgemini kuulda. Mõlemat laeva lahutas kõige enam kolmsada jalga23. Korraga ilmus reelingu juurde tohutu suur koer, klammerdus sinna ja haukus veelgi meeleheitlikumalt kui enne.
“Howick,” sõnas kapten Hull allohvitseri poole pöördudes, “peatage laev ja hoolitsege, et paat vette lastaks!”
”Pea vastu, kutsu, pea vastu!” hüüdis väike Jack loomale, kes näis talle vaikse urinaga vastavat.
Pilgrim viidi kiiresti vastutuulde, nii et ta püsis peaaegu liikumatuna umbes poole kaabeltau kaugusel laevast.
Paat lasti alla ja kapten Hull, Dick Sand ning kaks madrust istusid peale.
Koer haukus endiselt. Ta püüdis reelingust kinni hoida, ent kukkus kogu aeg tekile tagasi. Tundus, nagu ei oleks ta haukumine määratud neile, kes talle sõudes lähenesid. Ega ta viimati ei kutsunud laeva kinni jäänud madruseid või reisijaid?
“Äkki on seal tõesti mõni eluga pääsenud merehädaline?” arutas proua Weldon.
Pilgrimi paat oli kummuli vajunud laevast veel ainult paari aerutõmbe kaugusel.
Äkki koera olek muutus. Senisele haukumisele, mis päästjaid ligemale meelitas, järgnes vihane lõrin. Loom oli sattunud metsikusse raevu.
“Mis sel koeral ometi on?” imestas kapten Hull, kui paat sõitis ümber ahtri, et jõuda vee all oleva tekiosani.
Ei kapten Hull ega Pilgrimi pardal olijad ei märganud, et koer muutus vihaseks just sel hetkel, kui Negoro kambüüsist väljus ja käila poole suundus.
Kas koer tundis Negorot? Vaevalt küll. Olgu kuidas tahes, ent Negoro, heitnud pilgu koerale, ei ilmutanud vähimatki üllatust, tõmbas vaid hetkeks kulmud kipra ja läks kambüüsi tagasi.
Vahepeal oli paat sõitnud ümber ahtri. Ahtripeeglil seisis nimi Waldeck, kodusadam puudus. Ent laeva kere kujust, teatud detailide järgi, mida meremehe silm otsekohe märkab, mõistis kapten Hull, et laev oli ameerika päritolu, mida pealegi ka ta nimi tõendas. Peale kere polnud sellest suurest, viiesajatonnisest prikist midagi järele jäänud.
Lai auk Waldecki vööris tähistas kohta, kuhu talle sisse oli sõidetud. Pärast laeva küljelivajumist jäi auk umbes viis-kuus jalga merepinnast kõrgemale; sellega võiski seletada, miks prikk veel põhja polnud vajunud.
Laevalael, mida kapten Hull terves ulatuses näha võis, polnud ainsatki merehädalist.
Koer eemaldus reelingust, libistas end keskmise avatud luugini ja haukus kord laeva sisemuses, kord väljas.
“Kindlasti ei ole koer seal üksinda,” tähendas Dick Sand.
“Tõepoolest, paistab tõesti,” lausus kapten Hull.
Siis sõideti piki vasakut parrast, mis oli pooleldi vee all. Veidi suurema lainetuse juures oleks Waldeck kahtlemata mõne hetkega põhja vajunud.
Laevalagi oli üleni tühjaks uhutud. Grootmastist ja fokkmastist polnud muud järel kui ainult riismed – mõlemad olid kaks jalga tekist kõrgemal pooleks murdunud ja nähtavasti vette paiskunud ning endaga kaasa viinud vandid, fallid ja purjed. Nii kaugele kui silm ulatus, polnud aga näha mingeid laevariismeid, millest võis järeldada, et katastroofist oli juba möödunud hulk päevi.
“Kui kokkupõrkel mõned ellu jäid, siis nälg ja janu tegid neile kindlasti lõpu, sest vesi pidi tungima toidukambrisse. Vaevalt seal enam elavaid inimesi leidub,” tähendas kapten Hull.
“Kindlasti leidub!” hüüdis Dick Sand, “kindlasti leidub! Muidu koer niimoodi ei hauguks! Seal peab olema elavaid inimesi!”
Sel hetkel, otsekui vastuseks noormehe hüüdele, libistas loom end merre ja hakkas vaevaliselt paadi poole ujuma; ta jõud näis olevat lõpukorral.
Koer tiriti paati, kus ta sööstis ahnelt mitte leivatüki järele, mida Dick Sand talle ulatas, vaid veenõu juurde, milles oli veidi joogivett.
“Vaene loom on janusse suremas!” hüüatas Dick Sand.
Seejärel hakati otsima sobivat kohta, kust kõige kergemini Waldeckile pääseda; selleks eemalduti laevast mõne sülla24 võrra. Koer nähtavasti arvas, et ta päästjad ei kavatse pardale minna ja haaras hammastega Dick Sandi jakist ning hakkas uuesti kaeblikult haukuma.
Teda
Jalg – umber 30 cm.
Süld – 1,62 m.
