Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne

Скачать книгу

Otse vastupidi, ta oli töömees. Loodusteadus, tema ainuke huviala, valdas kõiki ta meeli ja mõtteid.

      Kui ütleme “loodusteadus”, siis on see vist siiski liialdus.

      Nagu me teame, koosneb see teadusharu zooloogiast, botaanikast, mineraloogiast ja geoloogiast. Nõbu Benedikt polnud aga vähimalgi määral botaanik, mineraloog või geoloog.

      Kas oli ta zooloog selle sõna kõige laiemas mõttes, midagi Uue Maailma4‚ Guvier’5 – taolist, kes analüüsi teel looma üksikosadeks lahutab ja sünteesi abil ta uuesti kokku seab, üks neist sügavate teadmistega inimestest, kes pühendavad oma elu loomariigi täielikule tundmaõppimisele? Kas uuris meie lihtsameelne, kuid töökas teadlane loomariigi eri hõimkondi, klasse, seltse, sugukondi, perekondi ja liike ning kõiki iseärasusi, mis neid üksteisest eraldavad?

      Ei.

      Kas pühendas nõbu Benedikt end selgroogsete – imetajate, lindude, roomajate ja kalade uurimisele?

      Ei, seda mitte.

      Või huvitasid teda eelkõige molluskid, alates peajalgsetest ja lõpetades sammalloomadega? Võib-olla oli ta juba tunginud kõigisse malakoloogia6 saladustesse?

      Ka seda mitte.

      Kas olid need viimati okasnahksed, meduusid, polüübid, ussid, käsnad ja ripsloomad, kes teda hilisööni lampi põletama sundisid?

      Peab siiski tunnistama, et ei olnud.

      Zooloogiast jäävad nimetada veel ainult lülijalgsed ja järelikult olid nemad nõbu Benedikti ainuke uurimisala.

      Lülijalgsed aga jagunevad kuute klassi: putukad, hulkjalgsed, ämblikulaadsed, koorikloomad, hiidjalgsed ja keelikussid.

      Tõtt-öelda, nõbu Benedikt ei osanud eraldada vihmaussi apteegikaanist, kakandit tõruvähist, harilikku ämblikku ebaskorpionist, krevetti konnast ega tuhatjalgset skolopendrist.

      Kes nõbu Benedikt siis lõpuks oli?

      Tavaline entomoloog.

      Kahtlemata ütleb nüüd igaüks, et entomoloogia on ju ometi loodusteaduse osa, mis tegeleb lülijalgsete uurimisega. Nii see muidugi üldjoontes on, kuid sõna “entomoloogia” on omandanud ka kitsama tähenduse. Selle all mõistetakse ainult putukateadust, seega teadust, mis tegeleb loomadega, kelle keha koosneb kolmest lülist, kellel on kolm paari jalgu ja kes kannavad seetõttu nimetust “kuusjalgsed”.

      Et nõbu Benedikt piirdus vaid sedalaadi lülijalgsete uurimisega, siis oli ta ainult entomoloog.

      Sellest ei järeldu veel kaugeltki, et nõbu Benediktil oleks vähe tegemist olnud. Putukate klass jaguneb vähemalt kümneks seltsiks: 1) sihktiivalised, näiteks rohutirtsud ja kilgid; 2) võrktiivalised, näiteks sipelgakiilid; 3) kiletiivalised, näiteks mesilased, herilased, sipelgad; 4) liblikalised; 5) lutikalised, näiteks tirdid, lehetäid, kirbud; 6) mardikalised, näiteks lehepõrnikad, jaaniussid; 7) kahetiivalised, näiteks sääsed, moskiitod, kärbsed; lehviktiivalised, näiteks stiilopsid; 9) nugilised, näiteks täid; 10) tiivutud putukad, näiteks soomuklased. Mõned nendest seltsidest, näiteks mardikalised, koosnevad kolmekümnest tuhandest liigist ja kahetiivalised kuuekümnest tuhandest liigist7. Uurimismaterjalist seega puudust ei ole, ühele inimesele on seda enam kui küllalt. Nõbu Benedikt pühendus täielikult ja ainuüksi entomoloogiale. Ta tegeles selle teadusharuga eranditult kogu aeg, isegi magades, sest siis nägi ta kuusjalgseid unes. Varrukail, kaeluse küljes, kübaravoodris ja vesti käänistes oli tal lugematu arv nööpnõelu. Kui ta mõnelt linnataguselt jalutuskäigult tagasi tuli, oli ta kübar lausa putukatekogu, mis nii seest kui ka väljast kubises nõela otsa torgatud põrnikaist.

      Et sellest veidrikust täielikku pilti saada, piisab, kui lisada, et huvi entomoloogia vastu tõigi nõbu Benedikti koos härra ja proua Weldoniga Uus-Meremaale. Ta kollektsioon rikastus seal mitme haruldase leiuga, ja mõistagi soovis ta need võimalikult peatselt oma kabinetis San Franciscos vastavatesse vahedega kastikestesse liigitada.

      Kuna proua Weldon tahtis pojaga Ameerikasse tagasi pöörduda, siis oli täiesti loomulik, et nõbu Benedikt pidi nendega kaasa sõitma.

      Hädaohu korral oli nõbu Benedikt küll viimane, kellelt abi loota, kuid õnneks tõotas reis kulgeda viperusteta, sest aastaaeg oli soodus ja laeva kapten igati usaldusväärne mees.

      Pilgrim seisis Waitemata sadamas kolm päeva. Selle aja sees tegi proua Weldon reisiks vajalikke ettevalmistusi. Ta kiirustas väga, sest ta ei tahtnud, et Pilgrimi ärasõit tema tõttu viibiks. Ta vallandas pärismaalastest teenijad ja 22. jaanuaril asus ta Pilgrimile, võttes endaga kaasa ainult oma poja Jacki, nõbu Benedikti ja Nani, vana neegrinaisest hoidja.

      Nõbu Benedikt tassis laevale terve oma putukatekogu, mille ta oli vastavasse karpi paigutanud. Kogus leidus muu hulgas ka mõni kõvakooreliste röövmardikate hulka kuuluv stafüliinmardikas, kelle silmad asuvad pealael ja keda senini arvati leiduvat ainult Uus-Kaledoonias. Nõbu Benediktil soovitati kaasa võtta ka mürgine ämblik “katipo”, nagu maoorid8 seda nimetavad. Katipo hammustus on inimesele peaaegu alati surmav. Ämblik aga ei kuulu putukate klassi ja seetõttu ei omanud ta nõbu Benedikti silmis pisimatki väärtust. Ta keeldus sellest põlglikult ja luges oma kõige väärtuslikumaks leiuks Uus-Meremaa stafüliinmardikat.

      Mõistagi kindlustas nõbu Benedikt oma putukatekogu suure summa eest. Temale oli ta kollektsioon palju väärtuslikum kui rasva- ja kiuselaadung Pilgrimi kiiluruumis.

      Kui proua Weldon ja ta kaaslased olid pardale asunud ja laeva sõiduvalmis seati, astus kapten Hull oma reisijate juurde ning sõnas: “Juhin teie tähelepanu sellele, proua Weldon, et teie sõit Pilgrimil toimub teie isiklikul vastutusel.”

      “Milleks te mulle seda ütlete, härra Hull?” küsis proua Weldon.

      “Ütlen seda seepärast, et ma pole saanud teie abikaasalt vastavat korraldust ja teiseks pole reis prikil nii ohutu kui selleks ettenähtud reisilaeval.”

      “Kas te tõesti arvate härra Hull, et mu mees, kui ta veel siin viibiks, ei võtaks meiega seda reisi ette just Pilgrimil?” küsis proua Weldon.

      “Kindlasti võtaks, proua,” vastas kapten Hull, “niisama kindlasti, nagu ka mina kogu oma perekonnaga Pilgrimil sõidaksin. Pilgrim on siiski tubli laev, vaatamata ebaõnnestunud püügiretkele. Mina usaldan teda täiesti, nii nagu üldse võib usaldada laeva, mille kapteniks on aastaid oldud. Hoiatasin teid ainult seepärast, proua Weldon, et mitte ise kogu vastutust kanda ja selleks, et veel kord toonitada – Pilgrimi pardal ei ümbritse teid mugavus, millega olete harjunud.”

      “Kui asi seisab vaid mugavuse puudumises, kapten Hull, siis see mind küll ei häiri,” vastas proua Weldon. “Ma ei ole selline tülikas reisija, kes aina nuriseb kabiinide kitsuse või kehva toidu üle.”

      Proua Weldon heitis hetkeks pilgu väikesele Jackile, kelle kätt ta oma pihus hoidis, ja sõnas siis otsustavalt:

      “Asugem teele, kapten Hull!”

      Sedamaid käskis kapten hiivata ankru. Heisati purjed ja Pilgrim väljus Aucklandi sadamast ning võttis kursi Ameerika rannikule.

      Ent kolme päeva pärast hakkas puhuma tugev idatuul ja prikk oli sunnitud kurssi muutma ning alustama loovimist.

      Seetõttu

Скачать книгу