kuid ema tegi talle selgeks, et Dick tuleb nüüd oma töö juures rahule jätta. Jack sai sellest aru ega seganud enam “kapten Sandi”.
Nii kulges elu Pilgrimi pardal. Neegrid töötasid hästi, muutudes üha vilunumateks meremeesteks. Tom oli muidugi pootsman; kaaslased ise olid ta sellesse ametisse pannud. Kui Dick Sand magas, oli Tom vahikorra ülem; temaga koos asusid vahis ta poeg Bat ja Austin. Teise vahtkonna moodustasid Akteon ja Herkules ning neid juhatas Dick Sand. Sellal kui üks viibis tüüri juures, pidasid teised vahti vööris.
Kuigi siinseis vetes laevu ei liikunud ja seetõttu ka kokkupõrget karta polnud, nõudis Dick Sand, et mehed öösiti väga hoolikalt valvaksid. Ta ei sõitnud kunagi ilma tuledeta – laeva paremal küljel põles roheline tuli, vasakul punane – ja seda ta tegi targasti.
Ent mõnikord, kui Dick Sand kogu öö rooli juures seisis, tundis ta, kuidas vastupandamatu roidumus ta üle võimust võtab. Sellistel puhkudel hoidis ta rooli veel ainult vaistlikult. See oli väsimuse tagajärg, kuid ta ei tahtnud seda endale tunnistada.
Ööl vastu 14. veebruari tundis Dick Sand end nii väsinuna, et pidi paratamatult mõneks tunniks puhkama heitma. Vana Tom asus tema asemel roolima.
Taevast katsid tihedad pilved, mis külma õhu mõjul olid õhtu eel madalale laskunud. Oli nii pime, et tihedasse uttu mattunud ülemisi purjesid silm enam ei seletanud. Herkules ja Akteon olid käilas vahis.
Tuli ahtris kompassikasti külgedel heitis ainult ähmast valgust, mis rooli metallosadelt nõrgalt tagasi peegeldus. Laevalaternad valgustasid Pilgrimit ainult osaliselt, jättes teki täielikku pimedusse.
Kella kolme paiku öösel juhtus vana Tomiga eriskummaline lugu: ta nagu oleks sattunud hüpnoosi mõju alla. Ta ei tundnud küll midagi, kuid silmitsenud liiga kaua valgustatud kompassi, ei seletanud ta silmad enam pimeduses ja ta vajus hetkeks tuima unne.
Kui teda oleks puudutatud või isegi valusasti näpistatud, ei oleks ta seda tundnud.
Seepärast ei märganud ta, kui tekile libises tume kogu.
See oli Negoro.
Jõudnud ahtrisse, asetas kokk kompassikasti alla mingi raske eseme.
Siis heitis ta kiire pilgu valgustatud kompassikaardile ja kadus taas, ilma et keegi teda oleks näinud.
Kui Dick Sand oleks järgmisel hommikul kompassikasti alla pandud eset märganud, oleks ta selle sealt kiiresti ära võtnud.
See oli nimelt tükk rauda. Ja raual on omadus muuta kompassinõela suunda. Magnetnõel oli kaldunud õigest suunast kõrvale ja ei näidanud enam magnetilisse põhjapoolusse, mis maakera põhjapoolusest veidi erineb, vaid kirdesse. Ta oli kaldunud kõrvale nelja rumbi võrra, teisisõnu – poole täisnurga võrra.
Tom ärkas üsna peatselt. Ta pilk langes kompassile… Talle tundus – ja pidigi tunduma, et Pilgrim ei hoia enam õiget kurssi.
Tom keeras korraks rooli, et laev pöörduks itta… vähemalt tema arvates itta.
Ent magnetnõela kõrvalekaldumise tõttu, millest tal muidugi aimu ei olnud, võttis laev nüüd hoopiski kursi kagusse.
Nii purjetaski Pilgrim, selle asemel, et jälgida õiget suunda, pärituules neljakümne viie kraadi võrra oma sõiduteest eemale.
XI
TORM
Järgneva nädala jooksul, 14. veebruarist kuni 21. veebruarini, ei juhtunud Pilgrimi pardal midagi ebatavalist. Loodetuul muutus vähehaaval üha tugevamaks ja Pilgrim kihutas jõudsasti edasi, läbides kahekümne nelja tunni jooksul keskmiselt sada kuuskümmend miili. Sellise laeva kohta oli see peaaegu maksimaalne kiirus.
Dick Sandi arvates oleks Pilgrim pidanud juba jõudma neisse vetesse, kus ühelt poolkeralt teisele kurseerivad kaugesõidulaevad sagedamini liiguvad. Noor kapten lootis iga päev mõnda neist kohata ja ta kavatses kas oma reisijad neile üle anda või siis laenata mõned madrused ja vahest ka ohvitseri. Ent vaatamata hoolikale silmapiiri jälgimisele ei ilmunud nähtavale ühtegi laeva. Meri püsis endiselt tühjana.
See pani Dick Sandi imestama. Siinsetes vetes oli ta juba korduvalt viibinud, kui ta kolmel korral lõunameredele kalapüügile sõitis. Neil laius- ja pikkuskraadidel, kus Pilgrim tema arvestuste järgi pidi asuma, kohtas ta varem sageli Inglise ja Ameerika laevu, mis sõitsid kas Kap Hornilt ekvaatori poole või suundusid sellesse Lõuna-Ameerika kaugeimasse tippu.
Ent Dick Sand ei teadnud, ta ei võinud aimatagi, et Pilgrim oli juba palju suuremal laiuskraadil, seega hulga kaugemal lõunas.
Seda olid põhjustanud kaks asjaolu: esiteks olid siinsed hoovused, mille kiirust noor madrus ei saanud täpselt kindlaks määrata, viinud laeva õigest kursist eemale, ilma et seda oleks võidud märgata; teiseks ei näidanud kompass, mida Negoro oli rikkunud, enam õigesti. Kuna teine kompass oli purunenud, ei saanud Dick Sand selle näitusid enam kontrollida. Nad arvasid ja pididki arvama, et sõidavad itta, kuid sõitsid tegelikult kagusse! Kompassi vaatasid nad alatasa ja ka logi heideti vette korrapäraste vaheaegadega. Nende instrumentide abil said nad Pilgrimit kuidagi juhtida ja kindlaks teha läbitud miilide arvu. Ent kas sellest piisas?
Dick Sand püüdis endiselt, nii hästi kui suutis, rahustada proua Weldonit, keda nende retke sündmused mõnikord paratamatult ärevusse viisid. Dick kinnitas sageli:
“Me jõuame pärale, kindlasti jõuame pärale! Me randume kuskil Ameerika rannikul, ükskõik kus, aga mööda ei sõida me mingil juhul!”
“Ma ei kahtle selles, Dick.”
“Ma oleksin palju rahulikum, kui teid ei oleks pardal, proua Weldon, kui meil tuleks vastutada ainult eneste eest, kuid…”
“Aga kui meid siin ei oleks,” vastas proua Weldon, “kui meie, nõbu Benedikt, Jack, Nan ja mina poleks Pilgrimile tulnud ja ka Tom oma kaaslastega poleks voogudest päästetud, Dick, siis oleks siin olnud ainult kaks meest, sina ja Negoro! … Mis oleks sinust saanud, kui sa oleksid pidanud jääma üksinda selle halva inimesega, keda on võimatu usaldada? Tõesti, mu laps, mis oleks siis sinust saanud?”
“Ma ei oleks lasknud Negorol endale liiga teha,” vastas Dick Sand kindlal häälel.
“Ja sa oleksid manööverdanud üksinda?”
“Üksinda.”
Veendumus, mis Dicki sõnades väljendus, andis proua Weldonile taas julgust. Kuid vaadates oma väikeset poissi, muutus ta nii mitmelgi korral uuesti rahutuks. Ehkki vapper naine ei tahtnud lasta välja paista, mida tundis emasüda, ei õnnestunud tal iga kord ängistavat muret eemale hoida.
Kuigi Dick Sand ei tundnud küllaldaselt navigatsiooniteooriat, et teha astronoomilisi vaatlusi, oli tal tõeline meremehevaist, kui oli tarvis ilma ennustada. Ta tegi oma tähelepanekuid taevalaotuse järgi ja baromeetri abil. Kapten Hull, kes oli olnud hea meteoroloog, õpetas teda kasutama baromeetrit, mille andmed on küllaltki usaldusväärsed.
Toome siin mõningad tähelepanekud baromeetri kasutamise kohta:
1. Kui ilusad ilmad on kestnud võrdlemisi kaua ja baromeeter hakkab järsku ja pidevalt langema, siis tuleb kindlasti peagi vihma. Kui ilusad ilmad on püsinud juba väga kaua, võib elavhõbedasammas baromeetris langeda kaks või koguni kolm päeva, enne kui ilmastikus on märgata muutust. Mida pikem sellisel juhul
