ilusad ilmad, mis kestavad seda kauem, mida pikem oli vaheaeg elavhõbeda tõusmahakkamise ja ilmamuutuse vahel.
3. Kui mõlemal eelmisel juhul ilmamuutus järgneb vahetult elavhõbedasamba kõrguse muutumisele, kestavad päikesepaistelised või vihmased ilmad ainult lühikest aega.
4. Kui elavhõbedasammas tõuseb aeglaselt ja pidevalt kaks-kolm päeva või isegi rohkem, siis ennustab see ilusat ilma, isegi sellisel juhul, kui vihm nende kahe-kolme päeva jooksul ei lakka, ja vastupidi; kui aga elavhõbedasammas tõuseb kaks päeva või kauem vihma ajal ja kuiva ilma saabudes hakkab langema, ei kesta kuiv aeg kuigi kaua, ja vastupidi.
5. Kevadel ja sügisel toob elavhõbedasamba järsk langus tuult; väga kuumal kevadel aga tormi. Talvel, kui külm on juba mõnda aega kestnud, tähendab elavhõbeda kiire langus tuule muutust, millega kaasub sula ja vihm; pikemat aega kestnud külmale järgnev elavhõbedasamba tõus aga ennustab lund.
6. Elavhõbedasamba kiire tõus ja langus ei tähista kunagi kestvat kuiva või sajust ilma. Seda tähistavad ainult aeglane ja pidev tõus või langus.
7. Hilissügisel, kui pikaajalistele vihmadele ja tuultele järgneb elavhõbedasamba tõus, ennustab see tuule pöördumist põhja ja külma tulekut.
Sellised on järeldused, mida teeme selle hinnalise riista kasutamisel38.
Dick Sand oli nendega hästi kursis, meremeheelu mitmesugustes olukordades oli ta seda kõike ise korduvalt tähele pannud, mistõttu ta oskas ilmamuutusi hästi jälgida.
20. veebruari paiku hakkas elavhõbedasamba langemine talle muret tegema; ta jälgis seda hoolikalt mitu korda päevas. Baromeeter langes aeglaselt ja pidevalt, mis ennustas vihma. Et vihm aga tulekuga viivitas, siis järeldas Dick Sand, et sadu kestab kaua. Nii see ka tõesti kujunes.
Ent vihmaga kaasnes tuul, mis 19. veebruaril muutus nii tugevaks, et saavutas kiiruse kuuskümmend jalga sekundis, seega kolmkümmend üks miili tunnis.
Dick Sand pidi nüüd võtma tarvitusele mõned ettevaatusabinõud, et tuul ei lõhuks maste ja purjesid.
Ülapraampuri, topsel ja väliskliiver olid juba maha võetud. Ta otsustas alla lasta ka veel praampurje ja võtta marsspurje kaks rehvi sisse. Viimast manöövrit oli vilumatu meeskonnaga raske teha, kuid kõhklemiseks polnud enam aega ja mehed asusid viivitamatult tööle.
Dick Sand ronis koos Bati ja Austiniga fokkmasti raale ja tublisti vaeva nähes õnnestus tal praampuri maha võtta. Veidi parema ilmaga oleks ta jätnud mõlemad raad masti külge, kuid nähes ette, et mast tuleb arvatavasti alla lasta, võttis ta ka need maha ja laskis tekile. Mõistagi, kui tuul muutub väga tugevaks, ei tule vähendada mitte ainult purjesid, vaid ka maste. Laevale on see suureks kergenduseks: mida väiksem on koormus üleval, seda kergemini suudab ta lainetusele vastu panna.
Kui see töö oli tehtud – selleks kulus umbes kaks tundi, asus Dick Sand oma kaaslastega marsspurje rehvima, võttes kaks rehvi sisse. Nagu suuremal osal moodsatest laevadest ei olnud Pilgrimil kahekordset marsspurje, mis oleks kergendanud manööverdamist. Siin tuli töötada nagu vanasti, teisisõnu – joosta mööda köisredeleid, tõmmata tuules plaksuv puri ligemale ja siduda see kõvasti seesingutega kinni. See toiming oli raske, aeganõudev ja hädaohtlik, aga rehvitud marsspuri enam nii palju tuult ei võtnud ja Pilgrim võis nüüd teha ühtlasemat sõitu.
Dick Sand, Bat ja Austin laskusid tekile. Purjed olid nüüd seatud vastavalt ilmastikutingimustele, sõiduks “priskes tuules”, nagu ütlevad meremehed.
Kolmel järgmisel päeval, 20., 21. ja 22. veebruaril, tuule suund ja tugevus nimetamisväärselt ei muutunud. Ent baromeeter aina langes. Viimasel nimetatud päevadest märkas Dick Sand, et elavhõbedasammas püsib pidevalt allpool kakskümmend kaheksa ja seitse kümnendikku tolli.
Polnud lootustki, et baromeetri näit lähemal ajal tõuseks. Taevalaotus oli sünge ja lõõtsus tugev tuul. Mere kohal hõljus kogu aeg udu. Udukihid olid nii tihedad, et päikest polnud üldse enam näha ja raske oleks olnud öelda, kus ta tõuseb ja kus loojub.
Dick Sand hakkas juba rahutust tundma. Ta ei lahkunud enam tekilt ega maganud peaaegu üldse. Tahtejõudu pingutades surus ta tagasi ängistava mure.
Järgmisel päeval, 23. veebruaril, näis tuul hommikupoole veidi raugevat, kuid Dick Sand ei pannud sellele veel lootusi. Ja tal oli õigus, sest õhtupoolikul tugevnes tuul uuesti ning meri möllas raevukamalt kui enne.
Kella nelja paiku väljus Negoro, keda viimasel ajal polnud peaaegu üldse näha, meeskonnaruumist ja suundus käila. Dingo nähtavasti magas kusagil nurgas, sest ta ei haukunud nagu tavaliselt Negorot nähes.
Negoro vaatas umbes pool tundi vaikides horisondile. Pikad laineviirud kihutasid üksteist taga, kuid vastamisi nad veel ei põrganud. Meri oli palju rahutum kui tavaliselt sellise tuulega. Sellest võis järeldada, et lääne pool, võib-olla isegi üpris ligidal, raevutseb maru, mis peatselt ka siia jõuab.
Negoro silmitses mõõtmatut vetevälja, mis Pilgrimi ümber lausa vahutas, ning pööras siis oma alati kalgid ja teravad silmad taevalaotusele.
Taevalaotus oli rahutusttekitav. Udumassid sööstsid edasi igaüks ise kiirusega. Atmosfääri ülemistes kihtides liikusid pilved sootuks kiiremini kui alumistes. Päris varsti võis juhtuda, et rasked pilvemassid vajuvad allapoole ja tõuseb torm, võib-olla isegi orkaan, mis paneb õhumassid neljakümne kolme miilise tunnikiirusega edasi tormama.
Kas Negoro oli mees, keda miski ei kohuta, või ei taibanud ta midagi ähvardavast tormist, igatahes näis ta olevat täiesti rahulik. Ent tema huuli kõverdas õel naeratus. Oleks tõesti võinud arvata, et selline asjade käik oli talle pigem meeltmööda kui vastumeelt. Et näha kaugemale, ronis ta pukspriidile, üsna kliiverpoomi juurde ja paistis, nagu oleks ta otsinud horisondilt mõnda tähist. Seejärel ronis ta uuesti alla ja läks rahulikult, ilma et ta oleks lausunud ainsatki sõna või teinud ühtegi liigset liigutust, tagasi ruhvi.
Kuid kõige halva kõrval oli siiski ka midagi head, mis igaühele võis rõõmu teha: nimelt tuul, nii tugev kui ta ka oli või kui tugevaks ta veel võiski muutuda, puhus neile soodsast suunast ja Pilgrim näis kiiresti Ameerika rannikule liginevat. Ja juhul kui torm ei puhke, jätkub nende sõit eriliste ohtudeta, ning tõelised raskused kerkivad üles alles siis, kui neil tuleb maabuda tundmatus rannikuosas.
See küsimus tegi Dick Sandile juba praegu muret. Kui maa ükskord nähtavale ilmub, kuidas siis edasi sõita juhul, kui nad ei kohta mõnd lootsi või kedagi, kes rannikut tunneks? Mida teha siis, kui torm sunnib neid rannikult varju otsima, rannik aga on neile täiesti võõras? Praegu oli muidugi veel vara selle üle pead murda, ent kord tuleb see küsimus paratamatult lahendada. Aga mis siis ikka, hätta ta juba ei jää!
Järgmise kolmeteistkümne päeva jooksul – 24. veebruarist kuni 9. märtsini – ilm märgatavalt ei muutunud. Taevas oli endiselt raskete pilvedega kaetud. Tuul küll mõnikord vaibus paariks tunniks, kuid puhus siis jälle endise jõuga. Kaks või kolm korda baromeetri näit tõusis, ent need hüpped, mille ulatus oli umbes tosin liini, olid liiga järsud, et ennustada ilmamuutust ja vaiksema tuule tagasipöördumist. Pealegi langes elavhõbedasammas peaaegu otsekohe jälle ja miski ei andnud lootust, et halvad ilmad peatselt paraneksid.
Mitmel korral sadas nii tugevat äikesevihma, et Dick Sand juba tublisti muret tundis. Kaks või kolm korda lõi välk laineharja ainult mõne kaabeltau kaugusel laevast. Seejärel valas vihma nagu oavarrest ja tekkisid pooleldi auruks pihustunud veekeerised, mis mähkisid Pilgrimi tihedasse uduloori.
Mitme tunni jooksul ei suutnud
Need tähelepanekud on võetud Vorepierre’i “Illustreeritud sõnaraamatust”.
