kordamööda kaht kitse, kõigepealt ühelt küljelt, siis teiselt, ja hüples rõõmust kahe väikese ilusa looma üle. “On nad meie omad, vanaisa? On nad mõlemad meie omad? Kas paned nad lauta? Kas nad jäävad alatiseks meiega?”
Heidi küsimused tulid robinal üksteise järel, nii et ta vanaisa võis vaid vastata neile kõigile: „Jah, jah.” Kui kitsed olid lõpetanud soola lakkumise, ütles vanaisa Heidile, et ta võtaks oma kausi ja leiva.
Heidi kuuletus ja oli varsti tagasi. Vanaisa lüpsis valget kitse, täitis tüdruku kausi ning murdis talle tüki leiba. „Nüüd söö oma õhtusööki,” ütles ta, „ja siis mine üles magama. Nõbu Dete jättis sulle veel ühe kompsu öösärgi ja teiste väikeste asjadega, sa leiad selle kapi põhjast, kui tahad. Ma pean minema ja loomad kinni panema, nii et mine ja maga hästi.”
“Head ööd, vanaisa! Head ööd. Mis on nende nimed, vanaisa, mis on nende nimed?” hüüdis tüdruk talle ja kitsedele järele.
“Valge nimi on Väike Luik ja pruuni oma Väike Karu,” vastas mees.
“Head ööd, Väike Luik, head ööd, Väike Karu!” hüüdis tüdruk nii valjusti, kui suutis, sest nad olid juba laudas. Siis istus ta oma toolile ja hakkas sööma ja jooma, kuid tuul oli nii tugev, et peaaegu puhus ta minema; seepärast tegi ta kiiresti ja lõpetas oma õhtusöögi ning läks siis majja ja ronis oma voodisse, kus ta peatselt magas nii magusalt ja sügavalt nagu noor printsess oma siidvoodil.
Õige varsti, veel hämariku ajal, läks vanaisa samuti voodisse, sest ta tõusis igal hommikul koidu ajal ja päike tõusis üle mägede tippude neil suvekuudel väga varakult. Öö jooksul muutus tuul nii tormiseks ja tormas vastu seinu niisuguste iilidena, et hütt värises ja vanad talad oigasid ja nagisesid. See tuli ulgudes ja halisedes korstnast alla nagu kannatajate hääled ning raevutses nii vihaselt kuuskede keskel, et siin ja seal katkes mõni oks ja kukkus. Keset ööd tõusis vana mees üles. “Laps hakkab kartma,” pomises ta poolvaljusti. Ta ronis redelist üles ja jäi lapse voodi kõrvale seisma.
Väljas võitles kuu tumedate kiiresti liikuvate pilvedega, mis ühel hetkel jätsid ta selgeks ja säravaks, järgmisel hetkel aga varjasid teda ja jälle oli täiesti pime. Just praegu langes kuuvalgus läbi ümara akna otse Heidi voodile. Tüdruk lebas raske teki all, põsed magamisest punased, pea rahulikult puhkamas väikesel ümaral käsivarrel. Ta lapsenäol oli rõõmus ilme, nagu näeks ta unes midagi meeldivat. Vana mees seisis magavat last vaadates, kuni kuu jälle pilve taha kadus ja ta enam rohkem ei näinud, siis läks ta tagasi voodisse.
III peatükk – Kitsedega väljas
Järgmisel hommikul ärkas Heidi väga vara valju vile peale; päike säras läbi ümmarguse akna ja heitis kuldseid kiiri tema voodile ja suurele heinakuhjale, ja kui ta silmad avas, paistis kõik lakas kullast hiilgavat. Ta vaatas üllatunult ringi ega suutnud mõnda aega meenutada, kus ta oli. Kuid nüüd oli väljast kuulda ta vanaisa sügavat häält ja asjad hakkasid meelde tulema: kuidas ta oli lahkunud oma endisest kodust ja oli nüüd mägedes koos vanaisaga ja mitte enam vana Ursulaga. Viimane oli peaaegu kivikurt ja tundis alati külma, nii et ta istus terve päeva kas köögis tule ees või elutoas kamina juures ning Heidi oli olnud sunnitud tema juurde jääma, sest vana naine oli nii kurt, et ei teadnud, kas laps oli kuhugi kadunud või mitte. Ja Heidi, kes oli olnud nelja seina vahele suletud, oli sageli igatsenud olla väljas. Seepärast tundis ta end sel hommikul väga õnnelikult, kui oma uues kodus üles ärkas ja meenutas neid paljusid asju, mida ta oli näinud päev varem ja mida ta näeb täna jälle, ning kõige rõõmsamalt mõtles ta oma kahele armsale kitsele. Heidi hüppas ruttu voodist välja ja pani üsna kiiresti selga riided, mis ta oli eelmisel õhtul ära võtnud, sest neid polnud palju. Siis ronis ta redelist alla ja jooksis hütist välja. Seal seisis juba Peter koos oma kitsekarjaga ja vanaisa oli just toomas oma kaht kitse laudast välja teiste juurde. Heidi jooksis nende juurde, et soovida talle ja kitsedele tere hommikust.
“Kas tahad koos nendega mäkke minna?” küsis ta vanaisa. Miski poleks Heidile rohkem meeldinud ja ta hüppas rõõmust vastuseks.
“Kuid sa pead kõigepealt pesema minema. Päike, mis särab nii eredalt, hakkab muidu sinu üle naerma; vaata, ma olen kõik valmis pannud,” ja ta vanaisa näitas suurele veekausile mis seisis päikese käes ukse ees. Heidi jooksis selle juurde ja hakkas pladistama ning hõõruma, kuni ta päris säras puhtusest. Vanaisa läks vahepeal hütti ja käskis Peteril kaasa tulla ning kott kaasa võtta. Peter kuuletus hämmastunult ja tõi väikese koti, mis sisaldas ta kasinat lõunasööki.
“Tee see lahti,” ütles vana mees ja pani selle sisse suure tüki leiba ja sama suure tüki juustu, mispeale Peter suured silmad tegi, sest kumbki oli kaks korda nii suur kui tema enda lõunasöögitükid.
“Nii, nüüd veel väike kauss kaasa panna,” jätkas vanaisa, “sest laps ei saa juua oma piima kitsedelt, nagu sina teed, ta pole sellega harjunud. Sa pead lüpsma talle kaks kausitäit, kui ta lõunat sööb, sest ta tuleb koos sinuga ja jääb sinuga kuni õhtuni, kuid vaata ette, et ta ei kuku kaljudele, kas sa kuuled?”
Heidi tuli nüüd joostes sisse. “Kas päike hakkab nüüd minu üle naerma, vanaisa?” küsis ta murelikult. Ta vanaisa oli jätnud kausi lähedale tema jaoks kareda käterätiku ja sellega oli väike tüdruk põhjalikult hõõrunud oma nägu, käsi ja kaela, nii et ta seisis seal punasena kui vähk. Vanaisa hakkas vaikselt naerma.
„Ei, ta ei saa nüüd küll naerda,” kinnitas ta. „Aga kui sa õhtul koju tuled, pead otsekohe vanni minema nagu kala, sest sa jooksed ringi nagu kitsedki ja teed oma jalad mustaks. Nüüd võite minna.”
Heidi alustas rõõmsalt mägironimist. Öö jooksul oli tuul kõik pilved minema puhunud; tumesinine taevas laius pea kohal ja selle keskel säras ere päike mägede rohelistele nõlvadele, kus lilled avasid oma väikesi siniseid ja kollaseid õisi ja paistsid talle üles naeratavat. Heidi jooksis siia-sinna ja hüüdis rõõmust, sest siin oli terveid klumpe õrnpunaseid priimulaid, ja seal armsa emajuure sinakas helk, kui kõige kõrgemal naersid ja noogutasid õrnade lehtedega kuldsed viirukipõõsad. Võlutud sellest säravavärvilisest lilleaasast, unustas Heidi isegi Peteri ja kitsed. Ta jooksis ette ja siis kõrvale, katsetas kõigepealt üht teed ja siis teist, kus vähegi märkas eredat punakaskollast lappi. Ja kogu aeg korjas ta lillepeotäisi, mida ta pani oma väikese põlle sisse, sest tahtis neid koju viia ja heina sisse puistata, et ta magamistuba näeks välja just nagu mägiaasad. Seepärast pidi Peter olema väga valvel ja ta ümmargused silmad, mis ei liikunud eriti kiiresti, pidid rohkem tööd tegema, kui suutsid, sest kitsed olid sama elavad kui Heidi; nad jooksid igasse suunda ja Peter pidi järgnema vilistades ja hüüdes ja keppi viibutades, et kõik põgenikud jälle kokku saada.
„Kus sa nüüd oled, Heidi?” hüüdis ta pisut pahaselt.
“Siin,” vastas hääl kusagilt. Peter ei näinud kedagi, sest Heidi istus maas väikese künka jalamil paksus magusalt lõhnavas prunellapõõsas ja arvas, et ta polnud kunagi nuusutanud midagi nii meeldivat. Ta istus, lilled ümberringi, tõmmates suurte sõõmudega lõhnavat õhku.
„Tule siia!” hüüdis Peter jälle. „Sa ei tohi kaljudele kukkuda, su vanaisa käskis seda mitte teha.”
„Kus on kaljud?” küsis Heidi. Kuid ta ei liikunud paigast, sest lillede lõhn paistis talle iga tuuleiiliga üha meeldivam olevat.
“Seal üleval, otse pea kohal. Meil on veel pikk tee minna, nii et tule kaasa! Ja kõige ülemises mäetipus istub vana jahilind ja kraaksub.”
See aitas. Heidi hüppas otsekohe püsti ja jooksis Peteri juurde, põll lilli täis.
“Sa oled neid nüüd küllalt saanud,”
