midagi ei jääks. Seepärast tuli ta nüüd Peteri juurde tagasi ja kitsed hakkasid samuti korralikumalt käituma, sest nad hakkasid tundma taimede lõhna, mis kasvasid kõrgematel nõlvadel, ning ronisid nüüd peatumatult üles, et ruttu nendeni jõuda. Paik, kus Peter neid tavaliselt karjatas, oli kõrgete kaljude jalamil, mis olid teatud maa kauguselt kaetud põõsaste ja kuuskedega, ja nende taga kerkisid nende paljad ja konarlikud tipud. Ühel pool mäge oli kalju pragunenud sügavateks kuristikeks ja vanaisal oli põhjust Peteri hoiatamiseks. Olles roninud oma peatuspaika, võttis Peter koti seljast ja pani selle hoolikalt ühte õõnsusse, sest ta teadis, missugused tuuled siin olid, ega tahtnud vaadata oma hinnalise vara äkilist allaveeremist tuuleiili käes. Siis heitis ta end täies pikkuses soojale maapinnale, sest ta oli väsinud kõigist oma jõupingutustest.
Heidi oli vahepeal põlle seljast võtnud ja selle hoolikalt lillede ümber mässinud, seejärel asetas ta selle Peteri koti kõrvale õõnsusesse ja istus poisi väljasirutatud keha kõrvale ning vaatas ringi. Org lebas kaugel all ja kümbles hommikupäikeses. Tema ees kerkis lai lumeväli kõrgel tumesinise taeva taustal, vasakul oli suur kaljuvirn, millest kummalgi pool kõrgus paljas järsk mäetipp, mis paistsid otse taevasse torkavat ja tema poole alla kulmu kortsutavat. Laps istus liikumatult, pilk neelamas kogu vaatepilti, ja kõikjal ümberringi oli suur vaikus, mida katkestasid vaid vaiksed, kerged tuulepuhangud, mis kõigutasid siniste lillede kergeid kellukaid ja viirukipõõsa säravaid kuldseid nuppe ning panid need rõõmsalt noogutama oma saledatel vartel. Peter oli väsimusest magama jäänud ja kitsed ronisid põõsastes pea kohal. Heidi polnud veel kunagi varem nii õnnelik olnud. Ta nautis kuldset päikesepaistet, värsket õhku, lillede magusaid lõhnu, ega soovinud midagi muud, kui jääda siia igaveseks. Nii läks aeg, kui Heidile, kes oli süvenenult vaadanud kõrgeid mägesid, paistsid need nüüd nägusid omavat ja alla tema poole vaatavat nagu vanad sõbrad. Äkki kuulis ta pea kohal karedat karjatust ja pilku tõstes nägi lindu, suuremat kui ükski seninähtu, laiade tiibadega, suurte ringidena keerlemas ja teravaid, kraaksuvaid karjatusi kuuldavale toomas.
“Peter, Peter, ärka üles!” hüüdis Heidi. “Vaata, seal on suur lind – vaata, vaata!”
Peter ärkas tema hüüde peale ja nad istusid koos ja vaatasid lindu, kes tõusis üha kõrgemale sinisesse õhku, kuni kadus hallide mäetippude taha.
„Kuhu ta läheb?” küsis Heidi, kes oli jälginud linnu liigutusi äärmise huviga.
“Koju oma pessa,” ütles Peter.
“Kas ta kodu on seal üleval? Oh, kui kena on olla nii kõrgel! Miks ta niisugust lärmi teeb?”
“Sest ta ei saa sinna midagi parata,” selgitas Peter.
“Ronime sinna üles ja vaatame, kus ta pesa on,” soovitas Heidi.
“Oh! oh! oh!” hüüatas Peter, iga hüüatusega üha rohkem näidates oma heakskiitmatust. “Isegi kitsed ei suuda nii kõrgele ronida, pealegi, kas Onu ei öelnud, et sa ei tohi kaljudele kukkuda?”
Peter hakkas nüüd äkki vilistama ja hüüdma nii valjusti, et Heidi ei mõistnud, mis lahti, kuid kitsed ilmselt mõistsid tema häält, sest üksteise järel tulid nad hüpeldes kaljudelt alla, kuni olid kõik koos rohelisel platool, mõned otsisid ikka veel mahlaseid võrseid, teised hüppasid siia-sinna või torkasid üksteist oma sarvedega.
Heidi hüppas üles ja jooksis nende keskele, sest tema jaoks olid kitsede mängud uus asi ja ta rõõmustas kirjeldamatult nende tempude üle; ta tutvus nende kõigiga kordamööda, sest tema jaoks olid nad kõik erinevad isikud, iga kits käitus täiesti erimoodi. Vahepeal oli Peter võtnud õõnsusest oma koti ja pannud leivatükid ja juustu nelinurkselt maha, suuremad tükid Heidi poolele ja väiksemad enda omale, sest ta teadis täpselt, missugused olid tüdruku ja missugused tema omad. Siis võttis ta väikese kausi ja lüpsis pisut maitsvat värsket piima valgelt kitselt ning hiljem pani kausi nelinurga keskele. Nüüd kutsus ta Heidit sööma, kuid too vajas rohkem kutseid kui kitsed, sest laps oli nii erutatud ja lõbustatud oma uute mängukaaslaste hüpetest ja mängudest, et ta ei näinud ega kuulnud midagi muud. Kuid Peter teadis, kuidas end kuuldavaks teha, sest ta hüüdis, kuni kõik kaljud pea kohal kajasid ta häälest, ning viimaks saabuski Heidi, ja kui ta nägi kutsuvat einet maha laotatult, hakkas ta rõõmust hüppama.
“Jäta nüüd hüppamine,” ütles Peter. „Istu maha ja hakka sööma.”
Heidi istus. „Kas see piim on minu jaoks?” küsis ta, vaadates heakskiitvalt kenasti korraldatud nelinurka, kauss kui kõige tähtsam asi keskel.
“Jah,” vastas Peter, “ja kaks suurt leiva- ja juustutükki samuti, ja kui oled oma piima ära joonud, saad veel ühe kausitäie valgelt kitselt, ja siis on minu kord.”
“Ja kust sina oma piima saad?” küsis Heidi.
“Omaenda kitselt, sellelt laiguliselt. Kuid hakka nüüd sööma,” sõnas Peter, tuletades talle meelde, et on söögiaeg. Heidi võttis nüüd kausi ja jõi oma piima, ning niipea, kui ta oli kausi käest pannud, tõusis Peter püsti ja täitis selle jälle tema jaoks. Siis murdis tüdruk tüki oma leivast ja sirutas ülejäänu, mis oli suurem kui Peteri enda tükk, koos suure tüki juustuga oma kaaslase poole, öeldes: „Sina võid selle saada, mul on küllalt.”
Peter vaatas Heidit hämmastusest keeletult, sest mitte kunagi tema elus polnud ta teinud ega öelnud midagi niisugust mitte millegagi, mis tal oli. Ta kõhkles hetke, sest ta ei uskunud, et Heidi tõsiselt mõtles, kuid viimane hoidis ikka veel leiba ja juustu ja kui Peter neid ei võtnud, pani selle tema põlvedele. Siis taipas poiss, mida Heidi tõeliselt tahtis, haaras toidu, noogutas tänulikult ja sõi siis kõige suurepärasema eine, mida ta oli oma karjuseelu jooksul saanud. Heidi vaatas samal ajal ikka veel kitsi. „Ütle mulle nende nimed,” sõnas ta.
Peter teadis neid peast, sest tal polnud peas suurt midagi muud kanda. Seepärast ta alustas, öeldes Heidile kordamööda kõigi kitsede nimed. Tüdruk kuulas väga tähelepanelikult ja õige pea suutis ta üht kitse teisest eristada ja teda nimepidi kutsuda, sest igal kitsel olid oma iseärasused, mida ei saanud teistega segi ajada; neid tuli vaid hoolega uurida ja seda Heidi ka tegi. Seal oli suur Türklane suurte sarvedega, kes tahtis alati teisi susata, nii et enamik neist jooksis minema, kui nägi teda tulemas, ega soovinud oma tahumatu kaaslasega mingit tegemist teha. Ainult Rohevint, sale kärmas väike kits, oli küllalt vapper, et talle vastu astuda, ja ründas teda nii innukalt kolm või neli korda järjest nii vilkalt ja osavalt, et suur Türklane jäi hämmeldunult seisma ega püüdnud teda enam rünnata, kui Rohevint talle vastu astus, üsna sõjakal ilmel, ja ta sarved olid teravad. Siis oli seal väike valge Lumehelbeke, kes määgis nii kaeblikult ja südantlõhestavalt, et Heidi oli juba mitu korda tema juurde jooksnud ja tema pead silitanud. Just sel hetkel oli jälle kuulda paluvat, noort karjet ja Heidi hüppas üles, pani käed ümber väikese olendi kaela ja küsis kaastundlikult: “Mis lahti on, väike Lumehelbeke? Miks sa niimoodi karjud, nagu oleksid hädas?” Kits pressis end Heidile usalduslikult ligi ja jättis määgimise. Peter vastas talle kohast, kus ta einestas – sest ta polnud veel oma leiva ja juustuga lõpetanud: “Ta karjub nii, sest vana kitse pole koos temaga; too müüdi Maienfeldis üleeile maha ega tule seepärast enam mägedesse.”
“Kes see vana kits talle oli?” hüüdis Heidi vastu.
“Noh, tema ema muidugi,” kõlas vastus.
„Kus ta vanaema on?” hüüdis Heidi tagasi.
“Tal pole ühtegi.”
“Ja vanaisa?”
“Tal pole ühtegi.”
“Oh, sa vaene väike Lumehelbeke!” hüüatas Heidi õrnalt looma
