ajaks kitsede kohta palju asju avastanud. Ta oli otsustanud, et kaugelt kõige kenamad ja kõige paremini käituvad kitsed olid ta vanaisa omad, neil oli kuidagi uhke ilme ja üldiselt kõndisid nad oma teed, ning suurt Türklast kohtlesid nad ükskõikselt ja põlglikult.
Kitsed olid nüüd jälle kaljudele ronima hakanud, igaüks neist otsis omal viisil taimi, mis talle kõige rohkem meeldisid, mõned hüppasid kõigest üle, mis ette jäi, kuni leidsid, mis tahtsid, teised kõndisid ettevaatlikumalt ja teel kõiki kenasid lehti korjates, Türklane andis aga aeg-ajalt teistele müksu oma sarvedega. Väike Luik ja Väike Karu ronisid kergelt üles ja leidsid alati parimaid puhmaid, ja siis seisid nad nii graatsiliselt oma ilusatel jalgadel, õrnalt lehti ahmates. Heidi seisis, käed selja taga, hoolega jälgides kõike, mida nad tegid.
“Peter,” ütles ta poisile, kes oli end jälle pikali heitnud, „kõige ilusamad kitsed on Väike Luik ja Väike Karu.”
„Jah, ma tean seda,” kõlas vastus. „Alpionu harjab neid ja peseb neid ja annab neile soola ja tal on nende jaoks kõige ilusam laut.”
Äkki kargas Peter püsti ja jooksis kiirustades kitsedele järele. Heidi järgnes talle nii ruttu, kui suutis, sest ta oli väga põnevil teada saama, mis oli juhtunud. Peter tormas läbi karja mäenõlval sinnapoole, kus kaljud langevad püstloodis all olevasse suurde kuristikku ja kuhu iga mõtlematu kits, kui sellele liiga lähedale jõuab, võib kukkuda ja kõik jalad murda. Ta oli märganud uudishimulikku Rohevinti selles suunas hüppamas ning jõudis viimasel hetkel, sest loom oli juba hüpanud kuristiku servale. Kõik, mida Peter võis teha, oli heita pikali ja haarata ta tagumisest jalast. Rohevint, keda nii ootamatult tabati, hakkas vihaselt määgima, vihane, et teda nii kõvasti kinni hoiti ja tema avastusretke takistati. Ta võitles, et vabaks pääseda, ja püüdis nii kangekaelselt edasi hüpata, et Peter Heidit endale appi hüüdis, sest ta ei saanud püsti tõusta ja kartis, et kitse jala paigast ära tõmbab.
Heidi oli juba kohale jooksnud ja nägi otsekohe hädaohtu, milles nii Peter kui kits olid. Ta haaras kiiresti pundi magusalõhnalisi lehti, hoidis neid Rohevindi nina all ja ütles meelitavalt: “Tule, tule, Rohevint, sa ei tohi olla paha! Vaata, sa võid siit alla kukkuda ja jala murda ning sul oleks kohutavalt valus!”
Noor loom pöördus kiiresti ja hakkas rahulolevalt Heidi peost lehti sööma. Vahepeal tõusis Peter jälle püsti ja haaras Rohevindil kaelarihmast, mille küljes rippus kell, ja Heidi hoidis teda samal viisil teiselt poolt. Nii juhtisid nad ränduri tagasi ülejäänud kitsede juurde, kes olid rahulikult rohtu söönud. Peter, kelle kits oli nüüd väljaspool hädaohtu, tõstis oma kepi, et talle õpetust anda, ning Rohevint, nähes, mis on tulekul, tõmbus ehmunult tagasi. Kuid Heidi hüüdis: „Ei, ei, Peter, sa ei tohi teda lüüa, vaata, kui ehmunud ta on!”
„Ta väärib seda,” urises Peter ja tõstis jälle kepi. Siis hüppas Heidi nende vahele ja hüüdis põlglikult: „Sul pole õigust teda puutuda, see teeb talle haiget, jäta ta rahule!”
Peter vaatas üllatunult käskivat väikest kogu, kelle tumedad silmad välku lõid, ja langetas vastumeelselt kepi. „Ma lasen tal minna, kui annad mulle homme veel veidi juustu,” ütles ta, sest oli otsustanud oma hirmu eest pisut midagi saada.
„Sa saad selle kõik, homme ja iga päev, ma ei taha seda,” vastas Heidi, olles valmis ta nõudmisi rahuldama. “Ja ma annan sulle ka leiba, sama suure tüki nagu sa tänagi said, aga sa pead lubama, et ei peksa kunagi Rohevinti ega Lumehelbekest ega üldse ühtki kitse.”
“Hüva,” vastas Peter, “mul ükskõik,” mis tähendas, et ta nõustub lepinguga. Ta laskis Rohevindil minna, kes rõõmsalt oma kaaslaste juurde hüppas.
Ja nii märkamatult oli päev õhtusse jõudnud ja päike hakkas kõrgete mägede taha vajuma. Heidi istus jälle maas, vaikselt uurides siniseid kellukaid, kui need helkisid õhtupäikeses, kui lilled ja rohi muutusid kuldseteks ja kaljud pea kohal hakkasid särama ja helkima. Otsekohe hüppas ta püsti. “Peter! Peter! Kõik on tules! Kõik kaljud põlevad, ja suur lumine mägi ja taevas! Oh, vaata, vaata! Kõrge kalju seal üleval on leekidest punane! Oh ilus, põlev lumi! Tule, Peter, vaata, tuli on jõudnud suure linnu pesani! Vaata kaljusid! Vaata kuuskesid! Kõik, kõik on tules!”
“See on alati niisugune,” sõnas Peter tasakaalukalt, ikka veel keppi koorides, „kuid see pole tuli.”
„Mis see siis on?” hüüdis Heidi edasi-tagasi joostes ja kõike silmitsedes, sest ta tundis, et ei suuda ilusast vaatest tüdineda. “Mis see on, Peter, mis see on?” kordas ta.
“See muutub iseenesest niisuguseks,” selgitas Peter.
“Vaata, vaata!” hüüdis Heidi uues erutuses. „Nüüd on kõik roosaks muutunud! Vaata seda mäge, mis on lumega kaetud, ja seda kõrgete, teravate kaljudega! Kuidas sa neid mägesid nimetad?”
“Mägedel pole nimesid,” vastas ta.
“Oh, kui ilus, vaata tumepunast lund! Ja üleval kaljudel on nii palju roose! Oh! Nüüd nad muutuvad halliks! Oh! oh! Nüüd on kogu värv kadunud! See on kõik läinud, Peter.” Ja Heidi istus maha, paistes masenduses olevat, et kõik oli tõesti mööda läinud.
“See tuleb homme jälle tagasi,” ütles Peter. “Tõuse püsti, me peame nüüd koju minema.” Ta vilistas oma kitsi ja koos alustasid nad kõik koduteed.
“Kas see muutub alati niisuguseks, kas me näeme seda iga päev, kui siia üles kitsi toome?” küsis Heidi Peteri kõrval mäest üles? ronides. Ta ootas innukalt vastust, lootes, et too vastab jaatavalt.
“Enamasti küll,” vastas poiss.
“Kuid kas see on homme kindlasti niisugune?” nõudis Heidi.
“Jah, jah, homme kindlasti,” kinnitas Peter.
Heidi tundis end nüüd jälle õnnelikuna ja ta väike pea oli nii uusi muljeid ja mõtteid täis, et ta ei rääkinud enam, kuni nad olid hütini jõudnud. Vanaisa istus kuuskede all, kuhu ta oli oma istme viinud, oodates nagu tavaliselt oma kitsi, kes mäest alla tulid.
Heidi jooksis tema juurde, valge ja pruun kits tema kannul, sest nood tundsid oma peremeest ja lauta. Peter hüüdis talle järele: „Tule homme jälle kaasa! Head ööd!” Sest ta tahtis rohkem kui ühel põhjusel, et Heidi homme temaga kaasa läheks.
Heidi jooksis ruttu tagasi ja andis Peterile käe, lubades tulla, ja läbi kitsede trügides haaras ta veel kord Lumehelbekesel kaelast, öeldes õrnal, lohutaval häälel: “Maga hästi, Lumehelbeke, ja pea meeles, et ma olen homme jälle koos sinuga, et sa ei peaks enam nii kurvalt karjuma.” Lumehelbeke vaatas teda sõbralikult ja tänulikult ning läks rõõmsalt hüpates teiste kitsede juurde.
Heidi tuli kuuskede juurde tagasi. „Oh, vanaisa,” hüüdis ta juba kaugelt, „see oli nii ilus. Tuli ja roosid kaljudel ja sinised ja kollased lilled ja vaata, mis ma sulle tõin!” Ning põlle avades, mis lilli hoidis, raputas ta need kõik oma vanaisa jalge ette. Kuid vaesed lilled, kui muutunud nad olid! Heidi tundis neid vaevalt ära. Need paistsid kuivanud heinatuustidena, ükski õis polnud enam avatud. „Oh, vanaisa, mis nendega küll juhtus?” hüüdis Heidi hämmeldunult. „Nad pole üldse enam niisugused nagu hommikul, miks nad niisuguseks muutusid?”
„Neile meeldib seista väljas päikese käes ja mitte olla põlle sisse keeratud,” vastas vanaisa.
„Siis ma ei korja neid enam. Kuid vanaisa, miks see suur lind niimoodi kraaksus?” jätkas ta innukalt pärimisi.
„Mine nüüd pesema ja mina lähen ja toon pisut piima; kui me koos
