Tuulte pöörises. August Kitzberg

Скачать книгу

naeratusega):

      Jah, seni kui ta teile päri räägib. Julgeb ta aga wastu rääkida, siis wiskate ta läwest wälja. Siis on ta kära tegija.

KAAREL(ägedalt):

      See ei ole õige!

JAAN(wagusi):

      Ei maksa sõnu kulutada ja waielda.

KAAREL:

      Ja mispärast ei pea sulased raha hoiukassasse tooma?

JAAN(wiiwitades):

      Partei kasu pärast.

KAAREL(pilgates):

      Partei on siis selles asjas seisukoha wõtnud ja sina täidad tema otsusi?

JAAN:

      Ei. Minul on eneselgi aru pääs.

KAAREL(kibedalt):

      Ja see aru pääs ei ütle sulle mitte, et meie õieti ainult sulaste pärast hoiukassa asutame, kuhu nad oma kopikud kasu kandma wõiksiwad wiia, et nad käest… kõrtsi ära ei weere ?

JAAN:

      Hahaha! Naljakas!

KAAREL:

      Naljakas? Mis selle juures naljakas on?

JAAN:

      Naljakas on teie – õrn hoolekandmine sulaste kopikute eest. Hahaha!

KAAREL:

      Kuidas nõnda?

JAAN:

      Et teie, peremehed, oma sulaseid weel ikka nii rumalaks peate, kes maast ega ilmast aru ei saa!

KAAREL:

      Kuidas teie, sulased, siis hoiukassa asutamise mõttest aru saate?

JAAN:

      Seda wõin ma sulle ütelda. Hoiukassa on teil ainult abinõu, mis meie werewaewaga teenitud kopikad jälle teie kätte tagasi peab tooma. Teil on neid waja oma kasuks masinate ja muude ettewõtete sisse teenima panna, sest enestel – teil raha enam ei ole.

KAAREL:

      Sina oled hull.

JAAN:

      Mitte sugugi. Hoiukassa on teil ainult uus abinõu.

KAAREL:

      Soo, soo, wõi uus abinõu. Ja endine? Siis pidi meil ju endine ka olema. Missugune see siis oli?

JAAN(pikkamisi, kerge rõhuga):

      See? Enne – rentisite meile – ääre maid. Oli mõnel kokkuhoidlikul sulasemehel mõni rubla raha kogutud, kohe oskasite temale naese kaela määrida ja kõrge hinna eest ääre maid rendile anda. Iial ei jõudnud rentnik renti ära tasuda. Lõpp oli oksjon ja mehe kopikud oliwad jälle teie käes. Nüüd, kus see abinõu enam ei tõmba, olete uue wälja mõtelnud, ja – masinad peawad teie käed lahti päästma, kui raudsed orjad, kes palka ei küsi, teiega ühes töölisi suruma.

KAAREL(äritatult, aga ennast pidades):

      See on kuritahtlik kahtlustamine. Sina – tõrwad ka päikese taewas mustaks. Sa tead seda ise wäga hästi ja ainult minu wastu käib see kõik. Mis sul minuga õieti tegu on?

JAAN:

      Sinuga tegu? Mitte midagi? (istub pilkawa naeratamisega woodi ääre peale ja kõigutab jalgu.)

KAAREL:

      Mis sa siis hirwitad?

LEENA(waigistades):

      Kaarel!

JAAN:

      Hirwitan kui tahan ja ei hirwita, kui ma ei taha. Sellega on teistel wähe tegemist.

KAAREL(wihasemaks saades):

      Minul on. Mina keelan sind enesele näkku hirwitamast.

LEENA:

      Jaan!

JAAN(üleskarates ja lähemale astudes):

      Sina.. keelad! (Tagasi pöördes): Keela pääle. (Urisedes): Ega see ei ole kooli-Aadu juures, kes küll wahel sind minu üle seadis. Minu kontrahis meie peremehega ei seisa sellest midagi.

KAAREL:

      Sina tuletad poisikese põlwe asju meelde? Siis on minul ka weel mõni wana arwe õiendada.

JAAN:

      Õienda. Mina olen saadawal. Sel ajal jah, kui sinu leibkotis korbid ja põrsa-pooled oliwad ja minu karbis ainult kartuli pudru… aga nüüd – ära orjapoisiga tüli norima hakka. Sellel on künnapud käewartes ja peab oma meest igal ajal.

(Õuest on lähemale tulewat töörahwa laulu kuulda)LEENA(kes kõige selle aja tüli pärast õnnetu oli):

      Jaan!

KAAREL(põlastades):

      Rusikatega?! Tule! (Mõlemad tõmbawad käed rusikasse ja on nagu wihased härjad, üksteist silmadega puurides, rinnu pääletungimiseks walmis. Põnew silmapilk.)

LEENA(kargab wahele ja haarab nuuksudes Kaarli kätest kinni):

      Jumala pärast! Ära ometi sina enesele.. kätega hakka õigust muretsema!

KAAREL(ennast waigistades):

      Sull on õigus! Mitte rusikatega…

JAAN(hirwitates):

      Soo? Siis suuga üksi? See on minul ka õige paraja koha pääl. (ikka nagu wastust oodates): Wõi salmikutega? Neid sa ju ka teed. Aga – muidugi, salmikud imewad ju üdi selgroost ja käewartest ära.

LEENA(Jaani poole):

      Jäta nüüd ometi! Kuuled, teised tulewad wäljast lauluga…

KAAREL:

      Mina ei lase ennast enam äritada.

JAAN(põlastawalt):

      Ei ole meest!

KAAREL(suures ärewuses):

      Ei ole meest? (Rahulisemalt.) Toore inimesega ei maksa rääkida?

JAAN:

      Toore? Ega mind linna keeta küll ei saadetud. Aga muidu olen mina ikka ka natuke elu tules seista saanud. Ja sääl seisawad mees mehe wastu.

LEENA(Jaanile):

      Jäta nüüd ometi!

JAAN(urisedes):

      Mispärast? Tuleb tema siia korra kui peremees eestuksest, lähen mina muidugi aegsasti tagaläwest.

(Tüdrukud niidu lillede sületäite ja pärgadega hakka-wad tuppa tulema)KAAREL(tähtsalt):

      Sina!.. Elutules ütled sa ennast seisnud olewat? Puhastatult ei ole sa säält mitte wälja tulnud. Tuli on sulle märgid külge kõrwetanud. – Kui sa korra nende kätte ei roosteta!..

(Peremees ja sulased hakkawad tuppa tulema. – Eesriie langeb.)

      TEINE JÄRK

      Talu õue. Puud. Pahemat kätt maja. Läwe ees pingid. Paremat kätt lehtla. Tagapool aed wärawaga. – Ilus suweõhtu on, ilm läheb aegamööda pimedaks. Majas on tuli üles wõetud.

IJAAK ja KAAREL:(tulewad rääkides ja jääwad peatama.)JAAK:

      … Ja mis sa ootad, et sa pulmi ära ei tee? Kas sa ei tea, et mees kes armastab, tahab sigitada, naene kes armastab sünnitada. Mina – (õhates:) tahan lastelapsi põlwel kiigutada, enne kui pikk uni tuleb.

KAAREL:

      Mina

Скачать книгу