oled luuletaja, Kaarel. Minu hing on lihtsamast materjalist koos ja ei jõua mitte sinuga kõrgele tõusta.
Sinule on pappi waja, musta kuue ja walgete lõkkadega, sõrmuseid ja kõike seda, enne kui sa ennast täiesti minu oma tunned? Ja et minu suu sind on suutelenud, et minu käsi sinu ümber on piiranud, et paigakestgi ei ole, mida minu käsi ei ole hellatanud, – see ei tee sind weel mitte minu naeseks?
Ära räägi, minul on häbi.
Häbi? Millest? Kui silm lille pääle langeb, ja tema õie süles kübetgi ei ole, mida silm ei piira, kui ta kõik lille ilu enese sisse imeb, – kas ei jää lill kõigest sellest palawusest siisgi puhtaks ja puutumataks? Meil ei ole millestgi häbeneda.
Sina sonid, Kaarel.
Jaa, wõib olla, mina sonin wähe. Mina toon ju ka papi, meid weel korra paari panema, aga – ootama pead sa weel weidikese. Mull on weel jooksta ja korraldada. Kaua see enam ei pea kestma. Siis hakkame ainult enestele elama. – Tahad sa seni oodata, Leeni?
Häämeelega, Kaarel. Mis sa weel küsid. Mina ei taha mitte sinu jalgadele kamitsaks olla. Tee pulmad siis kui sa tahad, kui sinu meelest selleks paras aeg.
Aga nüüd pean ma minema, Leeni. Tule! (Lähewad käsikäes õue wärawani, sääl wiimane rääkimine, mida ei kuulda.)
Mis sina weel walwad, kui magama ei lähe ?
Niisugune öö! Kõik ilm õisatab ja mina peaksin magama?
Öö on ju küll ilus…
Ja sina? – Ja tõistre peremees? Kuhu temal siis jälle rutt oli?
Temal oma tuhat sekeldust. Sõitis linna piimatalituse riistu wastu wõtma.
Siis pigistate ka perele piima wesiseks?
Aga Jaan! Kust ajast meie toit sulle süüa ei sünni?
Teil ei olnud ju ka weel koorimise masinat.
Mine nüüd ikka! See on ka niisugune moodi saanud jutt, mis need teile kuulutawad, kes muud ei oska, kui ässitada, ja ise teie tasku pääl elada tahawad, sest et mujal nende jaoks maad ei ole.
Seda oled sina jälle Kaarli käest kuulnud, kes seda tagurlaste tarkusest sisse on imenud. Teil on silmad pääs kinni, teie ei kuule ega näe, sest et teie kuulda ja näha ei taha. Igal pool tõusewad inimesed teie wastu üles.
Wõi nõnda. Mina olen naesterahwas, ja ei tea neist asjust palju, mis mehi huwitawad, aga – kui nüüd nõnda tuleb, nagu sina seletad, siis oled sina muidugi esimene, kes…
Mina? (Pikkamisi:) Mina? (Nagu iseeneses:) Mina… seisan tuulte keeru sees ja ei tea weel, kuhu poole… nad mind kaasa kisuwad.
Ootame siis ära ja läheme nüüd magama. Aeg on hiline küllalt. Hääd ööd, Jaan. (Tahab minna.)
Leena!
Mis asi sind õieti selle Kaarli külge seob, kes sind nõnda wiisi aastaid enese pääle oodata laseb ?
Ja mina küsin, Jaan, mispärast sina Kaarlit wihkad?
Mina ei wihkagi teda.
Nooh!
Iseäralist asja mul teda armastada ei ole.
Seda nüüd ära räägi, et sa teda ei wihka. Sina oled mulle üleüldse mõistatus, Jaan.
Kuidas nõnda?
Ma küsisin juba korra ja ei saanud wastust. Mispärast sina tagasi tulid ja talu teenima hakkasid? (Räägib ikka nagu wastust oodates, peatustega.) Sinusugune, kes ilmas palju kuulnud ja näinud, kellel lahtine pää otsas ja kõigist asjust selge arusaamine? Kas sul tõesti muud hakata ei olnud? Seda ma kuidagi ei usu.
Sa tuletasid lapsepõlist tutwust meelde, räägi ka ometi.
Kui mina suu lahti teen, tuleb süda keele pääle, Leena, ja siis saad sa asju kuulda, mis sa mitte kuulda ei taha.
Räägi siisgi. Mina ei karda ja ei jookse kuhugile eest ära. Minul on sinust kahju, Jaan, rõõmus ei ole sina kunagi.
… rõõmus … ei ole mina … kunagi! Mul ei ole ka asja rõõmus olla.
Räägi süda tühjaks. Mõtle, nagu oleksin ma sinu õde.
Olgu – (õlgasid kehitades:) kui sa käsid. Muud kui – lühedalt siis ei saa. Siis pean wanast ajast, ja nagu ennemuistse jutuga pääle hakkama.
Meil on ju aega. Nii ilus öö …
Sündku sinu tahtmine. (Ennast rahulikuks sundides, wahel istudes, wahel ülestõustes, jutustab nagu unes:)
Kolm inimese põlwe tagasi elas mees, see leidis soo seest saare. Soo pääl susisesiwad nastikud ja rästikud ja käisiwad mäe pääle päikese paistele ennast soendama. Mäe pääl kaswas mets ja lepik, karu pesa oli sääl; inimesed hoidsiwad ennast mäest eemale. Aga see mees mõtles: uss kardab piibu õli, ja karu wõib igamees surnuks lüüa, kes julge on ja temale nina pääle trehwata oskab. Aga kus lepp kaswab, sääl on hää põllumaa. – Tema ei saanud mäge enam ära unustada, waid mõtles selle pääle ööd kui päewa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно
