ei jõua keegi soojaks kütta.
Seda küll mitte, aga soojemaks kütta, seda peame jõudma. Teie wanad olete oma töö ära teinud, olete sooned pingule tõmmanud, et aluspõhja, tükikest põllupinda jälle tagasi oma kätte kiskuda. Selle põhja pääle peame meie, uus põlw, ehitama, ehk meie ei ole higi wäärt, mida teie walanud. Nüüdne aeg ei lepi üksiku inimese tööga, nõuab ühistööd, kui elada tahame. – Inimesi selle tõe äratundmisele wiia, on muidugi raske tükk tööd, aga – nõnda kaugele peame saama. Samm sammult edasi.
Naene ei takista sind sugugi. Seda enam waba aega jääb sulle, kui teine on, kes majapidamise järele walwab.
Ühe aasta ootame weel. Kodusgi on mu käed seotud. Wend lõpetab kooli ja loodab siis oma jalale saada. Kulud jääwad wähemaks ja saan mahti hooneid kohendadada. Paar kammert tahawad elumaja otsas üles lüüa, – Leeni ei pea mitte ehtimata kodusse saama.
Mis tarwis siis? Ja minu uus elumaja? Kas sa siis meile ei asu? Mis minu, on ju siis sinu.
Ja weel midagi ütlen ma sulle, Kaarel. Mitte minu ja sinu wagune weri ei tuksu Leena soontes, tema on ema järele. Ja ema oli – Tõõtside tõugu. Leena on kah Tõõtside werd pärandanud ja see on punasem kui meie oma, see tuksub tuliselt.
Aga isa, kuidas sa wõid… meid seob ju lapsepõline side. Kas on – mõlemate kooli aastad wälja arwatud – päewagi mööda läinud, kus mina teie, ehk Leena meie õue pääl ei oleks olnud? Mina ei tea midagi karta.
Mina ka mitte, aga ometi näeksin ma häämeelega, et sa parem täna kui homme pulmad ära teeksid. Usu mind, mina tunnen naesi parem kui sina. Sinu jahe ja ettewaatlik wiis ei seo neid mitte sinu külge. Kui keegi teine peaks tulema ja Leena teisiti mõtlema hakkama, – mina ei saaks sind mitte aidata. Ja mina ei tahaks mitte, et minu ja ka sinu surnud isa soow, meie talude maid ühes krundis näha, täide ei peaks minema. – Säält Leena ise tuleb. Hääd ööd, Kaarel. (Tuppa ära. Leena tuleb toa poolt.)
Leena!
Kaarel!
Kas sa ei taha mulle silma waadata, Leena?
Hää meelega, Kaarel. Mis sul on?
Soo? Tänan! Tuhat korda tänan.
Mis sul on, Kaarel?
Oh, ei midagi, Leena, nüüd mitte midagi enam. Kõik on hästi.
Mis siis hästi ei pidanud olema? Sa oled nii iseäralik…
Hahaha! Isa puhus mul kõrwad täis ja pää otsa kirjuks.
Mis ta siis ütles? (Wõtab Kaarli käest kinni.) Tule jutusta. (istuwad lehtlasse.) Nõnda, nüüd räägi.
Weidikene wõin ma istuda, mul on sõit ees.
Nüüd? Kuhu sa nii hilja, wastu ööd weel sõidad?
Linna, Leena. Mul on piimatalituse-ühisuse masinad raudtee päält wastu wõtta. – Ah, kuidas ma ennast rõõmustan! Üks samm jälle astutud, üks samm edasi. Warsti ostame ka küla pääle rehepeksu masina. Mehed on juba ühel nõuul ja raha pea koos.
Sinul ei ole ka aega päewal ega öösel. Kaua sa nõnda mässad ?!
Kaua? Seni kui wähegi rahulikumalt tulewikule wastu waadata wõime.
Meie tulewik ei peaksgi nii julguseta olema, Kaarel.
Meie? Kes räägib üksi meist? Mina mõtlen meid kõiki, terwet meie rahwast. Kõikide elukord peab edenema.
Mina muidugi räägin kõige päält meist enestest.
Nagu isagi.
Isa ei pea sa mitte wõõriti mõistma. Kas sa ei tea, et tema terwe eluaja on tööd murdnud, ööd kui päewa, ikka walgemale päewale wastu, – üks igawene murede kuhi! Unes ja ilmsi, ikka selle ainsama eesmärgi poole. Ja kui see aeg tuli et ta wähegi hinge tagasi tõmmata oleks wõinud, – kas sa arwad et ta siis seda weel oskas? Ei oskanud enam! Siis oli ta nagu hoo sisse saanud masin, mis seisma ei saa jääda, kuni aegamööda jõud kustub ja kaob, – elu elatud ja haud ees lahti…
Ja kas sa arwad, et tema silm näha ei igatse, et tema elutöö wilja, mida tema ise enam maitsta ei oska, ometi tema lapsed maitsta mõistaksiwad?
Leena, kust sa niisugused mõtted wõtad?
Kas mulle, kui isa kodunt ära, pere töös ja maja tühi, selleks aega küllalt ei ole?
Nüüd ma hakkan kartma, et õige on, mis isa ütles…
Mis siis? Sa pidid mulle ju rääkima.
Isa nõudis pulmade ärapidamist ja ütles, et tema mitte selle eest wastutada ei wõi, et sina…
Edasi, edasi!
… kui keegi teine tuleb… seda teist armastama hakkad … (Tõuseb erutatult üles.)
Waata mulle siis uuesti silma, Kaarel?
Leena, kallis, seda ei ole waja. Ma ei karda. See ei wõigi ju olla. Nii selge ja kindel, kui meie wahe on… Kui kaua meie nüüd juba üksteise omad oleme, Leeni?
Kas seda ei saa siisgi juba kaks aastat?
Kaks aastat? Kaks aastat, ütled sa? Sa mõtled, kunas meie ennast teiste teades kihlasime? Leena, kallis. Meie oleme ju üksteise päralt olnud lapse põlwest saadik! Wähemasti mina lugesin sind enese omaks, nõnda kaua aega, et ma teisiti ei mäletagi. Pruuti peigmeest peaksime meie olema? Meest naest oleme meie minu meelest juba ammu, mina ei saagi teisiti mõtelda. Et pulmad pidamata, et elu ime meil weel ees seisab, mis siis sest?! Kui hää on teada, et armastus kõige ülema silmapilgu elus meile weel andma peab… Mis sul on, Leeni?
Minule hakkab jahe, Kaarel. Läheme tuppa. Kaste hakkab langema.
Ei. Mina jään rongile hiljaks. (Tulewad ette poole.) Waata, nõnda tunnen mina ja olen õnnelik. Kas papp omad sõnad pääle ära on lugenud wõi
