linna rahwalt, auu ja kiitust andes,Saab teretatud wana Solimann,
Meest hüpitakse kätel telki kandes,
Ta nende käes kui lastel mängukann.
Siin igalt poolt ju kuulda hüüde hääle:
Ta saagu karawani wanemaks
Ja wõtku reisi mure oma pääle,
Et ta meid püha linna juhataks.
„Mul puudub noorus, puudub endist andi”,
Nii wastab neile kindlalt wana mees,
„Ei wõi ma teile anda misgi panti,
„Et kõlban juhiks käia teie ees.
„Kes tahab ial rahwast juhatada,
„Sel peab julge süda olema:
„See peab tundma iga elurada
„Ja peab mõistma auusalt wõidelda.”
„Ei juhi meid siin waimustuse woole”,
Sääl kostab talle rahwas paludes,
„Kõik südamed on pöördud sinu poole,
„Sest sul on julgust, auusust südames.
„Eesmärgiks oled sina kaua juba
„Meil olnud kõige oma eluga;
„Nüüd palume, meil anna selleks luba,
„Et päälikuks sind wõime walida.”
„Mu kõrge nimi ei wõi õnne tuua,
„Ei enneaegne kiitus aidata;
„Ei amet suuda südant nooreks luua,
„Ei wäsitatud weri wirgaks saa.
„Ma olen warem tundnud kõrbe rada:
„Ei läinud hukka üksgi karawan,
„Mis usaldati minu juhatada.”
Nii wastab rahulikult Solimann.
„Kuid nüüd on julgus minu juurest läinud,
„Ei tungi kõrbe kaugusesse silm,
„Ei tunne rada, kus ma enne käinud,
„Ei kõrbe märkisid, kuis muutub ilm.
„Sest pime kotkas laseb kartes maha
„Ja haru korral magust saaki saab,
„Ta kardab igast asjast omal paha
„Ja iga krabin teda kohutab.”
„Kus wana kotkas parwe juhatajaks”,
Nii hüüab rahwas juttu segades,
„Jääb poegadele pika reisi ajaks,
„Sääl rõõm on igas noores südames.
„Küll kõrbe lai, ta rannal künkaid palju
„Kus harjumata silm wõib eksida,
„Kuid wana kotkas tunneb iga kalju
„Ja juhatab, kus parem puhkada.
„Sa mõistad neile abi anda warsti,
„Kes nõrkemas on päikse pistetes
„Ja oskad igaühe walu arsti,
„Kel skorpioni kihwt on were sees.
„Sa aitad kõiki armastuse sunnil,
„Su sõnast surija saab troostimist;
„Sa oskad preester olla palwe tunnil,
„Teed paradiisi näitad kooranist.”
„Oh, wägew Allah, tahad tõest sina
„Mis rahwas waimustuses kõneleb,
„Et weel kord karawani saadan mina,
„Mis Sinu püha paika igatseb,
„Siis seleta kõik eksilised tujud,
„Mis õige tee päält saatwad kõrwale,
„Ja waigistele kõrbe tunni kujud,
„Mis toowad surma iga elule!”
Nii räägib Solimann ja wõtab wastu
Auu koha, mis tal rahwas määranud,
Ta lubab neile reisi juhiks astu,
Sest kõikidelt on truudus lubatud.
Ja rahwas mõtlewad neid kindlaid sõnu,
Mis palwes rääkis wana mehe suu,
Kõik kiidawad ta mehelikku mõnu
Ja sala soowiwad: ta elagu.
Teine laul. Teeleminek
Ju taewa äär on punane kui weri
Ja paistab wikerkaari wärwiga,
Koit kumendab kui kange tulemeri
Ja lehwib üle kõrbe lageda,
Just nagu määramata tulekera
Sääl koidu rüpest kerkib ülesse.
Päikese, pilwist waba, uhke tera
Uut päewa kuulutamas ilmale.
Nüüd ärkab linnas elu, kihin kahin,
Ja igaüks end teele walmistab:
Sääl kuulda rõõmu hääl, sääl nutu sahin
Ja mõni süda sala palwetab.
Sääl Solimann kui wäejuhataja
Nüüd annab oma kindlaid käskusid,
Et juba teele hakata on waja
Ja sadulasse panna kamelid.
Siis astwab mehed karawani ette,
Kes sõjariistadega koormatud,
Sääl pesewad ja usu kombel wette
End kastawad, kuis prohwet käskinud.
Nüüd Solimanni käsi waikselt liigub,
Ta reisi algust nõnda tähendab,
Siis karawan kui mere laene kiigub
Ja pikka teed nii waikselt alustab.
Üks süda siingi Solimanni wihkab,
Ehk kõikidelt küll truudus lubatud,
Mees ise peameheks saada ihkab,
Sell’ mõttel on ta reisi alanud.
Ta kuulsast sugust, nimega Abdallah,
Üks noormees, nagu tugew tammepuu,
Ta nägu ilustanud wägew Allah
Ja ilu-kõnet westab tema suu.
Ei ühtgi kriipsu tema palgedele
Weel pole joonistanud elu waew,
Ei tormi mägedega wõitlusele
Weel juhtunud ta uhke elulaew.
Ta wõtaks terwe ilma mõttes sülle,
Kui aga auu ja kuulsat nime saaks.
See teadus, et üks wanake ta’st üle,
Teeb teda salalikuks, tigedaks.
Tal iga sõna kuuldub nagu wanne,
Mis ial hüüab Solimanni hääl,
Ja iga juhatus ja hää nõunanne
Teeb teda wihas wärisema sääl.
Ju mitmetele on ta jutustanud,
Et Solimannist tarwis lahkuda,
Ju mitmeid on ta oma nõuusse saanud,
Neid wõrgutanud ilu-kõnega.
Neid noormees igaühte kergelt usub,
Tal tundmata weel ilmas kawalus:
Ta mõttes sõbra wastu
