hüüawad: waen asjad selgitab. —Waen surmab rahwad, lõhub suured riigid,
Teeb linnad, külad kiwiwaremeks;
Waen muudab ümber kindlad aja-liigid
Teeb õitswad aasad werepõldudeks.
Nii petetud on see, kes ial usub,
Et waen maailma korra üles peab,
See õpetus ta kummardajaid rusub,
Neid tugewasti orja kütkes weab.
See wastaline waim kui paha haigus
Ka ilmub Solimanni sõprades;
Ju nurinat on kuulda kõigis paigus
Ja rahutus on igas südames.
Nüüd igaüks ju puhkepaika tahaks,
Sest kõiki waewab janu, wäsimus.
Kõik panewad ju reisi waewa pahaks
Ja katkemas on kõigil kannatus,
Solimann mõistab kõik, kuid siin ei lase
Ta kartust, kahtlust maiku märgata,
Waid juhatab, kus iga mehe ase
Ja waigistab neid walju waatega.
Ta näo pääl – mis muidu jultun’d, tume,
Kus rõõm ja õnn on waikind ammugi,
Nüüd lehwib üles waates naeru jume;
Ta räägib seltsimeeste wastu nii:
„Nüüd Allah poole tänupalweid saatke,
„Sest warsti leiame siit rohumaad.
„Kas tunnete? Näe, sääl neid kaarnaid – waatke!
„Ju meie kohal kõrgel lendawad.
„Küll kaarna kisa kodumaal meid tüütab
„Ja kaaren kõigist ära põlg’tud lind,
„Siin tema kisa rõõmu hinge süütab
„Ja seda kuuldes kergeks läheb rind.
„Ehk nad küll raibet sööwad, siisgi joowad
„Nad janus puhta hallikate seest,
„Nii meile hallikatest teadust toowad,
„Oasidest ja uhkeist palmidest.
,,Et pikk ja kuulus kaarna elu iga,
„See tuleb talle puhtast joomaweest;
„Nii on nad rahwast ees, kel on see wiga,
„Et jooki walmistawad kihwtidest;
„Kes Bacchusele ilu ohwerdawad
„Ja elu, wara, noorust, mehisust,
„Ning mõttes, sõnas kehwaks nüriks saawad
„Ja elust tuudwad ilmas tüdimust.
„Ei mõista nad, mis loodus lahkelt näitab
„Ja õpetuseks ette kirjutab,
„Kus loomgi Allah püha käsku täidab
„Ja hallikatest elu rammu saab.”
Nüüd silmaringis, taewa serwa tärkab
Just nagu tume pilwelapike,
Solimann sellest ilmutusest märkab,
Et puhkepaik on ligi nendele.
Ta seletab ja näitab sinna käega,
Et palmipuud ju kaugel paistawad,
Tee täidab seltsilisi õnne wäega,
Neil kõigil silmas rõõmupisarad.
Ka loomad, keda palaw waewas, rõhus,
Kes ammu janu kannatasiwad,
Nüüd wärskust, niiskust tunnewad ju õhus,
Pääd tõstes sügawasti hingawad;
Ja silma nähes kaswab nende rammu
Ning raske koorem läheb kergemaks,
Nüüd nõnda wirgaks läheb wäsind sammu,
Just nagu praegu reisi alustaks.
Nad heitwad jooksu, nähes haljast roogu
Ja hallikat, kus wesi wirwendab;
Ka inimese rinnas tundub hoogu,
Mis teda kiiremini taga a’ab.
Sest kurb on kõrbe oma waikusega
Weel kurwem otsatumast mereweest,
Ta hirmutab siin oma tormidega
Weel enamgi kui meri laewameest.
Kui ka küll maru mässab mere pinnas
Ja laened kohisewad laksudes,
Üks waigistus on inimese rinnas,
Et elu awaldus on mere wees.
Siin paistab hallikas, ta awauses
Ka leidwad aset mitmed elukad,
Hää meelega näeb silm neid igawuses
Ehk nad küll alatumad roomajad.
Nüüdi igamehe suus on Allah tänu,
Kõik hallikale jooma tõttawad,
Siin kustutawad nõrken’d loomad janu
Ja kiusu unustawad riidlejad.
Kõik wõtwad kätte anumad ja kapad
Ja suruwad kui sääsed, sipelgad,
Ning täitwad weega natsikud ja napad,
Ja pühitsedes ennast pesewad.
Siis weoloomad koormaist wabastawad
Neid rohu pääle sööma saadawad,
Päämehelt wahid wälja seatud saawad
Ja tööle tõrwad telgi tegijad.
See koht on paras kõigiti öömajaks,
Siin leida rohtu, wett ja warjuks puid,
Kõik igatsewad rahu tükiks ajaks,
Et kosutada keha, nõrku luid.
Kolmas laul. Öömajal
Ju weerenud on päike selgest taewast
Ja eha tumendab kui hiilgaw kuld.
Kõik jääwad õhtule nüüd tööst ja waewast
Ja teewad walgustuseks üles tuld.
Siis seawad üles keedukatkad, potid,
Et õhtusööki keeta endile.
Ja toowad rohu pääle moonakotid,
Sest koht on söömapaigaks omane.
Ja kuni toidu katlad tulel keewad,
Ei ole kuulda jutuajamist,
Kõik tasakesti õhtupalwet teewad
Ja loewad tähtsaid kohte kooranist.
Nad Meka linna poole pöördud palgel
Kõik kooris kummardawad paludes,
Ja paistawad sääl nõrga tule walgel
Kui kujud, tõsised ja rahu sees.
Siis ridastikku perekonna wiisi
Kõik muru pääle maha istuwad
Ja sööwad maisi kooki, moosi, riisi
Ja ise lahkelt juttu westawad.
Kus wanemad on elanud ja käinud —
Kõik räägitakse noorematele,
Mis nemad ilmas tunda saanud, näinud,
Kõik külwatakse laste hingesse.
Ja pärast sööma, ümber suure tule
Nad mitmekordses ringis istuwad
Nii
