muinasjutte räägiwad.Päämees, kes kaua näinud elu, ilma,
On täna jutustajaks palutud,
Kõik waatawad nüüd tänades ta silma,
Ta nende palwet täita lubanud,
Solimann „Kõrbe waimust” muinasjuttu
On tõotanud õhtul rääkida,
Ta astub ootajate sekka ruttu
Ja algab kõnet walju häälega:1
„Siin kaugel kõrbes, kuhu surelikud
Ei pääse, on üks kuulus uhke loss,
Ta ilust särawad kõik lagendikud;
Sääl kunstirikkalt kallid kiwa koos.
Panani puid ja uhkeid palmi hiisi
Sääl piirab ümber ilus lillewöö;
Mis luule kujutanud paradiisi,
Ei wõigi olla suurem ilu-töö.
Purts-ilu-kaewud wikerkaari wiisi
Sääl saatwad taewa alla pisaraid,
Mis maha tulles kastwad palmi hiisi
Ja elustawad õisi õrnemaid,
Mis sätendawad ilu-kaewu kastel
Ja püüdwad rõõmustada peremeest,
Kes ala kurwal meelel tasa astel
Käib wälja selle uhke lossi seest.
Siin elab Miiras, kõrbe walitseja,
Kes waljult oma walda walitseb,
Ta ees ei leia armu põgeneja,
Ei hing, kes püha linna ligineb,
Tal wahest silmist kadus kurbtus, wiha
Kui harmatan ja samum mässasid,
Ta palgetele ilmus õnne iha,
Kui nägi inimeste walusid.
Kuid talle jõudis aeg, kus üksgi wägi
Ei suutnud teda rõõmustada siin,
Ta rinda koormas raske mure wägi,
Ta palgel paistis kurwastus ja piin.
Küll pananid ja uhked palmiread
Ja lilled teda kummardasiwad,
Ei tõstnud Miiras rõõmsalt oma pead,
Ei paranud ta haawad walusad.
See oli ükskord, ammust ajast juba,
Kui Miiras waatas oma walda, maid,
Ta andis samumile hirmust luba,
Et häwitada wagu reisijaid,
Kes kamelite warju maha heitwad,
Kel aga elu ial armas weel
Ja ennast senikaua ära peitwad,
Kui surma tuuled waikinenud teel.
Sääl teiste seltsis armastajat ema
Ka oli samum ohwriks pärinud,
Ju karawanist maha jäetud tema
Ja metsaliste saagiks arwatud.
Florida, tema kallis lapsukene,
Ei suuda temast ära lahkuda.
Ta hüüab järgest’: „Allah igawene,
Mu ema jälle üles ärata!”
Kõik elu kadunud ju silmapiirist,
Florida ümber kõrbe koledus,
Keel kuiwanud tal kuuma päikse kiirist:
Ei jahtu siisgi lapse armastus.
Sääl lendas wägew Miiras tasakesi,
Kui waikne uni sinna ligines,
Ja waatas rõõmsalt kõiki inimesi,
Kes elu lõpetanud tormides.
Tal oli hirmus rahwa ülekohus,
Ta wihkas patu läbi eksinuid,
Ta nägi rõõmuga neid häda-ohus
Ja kuidas päike pleekis surnuluid.
Siis silmas Miiras tütarlast, kes nuttis
Ja surnud ema rinnal palwetas,
Ta kohe ennast inimeseks muutis
Ja pehmel häälel kõnet alustas:
„Laps, mis sa teed siin üksi? Siin on paha.
Sind kõrbe tormid warsti matawad.”
„Mu ema surnud; siia kõrbe maha
Ta keha sugulased jätsiwad.”
Nii ütles laps ja Miiras uuest küsis:
„Kas tuled minu lossi elama?”
Laps kostis kindlalt, oma paigal püsis:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
