nõudis ta, et talle toodaks vammus ja antaks ette gondel.
II
Ta oli otsustanud külastada sinjoora Dorothead, avvogadore Pasqualigo naist. See auväärses eas daam oli üks vabariigi rikkamaid ja targemaid naisi; lisaks sellele oli ta veel Pippo ristiema, ja et ta tundis kõiki Veneetsia väärikaid isikuid, lootis noormees, et temaga koos suudavad nad salapärase loo jälile saada. Siiski arvas ta, et on liiga varane hommikutund oma patronessi külastamiseks, ja tegi aega parajaks Procuratie võlvide all jalutades.
Juhus tahtis, et ta kohtas seal just Monna Bianchinat, kes oli kangast ostmas; noormees astus tema juurde ja ütles eneselegi ootamatult pärast mõningaid tähtsusetuid sissejuhatavaid sõnu: „Monna Bianchina, te saatsite mulle täna hommikul kena kingituse ja andsite ühtlasi väga tarka nõu; ma olen teile selle eest väga tänulik.”
Võib-olla tahtis ta sellise veendunud esinemisega kõrvaldada kohe kõik kahtlused, mis teda olid piinanud, aga Monna Bianchina oli selleks liiga kaval, et välja näidata üllatust, enne kui polnud selge, kas see on talle kasulik. Kuigi ta polnud noormehele midagi saatnud, nägi ta, et Pippot on võimalik eksiteele viia, ja vastas, et ei tea, millest see räägib, aga naeratas sealjuures nii kelmikalt ja punastas nii häbelikult, et Pippo jäi kõigele vaatamata uskuma, et kukkur tuli sellelt naiselt. „Ja mis ajast on teie käsutuses see kena neegritar?” küsis ta.
Veidi segadusse sattunud Monna Bianchina ei osanud esialgu selle peale midagi kosta. Ta kõhkles hetke, tõi siis kuuldavale naerulagina ja eemaldus rutates. Pettunud Pippo jäi üksi ega tahtnud enam kuhugi külla minna; ta läks koju, viskas kukru nurka ega mõelnud enam sellele.
Mõni päev hiljem juhtus ta mängus kaotama ausõna peale suure summa. Kui ta läks võlga ära maksma, otsustas ta kasutada kingitud kukrut, mis oli küllalt suur ja nägi vööl kena välja; ta võttis kukru, läks välja, asus selsamal õhtul jälle mängima ja kaotas uuesti.
„Kas jätkate?” küsis isand Vespasiano, vana riiginotar, kui Pippol enam raha polnud.
„Ei,” vastas see. „Ma ei taha enam ausõna peale mängida.”
„Aga ma laenan teile, kui soovite,” hüüatas krahvinna Orsini.
„Mina samuti,” ütles isand Vespasiano.
„Ja mina ka,” kinnitas õrnalt heliseval häälel keegi krahvinna arvukatest noortest sugulastest. „Aga vaadake oma kukrusse, sinjoore Vecellio: seal on ju veel üks tsekiin.”
Pippo naeratas ja leidis tõepoolest kukru põhjast mündi, mida ta tähele polnud pannud. „Olgu,” ütles ta. „Teeme veel ühe mängu, aga rohkem ma ei riski.” Ta võttis täringutoosi, võitis ja jätkas mängu panuseid suurendades; kokkuvõttes oli ta tunni aja pärast tasa teinud kõik oma selle ja eelmise päeva kaotused. „Kas jätkate?”
küsis ta omakorda isand Vespasianolt, kelle ees polnud enam mitte midagi.
„Ei! Ma peaksin olema suur lollpea, kui laseksin end paljaks mängida mehel, kes alustas vaid ühe tsekiiniga. Olgu neetud see kukkur! Seal on kindlasti mingi nõidus peidus.”
Notar läks vihasena saalist välja. Pippo tahtis sedasama teha, aga noor neiu, kes talle oli vihje andnud, sõnas naerdes:
„Te olete oma õnne eest minule võlgu, seepärast tehke mulle kingitus ja andke see tsekiin, mis teile võidu tõi, mulle.”
Kõnealusel tsekiinil oli väike märk, mis lubas selle teiste hulgas ära tunda. Pippo soris kukrus, leidis mündi üles ja sirutas juba käe välja, et seda kenale tütarlapsele ulatada, ent hüüatas äkki:
„Ei, kaunitar, ma ei saa seda teile anda; aga ma tahan teile tõestada, et ma pole kitsi, ja annan teile kümme kuldmünti, mille palun vastu võtta. Mis sellesse märgiga münti puutub, siis tahan ma järgida nõuannet, mis mulle hiljuti anti, ja ma kingin selle jumalikule ettehooldusele.”
Nende sõnade juures viskas ta mündi aknast välja.
„Kas see on võimalik, et Monna Bianchina kukkur toob mulle õnne?” mõtles ta koju jõudes. „Saatus teeks veidrat nalja, kui iseenesest ebameeldiv asi osutuks kasulikuks.”
Peagi selgus, et ta võitis iga kord, kui seda kukrut kasutas. Kui ta pani kotti kuldmündi, valdas teda vastu tahtmist üleloomulik aukartus ja ta mõtiskles vahel selle üle, kui õiged olid karbi põhja peidetud sõnad. „Tsekiin on tsekiin,” arutles ta, „aga paljudel pole iga päeva kohta ainsamatki kulutada.” See mõte tegi ta ettevaatlikumaks ja sundis väheke oma kulusid kahandama.
Kahjuks polnud Monna Bianchina unustanud kohtumist Pippoga Procuratie võlvide all. Et säilitada ekslikku arusaama, saatis ta noormehele aeg-ajalt lillekimbu või mõne muu pisiasja, millele lisas alati sedeli paari sõnaga. Nagu juba öeldud, oli Pippo daami pealetükkivusest tüdinud ja otsustanud kirjadele mitte vastata.
Lõpuks tegi noormehe jahedast suhtumisest vihane Monna Bianchina jultunud sammu, mis Pippole sugugi ei meeldinud. Ta tuli üksi noormehe majja, andis uksehoidjale raha ja peitis end tuppa. Koju tulles leidis Pippo ta sealt eest ning oli sunnitud pikemalt keerutamata ütlema, et ta ei armasta teda ja palub end rahule jätta.
Nagu juba öeldud, et Bianchina oli ilus naine, aga nüüd sattus ta kohutavasse raevuhoogu ning külvas Pippo üle etteheidetega, mis sedapuhku ei olnud just hellad. Ta ütles, et Pippo on teda petnud, rääkinud talle armastusest ja teda sellega häbistanud ning nüüd kavatseb ta kätte maksta. Neid süüdistusi kuulates ärritus ka Pippo, ja tahtes tõestada, et ei karda midagi, käskis ta naisel kaasa võtta lillekimbu, mille see hommikul oli saatnud, ja et kukkur sattus olema käeulatuses, viskas ta ka selle Bianchinale ning ütles: „Säh, võtke ka see. Kukkur tõi mulle õnne, aga teadke, et teilt ei taha ma mitte midagi.”
Vaevalt oli ta selle liigutuse teinud, kui juba oma vihahoogu kahetses. Monna Bianchina seevastu oli küll raevust lõhkemas, ent ei kavatsenudki pettust üles tunnistada, sest oli piisavalt salalik. Ta võttis kukru ja läks minema, haududes plaani, kuidas panna Pippo oma käitumist kahetsema.
Samal õhtul mängis Pippo jälle ja kaotas; ka järgmistel päevadel polnud tal enam õnne. Isand Vespasiano viskas alati välja rohkem silmi ja võitis temalt märkimisväärse summa raha. Pippo trotsis oma saatust ja ebausku, jätkas visalt mängimist ja kaotas veelgi. Kui ta ühel päeval krahvinna Orsini juurest väljus, ei suutnud ta end tagasi hoida ja karjus trepil: „Andku jumal mulle andeks, aga ma kardan, et vanal lollpeal oli õigus, kui ta ütles, et mu kukkur on nõiutud. Pärast seda kui ma selle Bianchinale tagasi andsin, ei saa ma täringutel enam ühtegi korralikku tulemust.”
Sel hetkel nägi ta enda ees lehvimas lillelist kleiti, mille alt paistsid ilusad nobedad jalad; see oli salapärane neegritar. Noormees lisas sammu, jõudis talle järele ja küsis, kes ta on ja kelle juures teenib.
„Kes seda teab?” vastas aafriklanna kavala naeratusega.
„Ma loodan, et sina ise. Kas sa ei ole siis Monna Bianchina teenija?”
„Ei. Kes see Monna Bianchina on?”
„Ah! Seesama, jumala pärast, kes saatis su ühel päeval minu juurde karbiga, mille mu rõdule viskasid.”
„Oi, te eksite, kõrgeausus.”
„Ma tean kõike, ära püüagi midagi varjata; Monna Bianchina ise ütles seda mulle.”
„Kui tema ise seda teile ütles…” kordas neegritar
