Pippo arvas, et halb soust ei tee kala värskemaks. Talle meeldisid lihtsad naudingud, mis siiski ei tohtinud olla labased, sest kahjuks on kindel seaduspärasus, et hõrgud lõbud lähevad kalliks maksma. Pulmaöö on sellele reeglile erandiks, sest kujutab endast ainulaadset olukorda, mis lubab mehel täielikult anduda kahele kõige hinnalisemale mõnule, laiskusele ja ihale. Pulmaöö toob noore mehe tuppa lillepärjaga ehitud naise, kes ei tea armastusest midagi ja kelle hinge õilistamiseks ning mõistuse kaunistamiseks on ema juba viisteist aastat vaeva näinud. Mõnes teises olukorras tuleks noormehel terve aasta pingutada, et selle kena olevuse pilgu osaliseks saada, seaduslikul mehel seevastu tuleb aarde omandamiseks vaid käed välja sirutada; ema kaugeneb ja Jumal ise annab selleks loa. Iga mees tahab, et see kõik korduks igal õhtul, kui vaid hommikul ärgates ei selguks, et oled juba abielus.
Pippo ei kahetsenud, et polnud neegritarile rohkem küsimusi esitanud, sest iga teenijanna laulab sellisel puhul oma käskijanna kohta terve kiidulaulu isegi siis, kui see on koledam kui surmapatt; paarist sinjoora Dorothea poetatud sõnast piisas. Ta oleks vaid tahtnud teada, kas tundmatu daam on blond või brünett. Kui on teada, et tegemist on ilusa daamiga, on tema ettekujutamiseks oluline teada juuksevärvi. Pippo kõhkles kaua kahe võimaluse vahel ja otsustas lõpuks kastanpruuni kasuks, et ometi kord rahu saada.
Siis aga hakkas ta pead murdma silmade värvi üle. Brünetil daamil oleksid mustad silmad, blondil seevastu sinised. Ta kujutas ette, et tundmatu silmad on sinised, aga mitte sellised ebamäärast värvi kahvatusinised, mis kord võtavad halli, kord roheka varjundi, vaid taevassinised, mis kirehoos muutuvad tumedaks nagu ronga tiib.
Vaevalt olid ta kujutluspilti ilmunud võrratud silmad koos hella ja sügava pilguga, kui ta nägi nende ümber lumivalget laupa ja kaht põske, mis olid roosad nagu Alpide tipud päikesekiirtes. Nende virsikpehmete põskede vahel uskus ta nägevat kaunikujulist nina nagu kreeka Amorit kujutaval antiikskulptuuril. Selle all oli erepunane suu, mitte väga suur ega ka väike, ja sealt, kahe pärlkauni hambarea vahelt väljus värske ja meelas hingeõhk. Lõug oli ilusa kujuga ja veidi ümar, näoilme aval, ent üsna suursugune; kael oli päris pikk, ühegi kortsuta ja mattvalge ning see lõppes graatsilise ja igati sümpaatse peaga, mis meenutas lilleõit varre otsas. Tuli vaid loota, et ilus fantaasiapilt osutub tegelikkuseks. „Ta tuleb,” mõtles Pippo. „Ta on koidu ajal juba siin.” Ja üllataval moel oli ta oma unelmates maalinud tulevasest armastatust enese teadmata tõetruu pildi.
Kui sadamasuuet valvavalt riiklikult fregatilt kajas kahuripauk, mis teatas, et kell on kuus, nägi Pippo, et lambi valgus on muutunud punakaks ja aknaklaasid sinakaks. Sealsamas võttis ta koha sisse akna all. Sedapuhku ei vaadanud ta välja sugugi poolsuletud silmadega; kuigi ta oli veetnud unetu öö, tundis ta end vabama ja reipamana kui kunagi varem. Hakkas koitma, aga Veneetsia magas alles: see lõbustuste laisk kodumaa ei ärka hommikuti kuigi vara. Tunnil, mil meil juba avatakse poed, inimesed liiguvad tänaval ja sõidukid veerevad mööda, hõljus seal tühja laguuni kohal veel udu, mis varjas kardinana enda taha hääletud paleed. Tuul pani vee kergelt virvendama; eemal Fusine pool paistsid mõned purjelaevad, mis tõid merede kuningannale päevast toidumoona. Magava linna hämariku kohal kõrgus üksinda Püha Markuse kellatorni ingel ja tõusva päikese esimesed kiired panid sätendama tema kuldsed tiivad.
Sellegipoolest kuulutasid Veneetsia arvukate kirikute kellad hommikupalvuse aega. Tuvid, kes Veneetsias mingi imelise instinkti abil suudavad loendada kellalööke, tõusid parvedena õhku ja lendasid üle Schiavoni kaldapealse suure väljaku poole, kuhu neile sel kellaajal harilikult teri puistatakse. Udu hakkas vähehaaval hajuma; silmapiirile ilmus päike; kalurid ärkasid, raputasid oma hõlste ja hakkasid paate puhastama; üks neist võttis üllatavalt selgel ja puhtal häälel üles rahvaliku lauluviisi; mingist kaubahoovist kajas bassihääl, mis lauluga ühines; veel kaugemal hakkas keegi kaasa laulma teise salmi refrääni; varsti laulis terve koor, kusjuures igaüks tegi samal ajal oma tavalist tööd ja ilus hommikulaul tervitas algavat päeva.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
