mittemidagiütlevat värssi.
Ta kirjutas need ilusale pärgamendile puhtalt ümber, joonistas servadele lilled ja linnud ja värvis need hoolikalt ära. Kui aga töö oli valmis ja ta värsid uuesti üle luges, viskas ta pärgamendi aknast välja, nii et see kukkus maja ees olevasse kanalisse. „Mida ma ometi teen?” mõtles ta. „Miks ma peaksin laskuma seiklusse, millesse mu süda mind ei kutsu?”
Ta võttis mandoliini, hakkas mööda tuba edasitagasi kõndima ja laulma pilli keeli sõrmitsedes üht vana laulu, mis oli loodud Petrarca sõnadele. Veerand tunni pärast ta peatus; ta süda kloppis. Ta ei mõelnud enam sündsusele ega mingisugustele tagajärgedele. Bianchinalt võidukalt tagasi saadud kukkur lebas laual. Ta silmitses seda ja mõtles:
„Naine, kes selle mulle tegi, ilmselt armastab mind ja teab, kuidas armastada. Niisugune tikkimistöö on keeruline ja võtab palju aega; nii peente niitide kasutamine ja sobivate värvide valimine ei lähe ruttu ja töö kallal istudes mõtles ta minule. Nendes vähestes sõnades, mis kukruga kaasas olid, peitus sõbra nõuanne, aga mitte mingi kahemõttelisus. See on väljakutse ühelt hingeliselt daamilt, ja isegi kui ta mõtles minule üheainsama päeva, tuleb mul vapralt see väljakutse vastu võtta.”
Ta asus uuesti tööle ja oli sulge võttes ärevusest ja lootusest nii erutatud, nagu ta polnud kunagi olnud mängulaua taga isegi suurte panuste puhul. Ilma pikemalt mõtlemata ja peatumata pani ta ühe hooga pärgamendile soneti, mille ligilähedane tõlge oleks järgmine:
Petrarcat lugesin, kui olin poisieas
ja kuulsusunistus siis valdas minu meeli.
Ta armastas ja elas samas luulereas
ja oskas ainsana vist jumalate keeli.
Kui kõigi jaoks on põgus naeratus vaid viiv,
siis tema suutis kuulda peeni hingetoone.
Ta avas südameid, kus tukseid varjas riiv,
ja leitust teemandile voolis kullasoone.
Ah, kallis sõbratar, kes saatsite mull’ teate,
mis eile kirjutatud, homme ununeb.
Teid meeles pean ja tänu ikka hinges kannan.
Petrarca pole ma, kuid teadma seda peate:
mu süda samamoodi kergelt puruneb.
Ja kallimale, keda ootan, käe ma annan.
Järgmisel päeval läks Pippo sinjoora Dorothea poole. Leides auväärse daami eest üksi, asetas ta oma soneti tema põlvedele ja ütles: „See siin on teie sõbratari jaoks.” Sinjoora oli esialgu üllatunud, siis luges värsid läbi ja vandus, et ei näita neid kunagi kellelegi. Selle peale Pippo vaid naeris, sest oli veendunud vastupidises, ja kinnitades, et ei muretse selles küsimuses üldse, tegi minekut.
IV
Terve järgmise nädala oli Pippo ärevuses; aga selles ärevuses oli oma võlu. Ta ei läinud kodust välja, otsekui tahaks lasta Saatusel rahus toimida. Niimoodi talitades näitas ta üles suuremat tarkust kui temaealisele kohane, sest oli ta ju vaid kahekümne viie aastane ja nooruse kannatamatus viib sageli selleni, et kihutame oma eesmärgist mööda, sest tahame seda saavutada liiga ruttu. Saatus soosib neid, kes oskavad end ise aidata ja soodsat hetke ära kasutada; ütleb ju Napoleongi, et Saatus on naine. Ja just sellepärast tahabki ta teha nägu, nagu annaks ise selle, mida temalt tegelikult võetakse, ja talle tuleb anda vaid piisavalt aega, et ta oma pihud avaks.
Üheksandal päeval vastu õhtut koputas tujukas jumalanna noormehe uksele; ja nagu peagi kuulete, polnud see asjata. Pippo tuli alla ja avas ise ukse. Lävel oli neegritar; tal oli käes roos, ta tõstis selle Pippo huulte juurde ja ütles:
„Suudelge seda lille, seal on ees juba minu käskijanna suudlus. Kas ta tohib teie juurde tulla, ilma et midagi kartma peaks?”
„Päevaajal oleks see suur ettevaatamatus, sest mu teenijad kindlasti näeksid teda,” vastas Pippo. „Kas ta öösel saab tulla?”
„Ei. Seda ei söandaks keegi. Ta ei saa öösel väljuda ega ka teid enda juurde kutsuda.”
„Siis tuleb tal tulla mingisse muusse kohta, milles me kokku lepime.”
„Ei, ta tahab siia tulla; võtke palun ettevaatusabinõud tarvitusele.”
Pippo mõtles veidi. „Kas teie käskijanna tõuseb hommikul vara?” küsis ta.
„Koos päikesega.”
„Hea küll, kuulake siis. Ma tõusen harilikult hilja, seepärast magab ka majarahvas hommikul kaua. Ma ootan teie käskijannat päikesetõusul ja ta saab siia sisse nii, et keegi ei näe. Mis puutub äraminekusse, siis selle ma korraldan, kui ta saab minu juurde jääda õhtupimedani.”
„Seda ta saab. Kas teile homme sobib?”
„Homme koidu ajal,” vastas Pippo. Ta libistas peotäie tsekiine sõnumitooja pihikukaelusesse; rohkem ei küsinud ta midagi, läks oma tuppa ja sulges ukse, otsustades koitu ootama jääda. Ta laskis end lahti riietada, et teenrid usuksid, nagu läheks ta magama; kui ta aga üksi jäi, süütas ta tule ja pani selga tikitud särgi, lõhnastatud krae ja valge sametvammuse, mille varrukad olid Hiina siidist; pärast neid ettevalmistusi istus ta akna alla ja hakkas saabuvast seiklusest unistama.
Ta ei olnud rutakusest, millega tundmatu daam oli kohtamise määranud, nii meelitatud, nagu võiks arvata. Ei maksa unustada, et lugu toimub XVI sajandil ja tol ajal arenesid armulood tormilisemalt kui praegu. Lähemal uurimisel selgub, et tollal nimetati siiraks sellist käitumist, mida meie peame ebadelikaatseks, ja silmakirjalikuks seda, mida meie nimetame vooruslikuks. Seetõttu määras kenasse noormehesse armunud naine talle pikema jututa kohtamise ega kaotanud seeläbi midagi oma mainest tema silmis: kellelgi ei tulnud pähe punastada asjade pärast, mis tundusid loomulikud. See oli aeg, mil auväärne isand Prantsuse õukonnast kandis kübaral sule asemel oma metressi siidisukka ega häbenenud Louvre’is vastata imestunud küsijale, et see sukk kuulub daamile, kelle armastuse nimel on ta valmis surema.
See kõik oli Pippo iseloomule nii omane, et olnuks ta sündinud käesoleval sajandil, oleksid tema vaated neile asjadele olnud just samasugused. Ta oli küll võimeline petma teisi, aga oma korratutest eluviisidest ja hulludest tempudest hoolimata ei suutnud ta valetada iseendale. Sellega tahan ma öelda, et ta hindas asju nende olemuse, aga mitte selle järgi, kuidas need välja näevad, ja oli küll valmis teesklema, ent võttis appi kavaluse vaid siis, kui tõesti tahtis midagi saavutada. Ta mõistis küll, et talle paki saatmise taga oli mingi äkiline tuju, ent ta ei suutnud uskuda, et saatja oli teinud seda vaid naljaviluks; niisuguse võimaluse välistas asjaolu, millele ma juba olen viidanud – kukkur oli tikitud väga peenelt ja hoolikalt ning sellele tööle oli kulunud suur hulk aega.
Sellal kui ta mõtted keerlesid eelseisva õnne ümber, meenus talle jutustus sellest, kuidas türklased abielluvad. Kui idamaa mees võtab naise, näeb ta oma pruudi nägu alles pärast pulmi, sest pruut on nii tema kui kõigi teiste pilkude eest varjatud looriga. Peigmees saab uskuda vaid seda, mida räägivad pruudi sugulased, ja abiellub ausõna peale. Kui tseremoonia on lõppenud, näitab noor naine end oma mehele ja see saab siis ise otsustada, kas kaup on hea või vilets. Et midagi pole enam parata, jääb tal üle vaid kinnitada, et tehing õnnestus, ja tuleb tunnistada, et seesugused ühendused pole teistest õnnetumad.
Pippo oli just samasuguses seisus nagu türgi peigmees. Ta ei lootnud sugugi, et tundmatu daam on neitsi, ent see ei teinud talle suuremat muret. Ta ei hakanud ju sõlmima mingit pühalikku lepingut ja võis vabalt nautida ootust ja üllatust, ilma et oleks pidanud kartma ebameeldivusi, mis näis talle küllaldase tasuna võimalike
