sõna mehe kümne sõna kohta, paistis tänu oma heatahtlikule naeratusele tüdrukule kohe neist kahest vähem hirmuäratavana.
Noored olid kõik kodus ja võtsid sellest tutvustamistseremooniast oma heatahtlikkuse ja sundimatu käitumisega väga hästi osa, vähemalt pojad, kes oma seitsmeteistkümne ja kuueteistkümne eluaasta ja selle ea kohta pika kasvu juures näisid nende väikesele täditütrele väärikad nagu täiskasvanud mehed. Tüdrukud jätsid pisut kohmetu mulje, sest nad olid nooremad ja tundsid suuremat aukartust isa ees, kes neid selle sündmuse puhul sobimatult pikkade tiraadidega esile tõstis. Aga nad olid seltskondliku eluga kodus küllaltki harjunud ega olnud loomult kartlikud, seepärast kasvas nende enesekindlus täditütre kohmetust nähes ning juba peagi suutsid nad tema nägu ja riietust rahuliku ükskõiksusega silmitseda.
Nad olid tähelepanuväärselt ilus perekond, pojad väga hea välimusega, tütred lausa iludused, ning nad kõik olid head kasvu ja oma vanuse kohta hästi arenenud, nii et nad erinesid väga oma täditütrest nii välimuse kui seltskondliku hoiaku poolest, mille oli andnud neile haridus; keegi ei oleks uskunud, et tüdrukutel on tegelikult nii väike vanusevahe. Noorema tütre ja Fanny vanusevahe oli ainult kaks aastat. Julia Bertram oli ainult kaksteist, Maria temast aasta vanem. Väike külaline tundis ennast nii õnnetuna, nagu üldse võimalik oli. Ta kartis siin kõiki, häbenes ennast ja igatses kodu järele, kust ta oli lahkunud, ei julgenud pilku tõsta ja suutis hädavaevalt rääkida nii, et teda oleks kuuldud ja et ta nutma ei puhkenud. Terve tee Northamptonist siia oli Mrs Norris talle kinnitanud, kui imeliselt suur õnn oli talle kaela langenud, ning öelnud, et ta peab tasuma selle eest äärmise tänulikkuse ja hea käitumisega; tema õnnetut olekut süvendas veelgi teadmine, et ta on halb ja tänamatu, kui ta ei ole õnnelik. Ka pikast reisist tekkinud väsimus ei olnud mingi naljaasi. Asjatud olid Sir Thomase hästimõeldud joviaalsed pöördumised ja Mrs Norrise pealetükkivad manitsused, et ta oleks hea tüdruk; asjata naeratas leedi Bertram ja kutsus ta enda ja mopsi kõrvale sohvale istuma, lohutust ei andnud talle ka karusmarjatordi nägemine; ta suutis sellest vaevalt paar suutäit võtta, enne kui pisarad temast jagu said, ja seepärast saadeti ta lõpuks voodisse, kus halastav uni tema murele lõpu tegi.
„Algus ei ole kuigi paljutõotav,” märkis Mrs Norris, kui Fanny oli toast lahkunud. „Pärast kõike seda, mida ma talle siia sõites rääkisin, lootsin, et ta käitub paremini. Seletasin talle, kui palju oleneb just sellest, missuguse mulje ta kohe alguses oma käitumisega jätab. Jääb loota, et ta ei ole loomult pahur – tema vaene ema oli küllalt jonnakas; aga me peame niisuguse lapse puhul nii mõndagi arvesse võtma, ja ma ei tea, kas see räägib tema vastu, et ta kodust lahkumise pärast nii väga kurvastab, sest kõigi oma puudujääkide juures oli see siiski tema kodu, ja ta ei saa veel aru, kui väga tema elu on paremuse poole muutunud; aga eks igas asjas on tähtis mõõdutunne.”
Läks siiski rohkem aega, kui Mrs Norris oleks lubanud, et lepitada Fannyt Mansfield Parki uudsusega ja eraldamisega inimestest, kellega ta oli harjunud. Tema mure oli suur ja liiga vähe mõistetud teiste poolt, kes oleksid võinud seda leevendada. Keegi ei olnud tema vastu halb, aga keegi ei liigutanud ka sõrmegi, et tema olemist kergemaks muuta.
Koolitööst vaba päev, mis oli antud Mariale ja Juliale selleks, et nad oma noore täditütrega tuttavaks saaksid ja tema meelt lahutaksid, ei edendanud nende sõprust kuigivõrd. Pärast avastust, et Fannyl on ainult kaks särpi ja ta pole kunagi õppinud prantsuse keelt, jäi neil üle teda ainult põlata; ja kui nad taipasid, et Fannyle ei avaldanud eriti mõju duett, mille nad talle lahkelt ette mängisid, ei saanud nad tema heaks muud teha kui kinkida talle suuremeelselt mänguasi, mis neile endile kõige vähem meeldis, ja jätta ta omapead, siirdudes ise oma vabade päevade lemmiktegevuse juurde – kas kunstlilli meisterdama või kuldpabereid raiskama.
Olles kas oma tädilaste läheduses või kaugel nendest, kas koolitoas, elutoas või aias – igal pool tundis Fanny ennas mahajäetuna ja üksildasena. Iga inimene ja koht tekitasid temas hirmu. Ta kartis leedi Bertrami vaikimist ja Sir Thomase ranget ilmet, kõige rohkem aga Mrs Norrise noomitusi. Temast vanemad tädilapsed solvasid teda arutlustega tema väikese kasvu kohta ja pilkasid tema arglikkust. Miss Lee avaldas imestust tema harimatuse kohta, teenrid irvitasid tema riideid nähes; ja kui nendele solvamistele lisandusid veel mälestused vendadest ja õdedest, kelle hulgas tal oli alati olnud tähtis koht mängukaaslase, juhendaja ja teiste eest hoolitsejana, siis haaras tema väikest südant kohutav masendus.
Maja suurus avaldas talle mõju, kuid ei pakkunud lohutust. Toad olid liiga suured, et nendes vabalt liikuda; ta kartis iga asja pärast, mida ta puudutas, et see võib katki minna. Ta hiilis ringi pidevas hirmus ja pages tihti oma kambrisse, kus ta võis voli pärast nutta. Ja väike tüdruk, kellest õhtuti pärast tema elutoast lahkumist räägiti lootuses, et ta tunnetab juba oma eriliselt õnnelikku saatust, lõpetas oma iga päeva mured sellega, et nuttis ennast magama. Niiviisi möödus nädal ja miski tema vaiksest, ükskõiksest olekust ei reetnud tema ahastust, aga ühel hommikul leidis noorem tädipoeg Edmund ta pööningutrepil nutmast.
„Kallis väike täditütar,” ütles hea iseloomuga Edmund väga lahkelt, „mis on juhtunud?” Ta istus Fanny kõrvale ja nägi suurt vaeva, et tüdruk saaks üle häbitundest, et teda selles olukorras üllatati, ja palus tal kõik südame pealt ära rääkida. Kas ta on haige? Või vihastas keegi tema peale? Või läks tülli Maria ja Juliaga? Või on õppetükkides midagi niisugust, millest ta aru ei saa ja mida Edmund talle seletada võiks? Kas ta tahaks midagi, mida Edmund võiks talle tuua või teha? Hulk aega ei tulnud mingit vastust peale „Ei, ei, pole vaja, ei, aitäh,” aga Edmund ei jätnud järele; vaevalt oli ta viinud jutu Fanny kodule, kui ägenenud nuuksumine reetis talle muretsemise põhjuse. Ta püüdis tüdrukut lohutada.
„Sul on kahju, et pidid ema juurest ära tulema, kallis väike Fanny,” ütles Edmund, „ja see näitab, et sa oled hea tüdruk; aga sa pead meeles pidama, et elad sugulaste ja sõprade juures, kes kõik sind armastavad ja soovivad, et sa õnnelik oleksid. Lähme parki jalutama, räägi mulle oma vendadest ja õdedest.”
Täpsemalt uurides sai ta teada, et kuigi Fannyle olid armsad kõik tema vennad ja õed, oli nende hulgas siiski üks, kellele ta enamasti mõtles. See oli William, kellest ta rääkis kõige rohkem ja keda ta väga näha igatses. William oli vanim laps, üks aasta Fannyst vanem, tema alatine kaaslane ja sõber ning eestkostja ema juures (kelle lemmik ta oli) igas mures. William ei tahtnud, et Fanny ära läheb, ta ütles õele, et hakkab tema järele suurt puudust tundma. „Aga küllap William kirjutab sulle.” Jah, ta oli lubanud kirjutada, aga öelnud siiski, et Fanny talle esimesena kirja saadaks. „Ja millal sa seda teed?” Fanny pea vajus longu ning ta vastas kõhklevalt, et ta ei tea, sest tal pole paberit.
„Kui see on su ainus mure, siis mina annan sulle paberi ja kõik muu, sa võid kirjutada, millal tahad. Kas see rõõmustab sind, kui saad Williamile kirjutada?”
„Jaa, väga.”
„Teeme selle siis kohe ära. Tule koos minuga hommikusöögituppa, me leiame sealt kõik, mis vaja. Seal ei sega meid keegi.”
„Aga tädipoeg, kas see kiri ka posti pannakse?”
„Jah, jäta see minu hooleks, sinu kiri saadetakse ära koos teiste kirjadega. Ja William ei pea selle eest mitte midagi maksma, sest see läheb sinu onu poolt frankeeritud ümbrikus.”
„Onu!” kordas Fanny hirmunud ilmel.
„Jah, kui su kiri on kirjutatud, siis ma viin selle isa kätte, et ta selle frankeeriks.”
Fanny pidas seda julgeks ettevõtmiseks, aga ei avaldanud enam vastupanu. Nad läksid koos hommikusöögituppa, kus Edmund otsis välja paberi ja joonis selle ära nii heatahtlikult, nagu ka Fanny vend oleks teinud, arvatavasti ainult pisut täpsemalt. Ta istus terve selle aja, kui Fanny kirjutas, tema kõrval ja abistas teda, kui vaja, sulenoaga või õigekirjaga, sest mõlemat
