on väga hea plaan. Tädi Norrise poolt on see väga mõistlik, et ta tahab sind enda juurde võtta. Ta ei leiaks endale kuskilt paremat sõpra ega kaaslast, ja mul on hea meel, et ta ei lase ennast seekord ahnusest mõjutada. Sinust saab tema tütar. Ma loodan, et sul ei ole ju midagi selle vastu, Fanny?”
„On küll. Mulle see mõte ei meeldi. Ma armastan seda maja ja kõike, mis siin on. Seal pole midagi, mida ma armastaksin. Sa tead ju, kui ebamugav mul on temaga koos olla.”
„Kui sa laps olid, siis kohtles ta sind tõesti halvasti – ma ei saa tema kaitseks midagi öelda. Aga meiega oli ta ju samasugune, või peaaegu samasugune. Ta pole osanud kunagi lastega käituda. Aga nüüd oled sa eas, kui sind tuleb juba paremini kohelda; ma mõtlen, et ta juba kohtlebki sind paremini, ja kui sa oled tema ainus kaaslane, siis tähendad sa ju talle väga palju, teisiti see ei saagi olla.”
„Ma ei tähenda kunagi kellelegi midagi.”
„Mis sind takistab?”
„Kõik… minu seisund… minu rumalus ja kohmakus…”
„Mis puutub sinu rumalusse ja kohmakusse, kallis Fanny, siis usu mind: sul pole kummastki jälgegi, välja arvatud nüüd, kui sa niisuguseid rumalusi räägid. Pole mingit põhjust, miks sa ei ole tähtis seal, kus sind tuntakse. Sul on terav mõistus ja leebe iseloom ning ma olen kindel, et sul on ka tänulik süda, mis ei jäta vastamata kellegi sõbralikkusele. Ma ei tea kedagi, kes sobiks veel paremini sõbraks ja kaaslaseks.”
„Sa oled liiga hea,” ütles Fanny niisuguse kiituse peale punastades, „kuidas ma saaksin sind küll tänada selle eest, et sa minust nii hästi mõtled? Ah, Edmund, kui ma pean siit ära minema, ei unusta ma kuni viimse tunnini, kui hea sa minu vastu olid!”
„No muidugi, Fanny, ma loodan, et mäletad mind niisuguses kauguses nagu Valge Maja siit. Sa räägid nii, nagu läheksid kuhugi kahesaja miili taha, mitte aga pargi teise serva. Aga sa hakkad kuuluma meie perekonda niisama palju nagu seni, meie pered saavad kokku iga päev. Ainus erinevus on selles, et tädi juures elades pääsed sa rohkem esile ja nii see peabki olema. Siin on liiga palju inimesi, kelle selja taha ennast peita, aga tema juures oled sa sunnitud ise enda eest kostma.”
„Ah, ära räägi nii!”
„Aga ma pean seda ütlema ja ütlen hea meelega. Tädi Norris sobib praegu palju paremini sinu eest hoolitsema kui minu ema. Tema loomuses on teha võimalikult palju inimese heaks, kelle vastu ta tõesti huvi tunneb, ta sunnib sind sinu loomupäraseid omadusi õiglaselt hindama.”
Fanny ohkas. „Mina ei näe seda nii nagu sina,” ütles ta. „Ma tahaksin hea meelega uskuda, et sul on õigus, ja ma olen sulle väga tänulik, et sa püüad mind aidata ja panna leppima sellega, mis mind ees ootab. Kui ma ainult suudaksin uskuda, et tädi minust tõesti hoolib! Oleks nii kena teada, et ma tähendan kellelegi midagi. Ma tean, et siin pole ma kellelegi tähtis, ent ometi armastan ma nii väga seda paika.”
„Sellest paigast ei lahku sa kuhugi, Fanny, ainult sellest majast. Pargis ja aias võid sa liikuda nii palju, nagu sa tahad. Isegi sinu väike süda ei tohiks muretseda muudatuse pärast, mis on seda ju ainult nimeliselt. Sa võid jalutada nendelsamadel teedel, käia sellessamas raamatukogus endale raamatuid valimas, näed neidsamu inimesi ja ratsutad sellesama hobuse seljas nagu varemgi.”
„See on tõsi. Armsa vana halli poni seljas. Ah, Edmund, kui ma tuletan meelde, kuidas ma kartsin ratsutamist, kui suure hirmuga ma kuulasin, kui räägiti, et ratsutamine teeb mulle head! (Oh, kuidas ma värisesin, kartes, et onu teeb kohe suu lahti, kui jutt hobustele läks!) Ja ma mäletan, kuidas sa nägid vaeva, et ma oma hirmust jagu saaksin, ja kinnitasid, et natukese aja pärast hakkab see mulle meeldima; ja kui ma nüüd mõtlen, kui õigesti sa arvasid, siis ma loodan, et ka seekord on su ennustus õige.”
„Ja ma olen veendunud, et sinu elu Mrs Norrise juures mõjub niisama hästi sinu vaimule kui ratsutamine sinu tervisele, ning et see toob sulle õnne.”
Nii lõppes nende jutuajamine. Selle praktilist kasu Fannyle arvestades oleks see võinud ka täiesti olemata olla, sest Mrs Norrisel polnud vähimatki kavatsust Fannyt enda juurde võtta. Ka nüüd oli see võimalus talle pähe tulnud ainult ohuna, mida tuleb hoolega vältida. Kõigi sellekohaste ootuste ennetamiseks oli ta valinud kõige väiksema nendest koguduse majadest, mida oleks võinud veel kuidagi härrastemajaks nimetada; niinimetatud Valges Majas oli parajasti ruumi tema, ta teenijate ja eraldi külalistetoa jaoks, mida ta tingimata nõudis. Pastoraadi külalistetuba ei kasutatud küll kunagi, nüüd aga rõhutas Mrs Norris vajadust külalistetoa järele, juhuks kui keegi peaks külla tulema. Kuid need ettevaatusabinõud ei säästnud teda teiste kahtlustest, et tal on midagi paremat plaanis. Võib-olla viis ka tema pidev külalistetoa vajaduse rõhutamine Sir Thomase ekslikule oletusele, et see tuba on mõeldud Fannyle. Peagi tõi leedi Bertrami möödaminnes pillatud lause asjasse selgust.
„Ma arvan, õde, et kui Fanny nüüd sinu juures elama hakkab, pole meil miss Leed enam vaja.”
Mrs Norris pidi lausa püsti hüppama. „Minu juures elama, kulla leedi Bertram, mida sa silmas pead?”
„Kas ta ei hakka siis sinu juures elama? Ma arvasin, et te olete Sir Thomasega selles suhtes kokku leppinud.”
„Mina? Üldsegi mitte! Ma pole sellest Sir Thomasega sõnagi rääkinud ja tema minuga samuti mitte. Fanny tuleb minu juurde elama! See on küll viimane asi maailmas, millele ma võiksin mõelda või mida võiks soovida keegi, kes meid mõlemat tunneb! Helde taevas! Mida ma Fannyga peale hakkaksin? Mina, kes ma olen vaene, abitu, üksijäänud lesk, kes ei kõlba enam millekski, murest murtud – mida ma teeksin viieteistkümneaastase tüdrukuga? Ta on just selles eas, kui nad vajavad kõige rohkem tähelepanu ja hoolt ning seavad ka kõige rõõmsameelsema inimese raske katsumuse ette. Sir Thomas ei võinud seda ju tõsiselt mõelda, selleks on ta mulle liiga hea sõber. Keegi, kes mulle head soovib, ei saaks mulle niisugust ettepanekut teha. Kuidas Sir Thomas selle peale tuli, et ta sellest sinuga rääkis?”
„Tegelikult ma ei teagi. Võib-olla peab ta seda õigeks.”
„Aga mida ta ütles? Ta ei saanud ju öelda, et ta soovib, et ma Fanny enda juurde võtaksin. Ma olen kindel, et oma südames ta ei soovi, et ma seda teeksin.”
„Ei, ta ütles, et peab seda väga tõenäoliseks – ka mina arvasin nii. Me mõlemad mõtlesime, et see oleks sulle lohutav. Aga kui see sulle ei meeldi, siis pole selle kohta midagi öelda. Ta ei ole siin kellelegi koormaks.”
„Kallis õde! Kui sa mõtled minu õnnetule olukorrale, siis kuidas ta saab mulle lohutuseks olla? Siin ma olen, vaene üksijäänud lesk, kes on kaotanud oma väga hea abikaasa. Tema põetamise ja tema eest hoolitsemisega olen kaotanud tervise, meeleolu on veelgi halvem, mu maapealne rahu rikutud. Mul on vaevalt vahendeid, et elada seisusekohaselt või vähemalt nii, et mitte häbistada kalli lahkunu mälestust – mis lohutust saaksin ma sellest, kui võtaksin enda peale niisuguse kohustuse nagu hoolisemise Fanny eest! Kui ma seda ka iseenda pärast sooviksin, poleks see õiglane vaese tüdruku suhtes. Ta on heades kätes ja talle tuleb see kindlasti kasuks. Ma pean ennast üksinda oma muredest ja raskustest läbi võitlema, nii nagu ma oskan.”
„Nii et sul ei ole midagi üksinda elamise vastu?”
„Kallis leedi Bertram! Milleks ma veel sobin peale üksioleku? Vahetevahel ma loodan, et mu väikses kotedžis oleks mul keegi sõber (mul on alati sõbra jaoks voodi olemas), aga suurem osa mu tulevastest päevadest möödub täielikus eraldatuses. Kui ma ainult ots-otsaga kokku tuleksin, rohkem ma ei soovi!”
„Ma loodan, õde, et su lood siiski
