abielust räägivad. Kui nad väidavad, et nad ei poolda abielu, siis ma järeldan sellest, et nad pole seda õiget veel kohanud.”
Dr. Grant õnnitles naerdes miss Crawfordi, et tema ei tundnud mingit vastumeelsust abielu vastu.
„Jah, ma ei häbene seda öelda. Minu arvates võiksid kõik inimesed abielluda, kui nad saavad seda hästi teha. Mulle ei meeldi, kui oma elu lihtsalt ära raisatakse. Igaüks peaks abielluma, kui see on vastastikku kasulik.”
5. peatükk
Noored meeldisid üksteisele kohe algusest peale. Mõlemal pool oli nii mõndagi kütkestavat ning nende tutvus tõotas kujuneda lähedaseks niipea, kui sündsus seda lubas. Miss Crawfordi ilu ei kahjustanud teda õdede Bertramite silmis. Nad olid oma ilus liiga kindlad, et ühelegi naisele tema ilu pahaks panna, ning nad olid peaaegu niisama palju võlutud nagu nende vennad miss Crawfordi tumedatest elavatest silmadest, klaarist pruunist jumest ja meeldivast olekust. Kui ta oleks olnud pikka kasvu, kogukas ja blond, oleks see katsumus nendele võib-olla raskem taluda olnud; aga nüüd ei tulnud võrdlus kõne allagi ja tal oli lubatud olla armas ilus tüdruk, kui nemad jäid ikka kõige ilusamaks oma ümbruskonnas.
Seevastu tema vend ei olnud ilus. Kui nad teda esimest korda nägid, oli ta täiesti inetu, tõmmu ja ilmetu; aga ta oli ikkagi džentelmen ja väga meeldiva käitumisega. Teisel kohtumisel ta enam nii inetuna ei mõjunud, inetuna muidugi, aga tema hoiakus oli nii palju rahu, tal olid ilusad hambad ja nii hea kehaehitus, et tema inetus ununes peagi. Ja pärast kolmandat koosolemist, pärast lõunasööki koos temaga pastoraadis, ei lubatud kellelgi teda enam inetuks nimetada. Ta oli tegelikult kõige meeldivam noor mees, keda õed olid kunagi tundnud, ja nad mõlemad olid temast võrdselt võlutud. Asjaolu, et vanem miss Bertram oli kihlatud, tegi temast õigusega Julia omanduse, millest Julia oli täiesti teadlik, ja enne kui Henry oli jõudnud Mansfieldis nädala viibida, oli Julia juba täiesti valmis temasse armuma.
Maria mõtted selles küsimuses olid segasemad ja ebamäärasemad. Ta ei tahtnud nendes selgusele jõuda. Sellest pole ju midagi, kui ta peab meeldivat inimest sümpaatseks… kõik teavad tema olukorda… Mr Crawford peab olema ettevaatlik. Mr Crawfordil ei olnud mõtteski ohtu sattuda, õed Bertramid olid seda vaeva väärt, et nendele meeldida, ja nad ise olid valmis teda meeldivaks pidama. Henryl oli alguses ainult üks eesmärk – ennast nendele meeldivaks teha. Ta ei tahtnud, et nad armastusest põdema hakkaksid, aga kuigi tema mõistus ja iseloom oleksid võimaldanud tal õigemini mõelda ja tunda, lubas ta nendes asjades suurt kergemeelsust.
„Sinu noored Bertrami daamid meeldivad mulle väga, õde” ütles ta, tulles tuppa tagasi, kui ta oli saatnud nad pärast nimetatud lõunasööki tõlla juurde, „nad on väga elegantsed, meeldivad tüdrukud.”
„Ja muidugi, ja mul on hea meel, et sa seda ütled. Aga Julia meeldib sulle rohkem.”
„Oo jaa, Julia meeldib mulle rohkem.”
„Kas ikka tõesti? Mariat peetakse üldiselt ilusamaks.”
„Ma ütleksin ka nii. Ta on igas mõttes ilusam ja nägu on minu arvates meeldivam, aga Julia meeldib mulle rohkem. Maria on kindlasti ilusam ja mõjub ka meeldivamana, aga Julia meeldib mulle alati rohkem, sest nii sa käsid.”
„Ma ei räägi enam sinuga, Henry, aga ma tean, et lõpuks ta meeldib sulle ikkagi rohkem.”
„Kas ma ei öelnud sulle, et ta meeldis mulle kohe alguses?”
„Ja muide, Maria on kihlatud. Ära seda unusta, kallis vend. Ta on oma valiku teinud.”
„Jah, ja sellepärast meeldib ta mulle veelgi enam. Kihlatud tüdruk on alati meeldivam kui see, kes ei ole kihlatud. Ta on endaga rahul. Tema mured on murtud ning ta võib arendada kõiki oma võrgutamiskunste, ilma et ta kahtlust ärataks. Kihlatud daamiga võib ennast kindlalt tunda. Midagi ei saa juhtuda.”
„No mis sellesse puutub… Mr Rushworth on väga tore noor mees ja Mariale hiilgav partii.”
„Aga miss Bertram ei hooli temast üldse! Niisugune on ju sinu arvamus oma heast sõbrannast. Mina seda arvamust ei jaga. Ma olen kindel, et miss Bertram on mister Rushworthi väga kiindunud; ma nägin seda tema pilgust, kui tema kihlatut mainiti. Ma hindan miss Bertramit väga ja usun, et ta ei annaks kellelegi oma kätt, ilma et tema süda kaasa räägiks.”
„Mary, mida me peaksime temaga tegema?”
„Ma arvan, et me peame ta omapead jätma. Keelitamisest pole kasu. Lõpuks püütakse ta ikkagi lõksu.”
„Aga ma ei taha, et ta lõksu püütakse või teda ninapidi veetakse. Ma tahan, et kõik oleks aus ja auväärne.”
„Oh heldus! Jäta ta rahulikult oma saatuse hooleks. Ma ei näe selles midagi halba. Kõik langevad kunagi lõksu.”
„Mitte alati abiellumisel, kulla Mary.”
„Just abiellumisel. Kogu austuse juures nende vastu meie seltskonnast, kes on juhuslikult abielus, kallis missis Grant, ei tule saja kohta ühtegi kummastki soost, kes poleks abielludes sisse kukkunud. Ükskõik, kuhu ma vaatan, ikka üks ja seesama. Ja kui ma järele mõtlen, siis see ei saagi teisiti olla, kui võtta arvesse, et kõigist tegevustest on abiellumine just niisugune, mille puhul pannakse teisele inimesele väga suuri lootusi ega olda ise üldse aus.”
„Ah, sa käisid Hill Streetil küll halvas abiellujate koolis.”
„Minu vaesel tädil on kindlasti vähe põhjust abieluseisust kiita, aga kui rääkida minu enda tähelepanekutest, siis on see ikkagi petukaup. Ma tunnen paljusid inimesi, kes abiellusid, olles kindlalt veendunud selle ühenduse mingis erilises eelises või vastava isiku harituses või heades omadustes, ja leidsid ennast siis täiesti petetuna ning olid sunnitud leppima täiesti vastupidise olukorraga sellele, millele nad olid oma lootused rajanud. Kas see pole siis sissekukkumine?”
„Kallis laps, sul on tõesti elav fantaasia. Palun vabandust, aga ma ei saa sind päriselt uskuda. Sa näed seda olukorda poolikult, usu mind. Sa näed halba, aga ei näe head, mis selle üles kaalub. Igal pool on väikesi hõõrumisi ja pettumusi, ja meil kõigil on kalduvus liiga palju loota; aga kui üks õnneliku elu skeem läbi kukub, siis pöördub inimloomus teise poole, kui esimene arvestus on vale, siis teeme teise, mis paremini klapib; kuskil me leiame lohutust. Ja need pahatahtlikud pealtvaatajad, kallis Mary, kes iga väikse asja suureks puhuvad, kukuvad ise sisse ja saavad rohkem petetud kui abielupaarid ise.”
„Hästi öeldud, õde! Ma austan sinu esprit de corpsi ja kui minust abielunaine saab, siis tahan ka mina nii kindlameelne olla, ning ma soovin, et ka mu sõbrad niisamuti mõtleksid. See säästaks mind nii mõnestki murest.”
„Sa pole põrmugi parem kui su vend, Mary, aga me ravime teid mõlemat terveks. Mansfield ravib teid – ja keegi ei satu lõksu. Jääge meie juurde ja me teeme teid terveks.”
Crawfordid olid meelsasti nõus jääma, kuigi nad ei kavatsenudki ennast terveks ravida lasta. Mary oli rahul oma uue koduga pastoraadis, Henry oli samuti valmis oma külaskäiku pikendama. Ta oli tulnud siia kavatsusega veeta koos nendega ainult mõni päev, aga Mansfield tõotas nii mõndagi meeldivat ja polnud midagi, mille pärast ta oleks pidanud kuskil mujal olema. Mrs Grant rõõmustas, et saab neid mõlemat enda juures hoida, ja dr. Grant oli rohkem kui rahul. Ilus lobisev noor naine nagu miss Crawford mõjub alati hästi laisavõitu mehele, kes kuigi meelsasti kodunt välja ei lähe, ja Mr Crawford külalisena andis talle alati hea ettekäände punast veini juua.
Noorte Bertrami daamide imetlus Henry Crawfordi üle oli
