Niisugused poolikud lahendused ei tee kunagi head. Aga nüüd rahuldage mu uudishimu ja rääkige mulle miss Price’ist. Kas ta ballidel käib? Kas ta käis ainult minu õe juures, või kutsutakse teda ka teistesse majadesse lõunasöögile?”
„Ei,” vastas Edmund, „ma arvan, et ta pole veel ühelgi ballil käinud. Mu ema käib harva seltskonnas, ta võtab osa ainult lõunasöökidest missis Granti juures ning Fanny on tavaliselt koos temaga kodus.”
„Oh, siis on kõik selge. Miss Price pole veel seltskonda viidud.”
6. peatükk
Mr Bertram sõitis ära ja miss Crawford oli valmis selleks, et leiab eest suure lünga kohalikus seltskonnas ja tunneb tema järele kindlasti puudust kokkusaamistel, mis toimusid kahe perekonna vahel peaaegu iga päev. Kui nad varsti pärast Tomi ärasõitu olid kõik Mansfield Parki lõunale kutsutud, võttis ta laua kaugemas otsas oma tavalise koha üsna melanhoolsete ootustega sisse. Ta oli kindel, et lõuna möödub väga igavalt. Edmundil polnud vennaga võrreldes midagi öelda. Supp kantakse ringi nukras vaikuses, vein kallatakse klaasidesse ilma naeratuste ja meeldivate naljadeta, ulukiliha lõigatakse lahti nii, et seda tegevust ei saada mingi vaimukas anekdoot mingi varasema prae kohta või lõbus lugu „minu sõbrast sellest ja sellest”. Miss Crawfordi ainus lõbu võib seisneda selles, et ta jälgib, mis laua ülemises otsas toimub, ja silmitseb Mr Rushworthi, kes tuli Mansfieldi esimest korda pärast seda, kui Crawfordid sinna kanti saabusid. Ta oli käinud naaberkrahvkonnas külas ühel sõbral, ja kuna see sõber oli lasknud oma pargiala ühel asjatundjal ümber kujundada, siis oli Mr Rushworth sealt tagasi tulles sellest teemast väga haaratud ning kavatses ka oma maavaldusel suuri muudatusi ette võtta. Kuigi ta selle kohta midagi asjalikku esile ei toonud, ei suutnud ta ometi mitte millestki muust rääkida. Seda teemat oli arutatud juba salongis, söögitoas võeti see jälle üles. Mr Rushworthi peamine eesmärk oli ilmselt miss Bertrami huvi äratamine nende plaanide vastu. Kuigi miss Bertram reetis oma hoiakuga pigem teadlikku üleolekut kui osavõtlikku suhtumist noormehe püüdlustesse, andis Sotherton Courti mainimine ja selle paigaga avanevate võimaluste kujutamine talle meeldiva enesega rahulolu tunde, mis takistas tal mõjumast rõhutatult ebalahkena.
„Ma tahan, et te käiksite Comptonis ja näeksite seda,” mainis Mr Rushworth, „see on tõesti täiuslik paik. Ma pole veel ealeski näinud, et üks koht võib nii muutuda. Ma ütlesin Smithile, et ma ei tea enam, kus ma olen. Sissesõidutee on väga suursugune. Maja ilmub välja üsna üllatavalt. Pean ütlema, et kui ma eile Sothertoni tagasi tulin, siis vaatasin äkki, et see on nagu vangla, sünge vana vangla.”
„Oh, kas teil häbi ei ole!” hüüdis Mrs Norris. „Vangla! Sotherton Court on väga ilus mõis.”
„Aga see vajab kohendamist, madam, igal juhul. Pole elus näinud paika, mis vajaks nii väga ilusamaks tegemist. See näeb nii lootusetu välja, et ma ei tea, mida sellega ette võtta.”
„Pole ime, et mister Rushworth nii mõtleb,” lausus Mrs Grant naeratades Mrs Norrisele. „Aga ei mingit muret – Sotherton muudetakse ajapikku kindlasti nii ilusaks, et see vastab mister Rushworthi südamesoovidele.”
„Pean katsuma sellega midagi ette võtta,” ütles Mr Rushworth, „aga ma ei tea, mida. Ma loodan, et keegi hea sõber aitab mind.”
„Ma kujutan ette, et teie parim sõber selle ettevõtmise juures,” märkis vanem miss Bertram rahulikult, „on mister Repton.”3
„Seda ma mõtlesingi. Pärast seda, kui ta Smithile nii head tööd tegi, peaksin ma ta kohe tööle võtma. Tema töötasu on viis ginit päevas.”
„Jah, ja kui see oleks ka kümme ginit,” hüüdis Mrs Norris, „siis ma olen kindel, et te ei hooliks sellest! Väljaminekud ei tohiks ju takistuseks saada. Mina teie asemel ei mõtleks kuludele. Laseksin kõik parimas stiilis ja nii ilusaks teha kui võimalik. Niisugune paik nagu Sotherton Court väärib kõige paremat, mida hea maitse ja raha suudavad korda saata. Teil on seal ruumi ümberkujunduste tegemiseks ja maavaldus, mis tasub ennast hästi ära. Kui minul oleks Sothertoniga võrreldes ühe viiendiku suurunegi maatükk, siis ma istutaksin ja ehitaksin seal ümber kogu aja, sest mulle meeldib see tõesti väga. Naeruväärne oleks midagi ette võtta minu praeguses asukohas, kus mul on ainult pool aakrit. See oleks lihtsalt naljategemine. Aga kui mul rohkem oleks, pakuks mulle tohutut naudingut maja ümber ehitada ja taimi istutada. Pastoraadis tegime me palju ära, see paik muutus tundmatuseni. Teie, noored inimesed, ei mäleta võib-olla, missugune see koht varem oli, aga kui meie kallis Sir Thomas siin oleks, võiks ta teile rääkida, mida me seal muutsime, ja oleks võinud veel palju rohkem ära teha, kui mister Norris ei oleks nii haige olnud. Ta vaeseke ei suutnud enam väljagi minna, et meie kätetööd nautida, ja see võttis ka minult tahtmise ellu viia plaane, millest me Sir Thomasega ikka rääkisime. Kui olukord oleks teistsugune olnud, siis me oleksime aiamüüri kaugemale ehitanud ja istutanud põõsaid, et surnuaeda näha ei oleks, nii nagu doktor Grant seda tegi. Aga me tegime siiski pidevalt midagi. Üks aasta enne minu vaese Norrise surma istutasime veel talliseina äärde aprikoosipuu, mis on nüüdseks suureks puuks kasvanud ja sirgub kindlasti veelgi toredamaks, söör,” ütles ta dr. Granti poole pöördudes.
„Puu kasvab jõudsalt, seda peab küll ütlema, madam,” märkis dr. Grant. „Pinnas on seal hea, ja ma ei lähe sealt kunagi mööda kahetsemata, et puu viljad on nii viletsad, et isegi nende korjamine ei tasu ennast ära.”
„Aga söör, see on ju kanarbikunõmm, me ostsime selle kui kanarbikunõmme krundi, ja see maksis… tähendab, see oli Sir Thomase kingitus, aga ma nägin arvet ja tean, et see maksis seitse šillingit, sest see on ehtne kanarbikunõmm.”
„Siis saite küll petta, madam,” vastas dr. Grant. „Nendel kartulitel siin on niisama palju kanarbikunõmme aprikooside lõhna kui selle puu viljadel. Parimal juhul on need maitsetud, aga head aprikoosid on söödavad, mida minu aia aprikooside kohta küll öelda ei saa.”
„Tegelikult on asi selles, madam,” ütles Mrs Grant, teeseldes, nagu sosistaks ta seda üle laua Mrs Norrisele, „et doktor Grant ei tea üldse, kuidas meie aprikoosid maitsevad. Tal ei õnnestu neid üldse maitsta, sest need viljad on nii väärtuslikud ja nõuavad nii vähe vaeva, meie omad pealegi veel eriti suured ja head sorti, et meie kokk kasutab nad kõik kookide ja marmelaadide valmistamisel ära.”
Mrs Norris, kelle nägu oli hakanud juba punaseks minema, rahunes ja leebus pisut, ning mõnda aega räägiti teistest asjadest, nagu Sothertoni renoveerimisest. Dr. Grant ja Mrs Norris ei saanud hästi läbi; nende tutvus oli alanud vaidlustest pastorimaja kehva seisundi üle ning nad ei olnud peaaegu kunagi ühel nõul.
Pärast lühikest katkestust hakkas Mr Rushworth jälle otsast peale: „Smithi maamaja imetletakse nüüd lähedal ja kaugel, ja see polnud midagi enne seda, kui Repton selle käsile võttis. Ma arvan, et ma võtan ka Reptoni.”
„Mister Rushworth,” sõnas leedi Bertram, „mina teie asemel rajaksin ühe väikese ilupõõsastiku. Ilusa ilmaga on seal nii kena olla.”
Mr Rushworth kiirustas juba daamiga nõustuma ja püüdis mingit vaimukat komplimenti välja mõelda, aga rääkides oma vaimustusest daami maitse üle, millega juskui langesid kokku ka tema enda kavatsused, peale selle püüdes ka mõista anda, kuivõrd ta arvestab kõikide daamide mugavusi ja tahtmatult vihjates, et püüab meeldida ainult üheleainsale, läks ta omadega päris sassi ja Edmundil oli hea meel tema kõne lõpetada ning ta tegi ettepaneku veini juua. Aga Mr Rushworthil, kes tavaliselt ei olnud kuigi suur jutumees, oli veel nii mõndagi talle südamelähedase teema kohta öelda. „Smithi valduses ei ole kuigi palju üle saja aakri, mis on ju küllalt vähe, ning seda üllatavam on, et see koht on nii palju kaunimaks muutunud. Sothertonis on
Humphry Repton (1752 – 1818), tunnustatud maastikukujundaja, kes mõtles välja termini maastikuaiandus (või nagu praegu öeldakse – maastikuarhitektuur).
