vastas väga viisakalt ja Edmund kinnitas omalt poolt tema sõnu, et Fannyl pole kuhugi kiiret. „Tal on veel küllalt aega, et ratsutada maha kaks korda pikem maa, kui ta tavaliselt harjunud on,” lausus Edmund, „ja te tegite talle isegi heateo, et ta ei läinud ratsutama pool tundi varem, nüüd hakkab taevas pilve tõmbuma ja kuumus ei tee enam liiga, nagu see oleks varem juhtunud. Ma loodan ainult, et te ennast liiga ära ei väsitanud. Soovin, et te oleksite säästnud ennast jalgsi kojuminekust.”
„Ainus asi, mis mind ratsutamisel väsitab, on hobuse seljast mahatulemine,” vastas miss Crawford, tehes seda nüüd Edmundi abiga. „Ma olen väga tugev ja mind ei väsita miski peale selle, mida ma meelsasti ei tee. Miss Price, ma loovutan teile oma koha väga vastumeelselt, aga ma soovin teile siiralt head ratsasõitu ja loodan selle kalli, vaimustava ja ilusa hobuse kohta ainult head kuulda.”
Vana kutsar, kes oli oma hobusega eemal oodanud, astus nüüd nende juurde, tõstis Fanny hobuse selga ja nad hakkasid koos pargi teise kanti minema. Fanny ebamugav tunne ei vähenenud, kui ta pilku tagasi heites nägi, kuidas nood kahekesi künkast alla küla poole tagasi läksid. Ka ei rõõmustanud teda abilise sõnad miss Crawfordi kui hea ratsutaja oskuste kohta, mida mees oli jälginud peaaegu niisama suure huviga nagu Fannygi.
„Lausa lust on vaadata daami, kes nii julgelt ratsutab,” ütles mees. „Ma pole näinud veel kedagi, kes paremini hobuse seljas istuks. Ta ei karda mitte midagi. Hoopis teisiti kui teie, miss, kui te alustasite – järgmistel lihavõttepühadel saab sellest kuus aastat. Armas taevas, kuidas te värisesite, kui Sir Thomas teid esimest korda hobuse selga tõstis!”
Ka elutoas kiideti miss Crawfordi. Tema teened seisid selles, et loodus oli kinkinud talle jõu ja julguse, ning seda tunnustasid ka mõlemad miss Bertramid; ka miss Crawford tundis ratsutamisest suurt rõõmu nagu nemadki ja ilmutas sel alal kohe niisama suurt andekust nagu nemad; neile pakkus lõbu tema kaudu ka ennast kiita.
„Ma olin kindel, et ta hakkab hästi ratsutama,” ütles Julia. „Ta on nagu loodud selleks ja niisama hea kehaehitusega nagu tema vend.”
„Jah, ja niisama julge ja energiline,” lisas Maria. „Ma olen alati arvanud, et see oleneb iseloomust, kuidas keegi ratsutab.”
Kui nad õhtul lahku läksid, küsis Edmund Fannylt, kas ta kavatseb ka homme ratsutama minna.
„Ei, ma ei tea, mitte siis, kui sul hobust vaja on…” sai ta vastuseks.
„Minul isiklikult ei ole teda üldse vaja,” sõnas Edmund, „aga kui sa mingil ajal tahad koju jääda, siis ma arvan, et miss Crawfordil oleks hea meel, kui ta saaks hobust natuke kauem, kas või terve ennelõuna kasutada. Ta soovib ratsutada Mansfieldi kogukonnaniiduni. Mrs Grant on talle jutustanud, kui ilusad vaated sealt avanevad, ja ma olen kindel, et ta suudab selle ratsasõidu juba ette võtta. Selleks sobib ükskõik missugune hommik. Ta ei soovi ühelgi juhul sinu kavatsusi segada, ja see oleks ka väga ebaõiglane. Tema ratsutab ainult lõbu pärast, sina oma tervise huvides.”
„Homme ma ratsutama ei lähe, see on kindel,” sõnas Fanny. „Ma olen viimasel ajal väga tihti väljas käinud ning jääksin heameelega koju. Sa tead, et ma olen küllalt tugev ja võin ka jalutama minna.”
Edmund nägi rõõmus välja ja sellega pidi Fanny ennast lohutama. Ratsasõit Mansfieldi kogukonnamaale toimus järgmisel hommikul. Sellest võtsid osa kõik noored peale Fanny ning tundsid suurt mõnu selle toimumise ajal ja veelgi enam õhtul seda arutades. Sedalaadi õnnestunud ettevõtmine ergutab uuesti kuhugi minema, ja kui nad olid koos kogukonnamaal käinud, tekkis neil tahtmine järgmisel päeval jälle kuhugi minna. Oli palju teisigi ilusate vaadetega paiku, mida võõrastele näidata, ja kuigi ilm oli kuum, leidus kõikjal varjulisi alleesid, kust võis igal ajal leevendust otsida. Noored leiavad alati varjulisi teid. Nii veedeti edukalt neli toredat hommikut, tutvustati Crawfordidele ümbrust ja näidati neile külalislahkelt selle kaunimaid kohti. Kõik läks väga hästi, kõik olid lõbusad ja heas tujus ja kuumus vaevas neid ainult nii palju, et andis meeldiva võimaluse sellest rääkida – nii oli see kuni neljanda päevani, kui seltskonna ühe liikme meeleolu sai väga rikutud. See üks oli vanem miss Bertram. Edmund ja Julia olid pastoraati lõunale kutsutud, aga tema oli kõrvale jäetud. Nii oli seda kõige paremate kavatsustega korraldanud Mrs Grant ning just Mr Rushworthile mõeldes, keda oli selleks päevaks Mansfield Parki oodata. Aga Maria pidas seda rängaks solvamiseks ning tema heale kasvatusele oli see raske katsumus, sest ta pidi oma meelehärmi ja viha varjama, kuni ta koju jõudis. Kuna Mr Rushworth siiski ei tulnud, tundis Maria ennast veelgi enam solvatuna, sest tal puudus isegi võimalus oma võimu mehe üle näidata; tal ei jäänud muud üle kui oma pahameelt emale, tädile ja täditütrele demonstreerida ja muuta nende õhtusöök ja dessert nii süngeks kui võimalik.
Kella kümne ja üheteistkümne vahel astusid elutuppa Julia ja Edmund õhtuõhust värsketena ja õhetavatena ning väga heas tujus, otse vastupidiselt meeleolule, milles nad need kolm daami siin eest leidsid, sest Maria ei suvatsenud peaaegu üldse pilku raamatult tõsta ja leedi Bertram oli parajasti unne vajumas. Isegi Mrs Norris, kes ärritatuna õetütre halvast tujust oli ilmselt otsustanud solvatud vaikimisse tõmbuda pärast seda, kui ta oli esitanud paar küsimust õhtusöögi kohta, millele ta ei saanud kohe vastust. Õde ja vend olid mõne minuti liiga ametis meeldiva õhtu ja tähistaeva kiitmisega, et millelegi muule mõelda, aga esimese vaikusehetke ajal vaatas Edmund ringi ja küsis: „Kus siis Fanny on? Kas ta heitis juba magama?”
„Ei, seda ma ei tea,” vastas Mrs Norris. „Hetk tagasi oli ta siin.”
Fanny enda vaikne hääl vastas talle pika toa teisest otsast – ta ütles, et istub seal, sohval. Mrs Norris hakkas tõrelema:
„Fanny, lausa ennekuulmatu, et sa logeled terve õhtu sohval! Miks ei võiks sa siia istuda ja mingit näputööd teha nagu me kõik? Kui sul endal mingit tööd pooleli ei ole, siis ma võin sulle vaestekorvist midagi anda. Kalingur, mille me möödunud nädalal ostsime, on kõik veel alles, keegi pole seda kasutanud, kuigi ma pidin selle lõikamisel selja peaaegu ära nikastama. Sa pead õppima mõtlema ka teistele inimestele. Usu mind: noorele inimesele on sündmatu alailma sohva peal vedelema.”
Enne kui ta oli jõudnud poole oma jutust ära rääkida, istus Fanny juba oma kohal laua taga ja oli oma töö uuesti kätte võtnud. Pärast meeldivalt veedetud päeva oli Julia nii heas meeleolus, et võttis Fanny oma kaitse alla, hüüdes: „Ma pean ütlema, tädi, et Fanny istub meie perest kõige vähem sohva peal.”
„Fanny,” ütles Edmund, kui oli teda tähelepanelikult silmitsenud, „ma olen kindel, et su pea valutab.”
Fanny ei võinud seda eitada, aga kinnitas, et pole väga viga.
„Ma ei usu seda,” sõnas Edmund, „selleks tunnen ma su nägu liiga hästi. Kui kaua su pea on juba valutanud?”
„See algas natuke enne õhtusööki. See tuleb ainult kuumusest.”
„Kas sa käisid selle kuumusega väljas?”
„Väljas! Muidugi käis ta väljas!” märkis Mrs Norris. „Kas sa tahad, et ta oleks nii ilusa ilmaga toas istunud? Me kõik käisime jalutamas! Isegi su ema oli umbes tund aega väljas.”
„Jah muidugi, Edmund,” lisas leedi Bertram, kes oli Mrs Norrise teravate noomitussõnade ajal täiesti ärkvele tulnud. „Olin umbes tund aega õues. Istusin seal kolmveerand tundi, kui Fanny roose lõikas, ja ma võin öelda, et see oli väga meeldiv, ainult liiga palav. Lehtlas oli küllalt varjuline, aga mul oli lausa hirm, kuidas ma majja tagasi saan.”
„Ja Fanny lõikas roose?”
„Jah, ma kardan, et sel aastal on need viimased. Vaene laps! Ka temal oli väga
