õige märkus. Jah, peab ütlema, et me laidame miss Crawfordi käitumist arvustades tema kasvataja vigu. Ja sellega saab veelgi selgemaks, kui ebasoodsates tingimustes ta üles kasvas. Aga ma arvan, et tema praegune ümbrus teeb talle kindlasti head. Missis Grant käitub alati laitmatult. Meeldiv kuulda, kui suure armastusega miss Crawford oma vennast räägib.”
„Jah, ta heidab vennale ainult seda ette, et too talle nii lühikesi kirju kirjutab. Ta ajas mu sellega peaaegu naerma. Ma ei saa pidada kuigi armsaks ja heaks venda, kes ei vaevu kirjutama oma õdedele midagi lugemisväärset, kui nad üksteisest lahus on. William ei kohtleks mind niiviisi kunagi. Ja mis õigusega ta oletab, et sina, Edmund, ei kirjuta pikki kirju, kui sa kuskil eemal oled?”
„Elava vaimu õigus, Fanny, kes püüab kinni iga võimaluse, et nalja saada või teisi lõbustada. Selle vastu pole midagi, kui mängus pole tigedus ega taktitus, ja ei miss Crawfordi ilmes ega käitumises pole kummastki midagi, ei midagi teravat, valjuhäälset ega labast. Ta on läbinisti naiselik, välja arvatud juhtum, millest me rääkisime. Selles küsimuses ei saa teda õigustada. Mul on hea meel, et sina said sellest niisamuti aru nagu mina.”
Kuna Edmund oli Fanny vaateid kujundanud ja tema poolehoiu võitnud, siis võis ta ka alati Fanny nõusolekuga arvestada. Aga nüüd ja selles küsimuses hakkas tekkima lahkarvamuste oht, sest tee, mida mööda Edmund miss Crawfordi austades astus, võis viia teda punktini, kuhu Fanny ei saanud temaga enam kaasa minna. Harf jõudis kohale ja paistis miss Crawfordi ilule, vaimukusele ja heale tujule veelgi lisa andvat, sest ta oli meelsasti nõus mängima ning tegi seda ilmekalt ja peene maitsega, mis sobis talle haruldaselt hästi, ja iga pala järel oli tal midagi vaimukat öelda. Edmund käis nüüd pastoraadis iga päev oma lemmikinstrumendi mängu nautimas; igal hommikul sai ta kutse järgmiseks päevaks, sest miss Crawfordil ei olnud midagi kuulaja vastu, ja kõik läks nii, nagu pidigi minema.
Noor, ilus, temperamentne naisterahvas mängimas harfi, mille elegantne vorm sobis hästi tema enda elegantsiga, mõlemad istumas klaasukse juures, kust avanes vaade väikesele muruplatsile, mida ümbritsesid suvises lehelopsakuses põõsad – sellest kõigest piisas, et vallutada iga mehe süda. Aastaaeg, ümbrus, suveõhk sobisid väga hästi õrnade tunnetega. Mrs Grant ja tema tikkimisraam ei mänginud seal mingit ülearust osa. Kõik sobis harmooniliselt kokku, ja kuna iga asi omandab erilise tähenduse, kui armastus hakkab oma võrku punuma, siis vääris tähelepanu ka vaagen võileibadega, mida dr. Grant nendele lahkelt pakkus. Olukorda teoreetiliselt süvenemata ja teadmata, mis temaga juhtub, oli Edmund pärast selle muusikalise suhtlemise nädalat juba üsna armunud. Daami auks tuleb öelda, et kuigi Edmund ei olnud mingi suurilma mees ega ka vanim poeg ning ta polnud meister meelitamise ega kerge vestluse kunstis, hakkas ta daamile siiski järjest rohkem meeldima. Miss Crawford tunnetas seda, kuigi ta ei olnud seda ette näinud ega suutnud seda ka mõista. Edmund ei olnud armastusväärne tavalises mõttes, ta ei rääkinud mingeid galantseid tobedusi, ei pillanud komplimente, tema vaated olid paindumatud, tähelepanuavaldused rahulikud ja lihtsad. Võibolla oli tema siiruses, tema tasakaalukuses ja ausameelsuses mingi sarm, mida miss Crawford tajus, aga ei osanud sellest endale aru anda. Ta ei mõtelnud sellele kuigi palju, praegu Edmund meeldis talle, talle meeldis noormehe seltsis olla ja sellest esialgu piisas.
Fanny ei imestanud, et Edmund igal hommikul pastoraati läks. Ka tema oleks tahtnud seal olla ja harfimängu kuulata, kui ta oleks saanud sinna kutsumata ja märkamatult hiilida. Ta ei pannud ka imeks, et kui õhtune jalutuskäik oli lõppenud ja perekonnad lahku läksid, pidas Edmund vajalikuks saata Mrs Grant ja ta õde nende koju, kusjuures Mr Crawford pühendas ennast Mansfield Parki daamidele; aga Fanny arvates oli see halb vahetus, ja kui Edmundit ei olnud lauas, et talle veini veega segada, siis ta pigem loobus sellest. Ta oli ainult natuke imestunud, et Edmund veetis nii palju tunde koos miss Crawfordiga, nägemata enam vigu, mida ta oli alguses märganud ja mida temale, Fannyle, tuletasid meelde samasugused seigad, kui ta miss Crawfordi seltskonnas viibis. Aga nii see oli. Edmundile meeldis rääkida Fannyga miss Crawfordist, aga paistis, et talle piisas, kui admiral rahule jäeti, ja Fanny ei julgenud talle omaenda tähelepanekutest rääkida, kartes mõjuda pahatahtlikuna. Esimene tõeline mure, mille miss Crawford Fannyle põhjustas, oli seotud sellega, et kohe pärast Mansfieldi tulekut avaldas miss Crawford Mansfield Parki daamide mõjul soovi ratsutama õppida. Edmund tervitas seda tahet ja pakkus talle esimesteks katsetusteks oma rahulikku mära, kes sobis algajale paremini kui teised mõlemas tallis leiduvad hobused. Kuid selle ettepanekuga ei mõelnud ta üldse põhjustada valu ega muret oma täditütrele – Fanny ei tohtinud kaotada seetõttu ühtegi päeva. Mära viiakse ainult iga päev pool tundi enne Fanny ratsasõidu algust lühikeseks proovisõiduks pastoraati. Selle mõtte esilekerkimisel oli Fanny kaugel sellest, et ennast solvatuna tunda, ta oli isegi väga tänulik, et Edmund pidas vajalikuks temalt selleks luba küsida!
Miss Crawford tuli esimesest ratsutamiskatsest auga välja ega põhjustanud sellega ka Fannyle mingit ebamugavust. Edmund, kes oli viinud mära pastoraati ja ühtlasi ka miss Crawfordi juhendanud, tõi hobuse täpselt õigeks ajaks tagasi, enne kui Fanny ja rahulik vana kutsar, kes Fannyt alati saatis, kui ta ilma tädilasteta ratsutamas käis, olid valmis ratsasõitu alustama. Järgmisel päeval ei läinud kõik enam nii ladusalt. Miss Crawford tundis ratsutamisest nii suurt mõnu, et ei tahtnud kuidagi järele jätta. Ta oli väsimatu ja kartmatu, küll väikest kasvu, aga tugeva kehaehitusega ning otsekui ratsutajaks loodud. Puhtale rõõmule kehalise tegevuse üle lisandus heameel Edmundi juuresolekust ja tema juhtnööridest, niisamuti veendumus, et oma haruldaste edusammudega ületab ta võimaluste piirid, mida loodus on naisele seadnud – ühesõnaga, ta ei tahtnud kuidagi hobuse seljast maha tulla. Fanny oli valmis ja ootas. Mrs Norris hakkas temaga tõrelema, et ta pole juba ratsutama läinud, aga ikka veel polnud kabjaplaginat kuulda ega Edmundit näha. Et tädi silma alt ära saada, läks Fanny parki Edmundit otsima.
Kuigi kaugus mõlema maja vahel oli vaevalt pool miili, ei olnud kiriklat härrastemajast näha; aga Fannyl tarvitses ainult viiskümmend sammu paraaduksest kaugemale minna, kui ta nägi suurelt alleelt pastoraati ja rohumaad selle ümber, mis teisel pool külateed laugjalt esile kerkis. Ja dr. Grantile kuuluval niidul oligi terve seltskond koos – Edmund ja miss Crawford kõrvuti hobuste seljas ning Mrs Grant ja dr. Grant koos kahe või kolme ratsasulasega seisid seal lähedal ja vaatasid seda ratsutamistundi pealt. Fannyle paistis, et nad kõik on rõõmsas tujus, kõiki ühendas huvi ühe ja sama asja vastu ning nende lõbus naer ja hüüded kostsid isegi Fanny kõrvu. Aga teda need hääled ei rõõmustanud; ta imestas, et Edmund oli ta unustanud, ning tundis valukihvatust rinnus. Ta ei suutnud pöörata pilku niidult, ta pidi nägema kõike, mis seal toimus. Kõigepealt ratsutasid miss Crawford ja tema kaaslane sammu ümber niidu, seejärel alustasid nad, ilmselt miss Crawfordi pealekäimisel, kerget galoppi, ja loomult kartlikule Fannyle tundus imeline, kui kindlalt miss Crawford hobuse seljas istus. Mõne minuti pärast nad peatusid, Edmund oli daamile päris lähedal, ta ütles talle midagi, ilmselt näitas, kuidas ratsuteid hoida, võttis daami käe enda omasse; Fanny nägi seda, või lisas tema ettekujutus sellele pildile detaile, mida silmaga ei olnud võimalik märgata. Ta ütles endale, et siin pole midagi imestada, mis võis olla veel loomulikum, kui see, et Edmund oma heasüdamlikkuses aitab teda nagu kõiki teisigi? Aga ta ei suutnud loobuda mõttest, et Mr Crawford võiks ju Edmundit sellest vaevast säästa, et tegelikult oleks ju venna ülesanne õde aidata. Aga kogu oma kiidetud heatahtlikkuse ja ratsutamisoskuste juures, millega ta kiitles, ei teadnud Mr Crawford sellest arvatavasti midagi ning temal puudus ka tõeline lahkus Edmundiga võrreldes. Ja Fannyl tekkis mõte, et märal on ju raske niisugust kahekordset koormat kanda; kui nad tema, Fanny, ära unustasid, siis oleksid nad pidanud hobusele mõtlema.
Fanny kaastunne märale – ja ka endale – vähenes, kui ta peagi nägi, et niidul viibinud grupp laiali läks ja miss Crawford, ikka veel hobuse seljas, Edmund jala tema kõrval, ratsutas väravast sisse alleele ja parki ning suundus sinnapoole, kus Fanny seisis. Fannyl hakkas hirm, et teda võidakse ebaviisakaks ja kannatamatuks pidada, ning ta jalutas neile vastu, püüdes seda kahtlust hajutada.
„Kulla miss Price!” hüüdis miss Crawford kuuldekaugusse
