selle plaani ellu viib, võtab ka Sothertonis allee maha – selle allee, mis viib maja läänepoolse sissekäigu juurest künkatipuni,” ütles ta ainult Maria poole pöördudes. Aga Maria pidas sobivaks vastata:
„Allee! Oh, ma ei mäleta seda. Ma tunnen ju Sothertoni nii vähe.”
Fanny, kes istus Edmundi teisel käel, otse miss Crawfordi vastas, oli seda juttu tähelepanelikult kuulanud ning vaatas nüüd Edmundile otsa ja ütles vaikselt:
„Allee maha võtta! Kui kahju! Kas see ei meenuta sulle Cowperit? Te mahasaetud alleed, ma veel kord leinan teie teenimatut saatust.”4
Edmund vastas naeratades: „Ma kardan, et alleega on lood halvad, Fanny.”
„Ma tahaksin Sothertoni näha enne, kui allee maha raiutakse, tahan näha seda niisugusena, nagu see praegu on, oma endises olemises; aga ma ei usu, et saan seda teha.”
„Kas sa pole seal kunagi käinud? Muidugi sa ei ole, ja kahjuks on see ratsutamiseks liiga kaugel. Ma tahaksin, et saaksin su soovi täita.”
„Oh, see pole tähtis. Kui ma seda kunagi näen, siis sa räägid mulle, kuidas seal varem oli.”
„Ma saan nii aru,” ütles miss Crawford, „et Sotherton on vana maamõis ja ilmselt üsna suursugune. Kas see on mingis kindlas stiilis ehitatud?”
„Maja on ehitatud Elizabethi ajal, see on suur reeglipärane telliskiviehitis, natuke raskepärane, aga imposantse välimusega ja paljude ilusate tubadega. Maja asukoht on halvasti valitud, see asub pargi madalamas osas, selles suhtes ei ole midagi teha. Aga mets on kena ja seal voolab ka väike jõgi, mis annab kindlasti võimalusi maastiku kujundamiseks. Mister Rushworthil on õigus, kui ta kavatseb kõigele modernse ilme anda. Ja ma olen veendunud, et see õnnestub väga hästi.”
Miss Crawford kuulas seda juttu alandlikult ja mõtles endamisi: „Ta on tõesti hästikasvatatud mees – tuli nii hästi sellest raskest olukorrast välja.”
„Ma ei taha mister Rushworthile oma arvamust peale suruda,” jätkas Edmund, „aga kui mina kavatseksin oma mõisa ümber ehitada, siis ei usaldaks ma seda tööd arhitektile. Ma lepiksin tagasihoidlikumate tulemustega, kui need vastaksid minu enese maitsele, ja ma teeksin seda mitte korraga, vaid järk-järgult. Ma eelistan leppida omaenda vigadega, mitte võõra inimese omadega.”
„Teie teate muidugi ise, mida te teha tahate, aga minule see ei sobi. Mul ei ole silma ega taibukust niisuguste asjade jaoks, ma näen ainult seda, mis mu silma ees on; ja kui mul endal oleks kuskil mõis, siis ma oleksin ülimalt tänulik, kui keegi mister Repton selle töö enda peale võtaks ja looks seal minu raha eest nii palju ilu, kui ta suudaks. Ma ei heidaks sellele tööle pilkugi enne, kui kõik on valmis.”
„Minule teeks küll rõõmu vaadata, kuidas see kõik tekib,” lausus Fanny.
„No teid on siis nii kasvatatud. Minu kasvatuses jäeti see punkt unarusse; ainus õppetund, mille mulle andis mees, kes polnud mulle just kõige sümpaatsem inimene maailmas: ta tõestas, et pole midagi tüütumat kui järk-järguline ümberehitamine. Kolme aasta eest ostis admiral, minu auväärne onu, Twickenhamis väikese maamaja, kus me kõik saaksime suve veeta. Läksime tädiga sinna suures vaimustuses. Aga kuna see oli nii ilus, siis peagi avastati, et seda on vaja veelgi kaunimaks muuta. Kolm kuud oli seal pori ja tohutu segadus, kuskil polnud mingit kruusateed, kus kõndida, ega pinki, mille peal istuda. Ei, kui ma elaksin maal, siis ma tahaksin, et kõik oleks ilus ja täiuslik, ilupõõsad ja lilleaiad ja arvutul hulgal maalilisi istumiskohti, aga seda tingimusel, et mina ei peaks kõige selle eest hoolitsema. Henry on teistsugune, talle meeldib tegutseda.”
Edmundil oli kahju kuulda miss Crawfordi, kellest ta muidu vaimustatud oli, kõnelemas oma onust nii kerglasel toonil. See solvas tema sündsusetunnet ning ta jäi vait, kuni daami naeratused ja elavus teda jälle kütkestasid, nii et ta sai sellest ebameeldivast muljest üle.
„Mister Bertram,” ütles miss Crawford, „ma sain lõpuks uudiseid oma harfi kohta. Mulle kinnitati, et see asub tervena ja rikkumatuna Northamptonis ning on olnud seal arvatavasti juba kümme päeva, vaatamata vastupidistele teadetele, mida me tihti saime.” Edmund avaldas selle üle rõõmu ja ka üllatust. „Lugu on selles, et meie järelepärimine oli liiga otsene. Saatsime sinna ühe teenri, käisime seal ka ise – see on vähem kui seitsmekümne miili kaugusel Londonist. Aga täna hommikul kuulsime sellest õiget teed pidi. Keegi talumees nägi seda ja rääkis sellest möldrile, mölder rääkis lihunikule ja lihuniku väimees jättis poodi teate.”
„Mul on hea meel, et te sellest kuulsite, ükskõik siis, mil viisil. Loodetavasti ei lähe enam kuigi palju aega ning saate selle peagi kätte.”
„See peaks homme siia pärale jõudma. Aga mis te arvate, kuidas see tuleks siia toimetada? Ei mingi vankri ega kaarikuga – ei, midagi niisugust ei saa külast hankida. Samahästi võiksin kanderaami ja kandjaid otsida.”
„Küllap praegusel heinaajal, mis on nagunii hiljaks jäänud, on raske hobust ja kaarikut üürida.”
„Ma poleks uskunud, et see nii raske on! Mulle ei tulnud pähegi, et maal on nii suur puudus hobustest ja vankritest, seepärast saatsin oma teenijatüdruku neid tellima. Ja kuna ma ei saa oma riietumistoa aknast välja vaadata, ilma et ma ei näeks talumaja, ja aias jalutada teisest talumajast möödumata, siis ma mõtlesin, et on vaja ainult küsida ja asi on aetud, ja ma olin veel mures, et pean paratamatult kedagi eelistama. Kujutage ette mu üllatust, kui ma avastasin, et soovisin midagi väga ebamõistlikku, midagi väga võimatut ja solvasin sellega kihelkonna kõiki farmereid, kõiki töömehi ja isegi heinakuhjasid. Mis doktor Granti valitsejasse puutub, siis ma usun, et hoidun talle tee peal ette jäämast, ja ka mu õemees, kes on ometi väga lahke mees, mõõtis mind süngete pilkudega, kui ta teada sai, mida ma teha kavatsen.”
„Ei saa ju oodata, et te oleksite selle peale varem mõelnud, aga kui te nüüd järele mõtlete, siis saate aru, kui tähtis on hein varju alla tuua. Ka muul ajal ei ole nii kerge veovankrit hankida, nagu te arvasite; meie farmerid ei tegele vankrite väljaüürimisega, aga heinaajal ei saa keegi ühtegi päeva ilma hobuseta läbi.”
„Ajapikku hakkan ma siinsetest kommetest ja vajadustest aru saama. Aga kuna ma tulin siia londonlase kindla veendumusega, et raha eest saab kõike, siis teie kõigutamatud maainimeste kombed tekitasid minus pisut kimbatust. Aga sellele vaatamata tuuakse mu harf homme ära. Henry, kelles on kehastunud heatahtlikkus, lubas selle oma landoos ära tuua. Kas pole see auväärne viis pilli äratoomiseks?”
Edmund ütles, et harf on tema lemmikinstrument ning avaldas lootust, et tal on peagi võimalus selle mängu kuulata. Fanny ei olnud kunagi harfimängu kuulnud ja ootas seda võimalust väga.
„Ma mängin rõõmuga teile mõlemale,” ütles miss Crawford, „vähemalt nii kaua, kui te kuulata tahate. Arvatavasti siiski palju kauem, sest ma ise armastan muusikat väga, ja kui kuulajatel on looduse poolt antud peen maitse, tunneb esineja seda rohkem mõnu oma mängust, sest ta saab sellega oma mängu eest mitmekordse tasu. Mister Bertram, kui te oma vennale kirjutate, siis teatage talle, et harf on siia jõudnud; ta kuulis nii palju kordi, kui ma selle üle kurtsin. Ja kui te soovite, siis võiksite talle öelda, et ma õpin tema tulekuks ära oma kõige kurvemad viisid, et talle kaasa tunda, sest ma tean, et tema hobune kaotab.”
„Kui ma kirjutan, siis ma teatan talle kõik, mida te soovite, aga praegusel hetkel ei näe ma selleks mingit põhjust.”
„Jah, seda ma usun! Ja kui ta jääks ära ka terveks aastaks, kirjutate te temale niisama harva nagu tema teile, kui pole just mingit tungivat põhjust, et te peaksite
William Cowper (1731 – 1800), inglise luuletaja. Värsirida on võetud tema teose
