valmismõeldud kõned mõneks ajaks kõrvale jätma.
Tuli talv ja läks mööda, ilma et neid kõnesid vaja oleks olnud; saabuvad teated olid ka edaspidi väga head. Mrs Norrisel oli peale oma majapidamise eest hoolitsemise nii palju tegemist õetütarde lõbustuste organiseerimise, nende tualettide valimise, nende annete väljanäitamise ja tulevaste abikaasade otsimisega, peale selle veel Mrs Granti pillaval eluviisil silma peal hoidmisega, et tal jäi vähe aega veel ka äraolijate pärast muretsemiseks.
Noored Bertrami daamid võtsid nüüd sisse oma koha kohalike iluduste seas ja kuna nende olemuses olid ühendatud ilu, hiilgavalt välja arendatud anded, loomulik sundimatus ja hoolega omandatud armastusväärsus ja seltskondlikkus, siis saavutasid nad peagi kõigi poolehoiu ja imetluse. Nende edevus oli nii hästi rahuldatud, et näis, nagu oleksid nad sellest täiesti vabad ega tee ennast üldse tähtsaks; komplimendid nende peene käitumise kohta, mida nende tädi kokku kogus ja nendele edasi rääkis, kinnitasid veelgi nende veendumust, et nad on täiesti veatud.
Leedi Bertram ei käinud koos tütardega seltskonnas. Ta oli nii laisk, et isegi ema heameel oma laste edusammude ja meelelahutuste üle ei kaalunud üles mingit isiklikku ebamugavust. Selle kohustuse andis ta üle oma õele, kes ei osanud soovida midagi paremat kui seda auväärset esindamist ning nautis põhjalikult talle avanenud võimalust liikuda seltskonnas, ilma et ta oleks pidanud omal kulul hobuseid üürima.
Fanny ei võtnud nendest talvistest meelelahutustest üldse osa, aga teda rõõmustas, et sai nüüd tädile kasulik olla tema seltsilisena, kui teised pereliikmed olid külla läinud. Ja kuna miss Lee oli Mansfieldist lahkunud, siis oli Fanny ballide või pidude õhtutel leedi Bertramile asendamatu kaaslane. Ta vestles tädiga, kuulas teda ja luges talle ette, ning need vaiksed õhtud, tema täielik turvalisus tädiga kahekesi olles, kui kuskilt ei olnud oodata ühtegi ebasõbralikku sõna, tegid ütlemata palju head tema hingele, mis polnud peaaegu kunagi vaba hirmust ega piinlikest üllatustest. Mis aga tema tädilaste meelelahutustesse puutus, siis talle meeldis kuulata, kui nad nendest rääkisid, eriti ballidest ja sellest, kellega Edmund oli tantsinud; aga kuna ta pidas oma seisundit liiga madalaks, siis ei hakanud ta ette kujutama, et võiks ka ise nendest kunagi osa võtta, ning ta kuulas seda juttu rahulikult, mõtlemata, et see võiks kunagi ka tema kohta käia. Üldiselt oli see talle mõnus talv; see ei toonud küll Williamit Inglismaale, aga kustumatu lootus, et ta kord siia jõuab, oli juba ise palju väärt.
Kevad jättis ta ilma armsast sõbrast, vanast hallist ponist, ja mõnda aega ähvardas see kaotus peale kurbuse ka tema tervisele mõjuda. Kuigi kõik olid ühel nõul, et ratsutamine on Fannyle väga tähtis, ei võetud siiski midagi ette, et ta endale uue ratsu saaks. Tädid mainisid, et ta võib alati ratsutada ühel noorte sugulaste hobusel, kui nad ise ratsutama ei lähe. Aga kuna noored daamid soovisid iga kord, kui ilm juhtus ilus olema, ratsutama minna ega mõelnud üldse sellele, et mõnikord võiks oma näilise sõbralikkuse ka ratsutamise lõbust loobumise vastu välja vahetada, siis ei tulnud seda aega kunagi. Nii käisid nad igal ilusal aprilli- ja maihommikul ratsutamas, Fanny aga istus koos ühe tädiga terve päeva kodus või võttis teise tädi õhutusel ette pikki jalutuskäike, mis talle üle jõu käisid. Leedi Bertram pidas kehalist tegevust üldiselt niisama kasutuks nagu see oli talle endale ebameeldiv. Mrs Norris oli aga jalul terve päeva ning arvas, et ka teised peavad niisama palju ringi jooksma. Edmund ei olnud kodus, muidu oleks ta sellele halvale olukorrale juba varem lõpu teinud. Kui ta tagasi tuli ja taipas, missuguses olukorras Fanny on ja kui halvasti see tema tervisele mõjub, oli tema meelest olemas ainult üks lahendus. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas tema resoluutne nõue, millega ta vaidles vastu igale väitele, mida ema loidus ja tädi kokkuhoidlikkus püüdsid esile tuua. Mrs Norris mainis, et Mansfield Parki hobuste hulgast leiaks ju mõne vana rahuliku looma, kes oleks Fanny jaoks küllalt hea, hobuse võiks laenata ka valitsejalt, aga võib-olla saaks vahetevahel laenata ka doktor Granti poni, kellega käidi doktori posti ära toomas. Ta ei jätnud ütlemata, et peab täiesti tarbetuks, isegi sobimatuks, et Fannyl oleks daamide ratsutamiseks mõeldud hobune, nii nagu see on tema täditütardel. Ta oli kindel, et Sir Thomasel polnud see kunagi mõttes, ning ta pidas täiesti õigustamatuks teha tema äraolekul niisugune ost, suurendades sellega veelgi kulutusi talli ülalpidamiseks, kui suur osa Sir Thomase sissetulekutest on veel ebakindel. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas Edmundi ainus vastus. Mrs Norris ei olnud temaga nõus. Aga leedi Bertram oli; ta nõustus täiesti pojaga, et see on vajalik ning et ka Edmundi isa oleks sellega nõus, ta palus ainult, et ei kiirustataks, sest ta soovis oodata, kuni Sir Thomas tagasi tuleb, siis otsustaks juba tema. Ta pidi juba septembris koju tulema, mis selles siis halba on, kui ainult septembrini oodata?
Kuigi Edmund ei olnud niivõrd pahane oma ema kuivõrd tädi peale, kes ei pidanud oma õetütart vähimagi tähelepanu vääriliseks, ei võinud ta tema kaalutlusi siiski niisama lihtsalt kõrvale heita. Ta leidis lõpuks väljapääsu, mis välistas riski, et isa võiks talle liigset omavoli ette heita, ning samas saaks Fanny võimaluse jälle ratsutamas käia, mis Edmundi arvates oli talle hädavajalik. Edmundil endal oli kolm hobust, aga ükski nendest ei sobinud daamidele ratsutamiseks. Kaks nendest olid jahihobused, kolmas aga tubli ratsahobune; selle kolmanda otsustaski ta vahetada hobuse vastu, kelle seljas Fanny võiks ratsutada. Ta teadis, kust ta niisuguse ratsu leida võiks, ja varsti oligi kaup koos. Uus mära oli lausa kullatükk ja väga väikese vaevaga sai temast see, kelleks ta oli mõeldud – Fanny ratsahobune, ja ta anti peaaegu täiesti Fanny kasutusse. Fanny polnud kunagi mõelnud, et mingi muu loom võiks talle nii hästi sobida kui tema vana hall poni, aga tema rõõm Edmundi mära üle ületas kaugelt tema rahulduse, mille ta oli varem ratsutamisest saanud. Mõte, et ta võlgneb selle lõbu ainult Edmundi headusele, suurendas tema õnne nii väga, et ta ei leidnud sõnu oma tunnete väljendamiseks. Tema silmis oli Edmund kõige hea ja suuremeelse kehastuseks. Talle tundus, et keegi peale tema ei oska teda vääriliselt hinnata ning ta ise ei suuda oma tänuvõlga temale mitte kunagi tasuda. Tema tunnetes Edmundi vastu olid segatud austus, tänulikkus, usaldus ja õrnus.
Kuna hobune jäi faktiliselt ja ka ametlikult Edmundi omandiks, siis leppis Mrs Norris sellega, et see oli mõeldud Fannyle kasutamiseks. Ja kui leedi Bertram oleks kunagi kavatsenud veel oma vastuväiteid esitada, oleks ta Edmundile andestanud, et ta ei oodanud ära, kuni Sir Thomas septembris koju tuleb, sest kui september kätte jõudis, oli Sir Thomas ikka veel välismaal ning polnud ette näha, et ta oma asjaajamised seal peagi lõpetaks. Parajasti sel ajal, kui ta hakkas juba kojusõidule mõtlema, kerkisid esile uued ebasoodsad asjaolud, ja see ebakindel olukord, milles Sir Thomas viibis, sundis teda vastu võtma otsust poeg koju tagasi saata; ta ise kavatses oma äriasjad seal lõplikult korda ajada. Tom jõudis õnnelikult koju ning andis täpselt aru isa tervisliku seisukorra kohta; aga Mrs Norris ei näinud tema kojutulekuks erilist põhjust. Ta kujutas ette, et Sir Thomas saatis poja sealt ära, ajendatuna isaarmastusest ja nähes ette teda ähvardavat hädaohtu, ja Mrs Norrist haarasid kohutavad eelaimused, mis pikkadel sügisõhtutel, kotedži kurvas üksinduses, hakkasid teda nii piinama, et ta oli sunnitud iga päev härrastemaja söögitoast pelgupaika otsima. Õnneks lähenes jälle talvehooaeg oma lõbustustega ning ta oli meeldivalt ametis oma vanema õetütre saatuse kujundamisega, nii et tema närvid said täielikult rahu. „Kui vaese Sir Thomase saatus ei luba tal enam kunagi koju tagasi tulla, oleks lohutav näha, et Maria on hästi abiellunud,” mõtles Mrs Norris alati, kui nad varakate meeste seltskonnas olid, eriti aga siis, kui nendele tutvustati noort meest, kes alles hiljaaegu oli saanud oma isalt päranduseks krahvkonna ühe suurema ja ilusama mõisa.
Mr Rushworth oli esimesest hetkest peale miss Bertrami ilust võlutud, ja kuna ta kavatses abielluda, siis kujutas ta varsti ette, et on armunud. Ta oli kohmakas noor mees, kellel polnud midagi peale kaine praktilise mõistuse, aga kuna tema välimuses ega maneerides ei olnud midagi eemaletõukavat, oli noor daam oma vallutusega üsna rahul. Maria Bertram oli saanud kahekümne aastaseks ja hakkas juba abiellumist kohustuseks pidama. Abielu Mr Rushworthiga tõotas anda võimaluse nautida suuremat sissetulekut kui oli noore daami isal, peale selle maja Londonis, mis oli nüüd peamiseks eesmärgiks, ning seepärast muutus sellesama moraalse kohustuse tõttu ilmseks
