jagas ka kolonel Nevil, kes naise surmast saadik nägi asju ainult miss Lydia pilgu läbi. Tema jaoks lasus Itaalial tütre tuütamise tohutu süü ja järelikult oli see maailma kõige igavam maa. Tõsi küll, piltide ja raidkujude kohta polnud midagi paha öelda, aga seda võis ta küll kinnitada, et jahipidamine oli sel maal vilets ja et Rooma lähistel tuli selleks, et mõned närused punased põldpüüd lasta, palava päikese käes maha käia oma kümme ljööd.
Järgmisel päeval pärast Marseille’sse saabumist kutsus kolonel lõunale oma endise adjutandi kapten Ellise, kes oli äsja veetnud kuus nädalat Korsikal. Kapten jutustas miss Lydiale ühe ladusa loo bandiitidest, mille eeliseks oli, et lugu erines kõigist neist varguslugudest, mida miss Lydiale külluses oli räägitud teel Roomast Napolisse. Magustoidu ajal, jäänud kahekesi bordoo veini pudelitega, vestlesid mehed jahist ja kolonel sai teada, et pole olemas paremat paika, kus jaht oleks ilusam, vaheldusrikkam ja külluslikum kui Korsikal. “Seal on hulganisti metssigu,” seletas kapten Ellis, “ja tuleb õppida neid eristama kodusigadest, kes on metssigadega hämmastavalt sarnased; muidu tuleb sekeldusi mahalastud sea omanikega. Nood tulevad hambuni relvastatult võsast, mida nimetatakse makjaks, mõnitavad teid ja sunnivad oma loomi kinni maksma. Veel on seal mufloonid, väga kummalised loomad, keda mujal ei leidu, hinnatud, aga neid on raske tabada. Põdrad, hirved, faasanid, põldpüüd – kõiki neid jahiloomi ja linde, kellest Korsika kihab, ei jõua iialgi üles lugeda. Minge Korsikale, kolonel, kui te armastate jahti. Seal, nagu ütles üks mu võõrustaja, võib lasta kõiki alates rästast ja lõpetades inimesega.”
Teejoomise juures võlus kapten miss Lydiat uue looga veritasust transversale,5 veel kummalisemaga kui eelmine, ja, kirjeldades Korsika veidrat metsikut palet, selle elanike omapärast iseloomu, nende külalislahkust ja algelisi kombeid, viis oma kuulaja sellest maast lõplikku vaimustusse. Lõpuks annetas ta miss Lydiale kena väikese pistoda, mille väärtus seisnes mitte niivõrd vormis ja vaskraamistuses, kuivõrd päritolus. Selle oli loovutanud kapten Ellisele üks kuulus bandiit, kinnitades, et sellega on pussitatud nelja inimest. Miss Lydia torkas pistoda vöö vahele, asetas selle hiljem oma öölauale ja tõmbas enne uinumist kaks korda tupest välja. Kolonel omakorda nägi unes, et lasi muflooni ja et omanik sundis teda looma hinda välja maksma, millega ta meelsasti nõustus, sest see oli üks väga imelik elukas, kes sarnanes metsseaga, aga kel olid põdra sarved ja faasani saba.
“Ellis räägib, et Korsikal saab suurepäraselt jahti pidada,” lausus kolonel, kui ta tütrega kahekesi hommikust sõi. “Kui see ei oleks nii kaugel, poleks paha paariks nädalaks sinna sõita.”
“Tõepoolest,” vastas miss Lydia, “miks me ei võiks Korsikal ära käia? Sel ajal, kui te jahil olete, ma joonistaksin. Mulle meeldiks väga. kui mu albumis oleks grott, millest rääkis kapten Ellis ja kus Bonaparte käis lapsena koolitükke õppimas.”
See oli vist küll esimene kord, kus koloneli väljendatud soov leidis tütre heakskiidu. Olles sellisest ootamatust olukorrast vaimustuses, leidus kolonelil veel nutikust esitada miss Lydiale mõned kained vastuväited, et tolle kapriisi õhutada. Asjata rääkis ta selle maa metsikust loodusest ja raskustest, mida tuleb taluda naisel sinna minnes: miss Lydia ei kartnud midagi. Nüüd eelistas ta üle kõige reisida ratsa, rõõmustas, et saab magada lageda taeva all, ja ähvardas minna koguni Väike-Aasiasse. Lühidalt, tal oli iga asja jaoks vastus. Ükski inglanna polnud Korsikal varem olnud; järelikult pidi ta seal ära käima. Ja milline nauding oleks pärast Korsikalt naasmist näidata Saint-James’s-Place’il oma albumit! “Miks te, kullake, selle suurepärase joonistuse vahele jätate?” – “Ah, tühiasi! See on visand, mille tegin ühest kuulsast korsika bandiidist, kes oli meile teejuhiks.” – “Mis? Te käisite Korsikal?!..”
Kuna Prantsusmaa ja Korsika vahel aurikud veel ei sõitnud, kuulati järele, kas mõni sõiduk pole valmis minema saarele, mida miss Lydia kavatses avastada. Kolonel kirjutas selsamal päeval Pariisi, et tellitud korterist ära öelda, ja tegi kaupa ühe kuunari omanikuga, kes pidi Ajacciosse purjetama. Kuunaril oli kaks enam-vähem korralikku kajutit. Laaditi peale toiduaineid; peremees kinnitas, et üks tema vanadest madrustest on hinnatud kokk, kellele ei leidu võrdset kalasupi valmistamises; ta lubas, et preilil tuleb viisakas reis, pärituul ja rahulik meri.
Peale selle seadis kolonel tütre soovil tingimuseks, et kapten ei võtaks pardale ühtki teist reisijat ja et korraldaks teekonna piki saare kaldaid nii, et oleks võimalik nautida vaadet mägedele.
II
Kindlaksmääratud päeval pakiti ja laaditi hommikust alates: kuunar pidi väljuma õhtuse briisiga. Kolonel ja tema tütar jalutasid ärasõitu oodates Canebière’il,6 kui kuunari peremees neid kõnetas ja palus luba võtta pardale üks oma sugulane, täpsemini tema vanema poja vaderi venna pojapoeg, kes on edasilükkamatute asjade pärast tagasi pöördumas sünnimaale Korsikale ja kes ei leia ülesõiduks laeva.
“See on kena noormees,” lisas kapten, “sõjaväelane, kaardiväe jäägripolgu ohvitser, kes oleks praegu juba kolonel, kui Too oleks veel keiser.”
“Kuna tegu on sõjaväelasega,” alustas kolonel ja tahtis lisada: “Me nõustume meelsasti sellega, et ta kaasa tuleb.” Aga miss Lydia hüüatas inglise keeles:
“Jalaväeohvitser!” (Kuna tema isa oli teeninud ratsaväes, põlgas ta kõiki teisi väeliike.) “Mingi harimatu mees, kes jääb veel merehaigeks ja rikub meil kogu ülesõidu lõbu!”
Peremees ei osanud sõnagi inglise keelt, aga ta näis öeldut mõistvat selle järgi, kuidas miss Lydia oma pisikesi huuli mossitas, ja alustas sugulase kohta pikka kiidulaulu, mille lõpetas kinnitusega, et tegemist on täiesti korraliku inimesega kapralite perekonnast ja et ta ei segaks sugugi härra koloneli, sest tema, peremees, paigutaks ta kusagile nurka, kus mitte keegi teda ei märkaks.
Kolonel ja miss Nevil panid väga imeks, et Korsikal on perekondi, kus poeg pärib isalt kaprali auastme; aga kuna nad olid pühas veendumuses, et tegu on maavägede kapraliga, järeldasid nad, et too peab olema mingi vaene vennike, keda peremees tahab armu poolest kaasa võtta. Olnuks tegu ohvitseriga, oleks pidanud temaga vestlema, temaga suhtlema; aga ühest kapralist ei maksa lasta end segada, sest see on senikaua üsna tähtsusetu olend, kuni tema üksust kohal pole, kes, tääk püssi otsas, teid sinna viib, kuhu te põrmugi minna ei taha.
“Kas see teie sugulane merehaigeks ei jää?” küsis miss Nevil kuivalt.
“Mis te nüüd, preili, ta on rahu ise, nagu kalju, nii merel kui maal.”
“Olgu, võtke ta kaasa,” lubas miss Nevil.
“Võtke ta kaasa,” kordas kolonel ja nad jätkasid jalutuskäiku.
Kella viie paiku õhtul tuli kapten Matei neile järele, et nad kuunari pardale viia. Sadamas kapteni paadi juures seisis sinise, kurguni kinninööbitud saterkuuega pikk noormees. Tal oli tõmmu jume, elavad mustad, ilusa lõikega silmad ning otsekohene ja terane ilme. Rühi ja väikeste kikkis vuntside järgi võis kergesti ära tunda sõjaväelase, sest tollal olid vuntsid harulduseks ja rahvuskaart polnud veel kõigisse peredesse sõjaväemoraali ega kombeid sisse seadnud.
Noormees võttis koloneli nähes mütsi peast ja tänas osutatud lahkuse eest viisakalt, ilma mingi kohmetuseta.
“Rõõm teile kasulik olla, noormees,” ütles kolonel armulikult pead noogutades ja astus paati.
“See teie inglane pole just eriti peen,” sõnas noormees itaalia keeles tasakesi peremehele.
Kättemaks, mis saab osaks solvaja lähemale või kaugemale sugulasele. (Autori märkus.)
Marseille’ peatänav. (Tõlkija.)
