kõrval suitsetab ikka veel sigarit. Püha viha täis, asusin ise viimase rünnaku etteotsa. Püssid olid neil suurest tulistamisest nii umbes, et ei läinud enam lahti, aga nad kogunesid kuude ritta, täägid hobuse kõrgusel. Tõeline müür! Ma karjusin, ergutasin traguneid, kannustasin hobust, kuni ohvitser, kellest rääkisin, võttis lõpuks sigari suust ja osutas käega minule. Kuulsin midagi sellist nagu: “Al capello bianco!”9 Mul oli valge suletutt mütsi küljes. Edasi ma ei kuulnud, sest kuul läbistas mu rinna… See oli tore pataljon, härra della Rebbia, 18. rügemendi esimene pataljon, kõik korsiklased, nagu mulle hiljem öeldi.”
“Jah,” ütles Orso, kelle silmad selle jutu ajal särama lõid, “nad panid vapralt vastu ja tõid oma lahingulipu ära, aga kaks kolmandikku neist tublidest meestest puhkab praegu Vittoria tasandikul.”
“Ega te juhuslikult selle ohvitseri nime tea, kes neid juhtis?”
“See oli mu isa. Ta oli siis kaheksateistkümnenda major ja sai just selle päeva sündmuste tõttu koloneliks.”
“Teie isa! Küll oli tubli mees, ausõna! Kohtuksin temaga meeleldi, tunneksin ta kindlasti ära. Elab ta veel?”
“Ei, kolonel,” ütles noormees kergelt kahvatades.
“Oli ta Waterloo all?”
“Jah, kolonel, aga tal polnud õnne langeda lahinguväljal… Ta suri Korsikal… kaks aastat tagasi… Mu jumal, kui ilus see meri on! Ma pole kümme aastat Vahemerd näinud! Kas teie, preili, ei leia, et Vahemeri on ilusam kui ookean?”
“Minu meelest on ta liiga sinine … ja lainetel pole õiget kõrgust.”
“Te eelistate metsikut ilu? Siis peaks teile Korsika meeldima.”
“Minu tütar,” ütles kolonel, “armastab kõike, mis on ebatavaline; seepärast ei meeldinudki talle Itaalia põrmugi.”
“Itaaliast tunnen ma ainult Pisat,” ütles Orso, “käisin seal kolledžis, aga ma ei suuda imetluseta mõelda Campo-Santo’le,10 toomkirikule, viltusele tornile… eriti just Campo-Santo’le. Kas te mäletate Orcagna “Surma triumfi”?11 Mul on see nii meeles, et võiksin seda vist peast joonistada.”
Miss Lydia kartis, et leitnant laskub entusiastlikesse tiraadidesse.
“Üpris kena,” ütles ta haigutades. “Palun vabandust, isa, aga mu pea valutab veidi, lähen oma tuppa.”
Ta suudles isa laupa, kinkis Orsole suursuguse peanoogutuse ja kadus. Kaks meest jäid jahist ja sõjast rääkima.
Selgus, et Waterloo all olid nad olnud lausa vastamisi ja pidid seega olema vahetanud nii mõnegi kuuli. See kahekordistas nende üksmeelt. Kordamööda kritiseeriti Napoléoni, Wellingtoni ja Blücherit, vesteldi hirve-, metssea- ja mufloonijahist. Hilja öösel, kui viimane pudel bordood oli otsas, surus kolonel veel kord leitnandi kätt, soovis talle head ööd ja avaldas lootust, et see nii veidralt alanud tutvus kestaks. Lõpuks mindi lahku ja heideti magama.
III
Öö oli ilus, kuu mängles laineharjadel, laev õõtsus pehmelt õrna tuule käes. Miss Lydial polnud mingit tahtmist magada ja ainult ühe võhiku ligiolek oli teda takistanud nautimast tundeid, mida tekitavad meri ja kuuvalgus igale inimesele, kel on raasukegi poeesiat südames. Kindel, et noor leitnant – proosaline nagu too oli – magab nagu kott, tõusis ta, võttis sooja voodriga mantli, äratas toatüdruku ja läks laevalaele. Seal polnud kedagi peale tüürimehe, kes laulis metsikul ja monotoonsel viisil mingit itku korsika murdes. Öövaikuses oli sellel imelikul muusikal isegi oma võlu. Miss Lydia ei saanud kahjuks päris hästi madruse laulust aru. Paljude harilike kohtade seas äratas üks energiline värss temas elavat uudishimu, aga peagi, kõige ilusamal hetkel tulid mõned murdesõnad, mille tähendust ta ei taibanud. Sellele vaatamata taipas ta, et juttu oli mingist mõrvast. Mõrtsuka needmine, kättemaksuähvardused, surnu ülistamine – kõik oli üks segapuder. Ta jättis mõned värsid meelde; püüan neid tõlkida:
… Ei kahurid, ei täägid – ei suutnud hirmutada tema selget laupa, – mis helendas lahinguväljal – kui suveõhtu. – Ta oli jahikull, kotka sõber. – Sõpradele oli ta nõmm-liivamesi, – vaenlastele mässav meri. – Kõrgem kui päike. – õrnem kui kuu. – Tema, keda Prantsusmaa vaenlased – kartsid kui tuld, – kodukandi mõrtsukad – lõid talle noa selga, – nagu Vittolo tappis Sampiero Corso. 12 – Iialgi ei oleks nad julgenud talle silma vaadata. – … Pange seinale mu voodi ette – mu auga väljateenitud aurist. – Selle lint on punane. – Punasem kui mu särk. – Mu pojale, mu pojale kaugel maal – hoidke mu rist ja mu verine särk. – Ta näeb selle sees kahte auku. – Iga augu kohta tehtagu teine auk ühes teises särgis. – Kas piisab sellest, et teostuks kättemaks? – Mul vaja kätt, mis tulistada oskab, – ja silma, mis täpselt sihib, – südant, mis valmis mõelnud…
Äkki jäi madrus vait.
“Miks te ei jätka?” küsis miss Nevil.
Madrus osutas peaga ruhvist väljuva kogu poole: see oli Orso, kes tuli kuuvalgust nautima.
“Laulge ometi lõpuni,” ütles miss Lydia, “see meeldis mulle väga.”
Madrus kummardus tema poole ja ütles väga tasa:
“Ma ei esita kellelegi rimbecco’t.”
“Mida?”
Madrus ei vastanud ja hakkas vilistama.
“Ma näen, et imetlete Vahemerd, miss Nevil,” lausus Orso tema poole nihkudes. “Peate nõustuma, et kusagil mujal pole niisugust kuud.”
“Ma ei vaadanud kuud. Ma õppisin korsika keelt. See madrus laulis üht väga traagilist itku ja jättis kõige ilusama koha peal pooleli.”
Madrus kummardus, otsekui selleks, et paremini kompassi näha, ja tiris miss Nevilit mantlihõlmast. Oli ilmne, et itku ei saanud leitnant Orso ees laulda.
“Mida sa, Paolo Francè, laulsid?” küsis Orso, “oli see mingi ballata? Või vocero?13 Preili saah sust aru ja soovib lõppu kuulda.”
“Olen unustanud, Ors’ Anton’,” ütles madrus.
Ja ta hakkas jalamaid täiest kõrist üürgama koraali neitsi Maarja kiituseks.
Miss Lydia kuulas hajameelselt, ei käinud enam lauljale peale, kuid tõotas siiski endale hiIjem mõistatuse lahenduse välja uurida. Aga toatüdruk, kes oli Firenzest pärit ega saanud korsika dialektist sugugi paremini aru kui perenaine, põles uudishimust, ja enne kui too jõudis teda küünarnukiga müksata, pöördus ta Orso poole:
“Härra kapten, mis tähendab rimbecco’t14 esitama?”
“Rimbecco’t!” kordas Orso. “See tähendab ühele korsiklasele ülimat solvangut: see tähendab etteheidet, et ta ei ole kätte maksnud. Kes rääkis teile rimbecco’st?”
Sihi valget tutti! (it. k.)
Gooti stiilis käikudega ehitis Pisas, mille freskod pärinevad XIV – XV sajandist. (Tõlkija.)
Fresko Campo-Santo’s. (Tõlkija.)
Filippini, XI rmt. – Vittolo nime vihatakse Korsikal ikka veel. Tänapäeval on see reeturi sünonüüm. (Autori märkus.) Anton Pietro Filippini (1529 – ca 1600) – Korsika ajaloolane, “La Historia di Corsica” autor. (Tõlkija.)
Kui inimene on surnud, eriti aga kui ta on mõrvatud, asetatakse ta lauale, ja perekonna naised, nende puudumisel sõbrad või võhivõõrad, kel annet, improviseerivad arvuka kuulajaskonna ees värsivormis itkusid kohalikus murdes. Neid naisi nimetatakse voceratrici või, korsika häälduse järgi, buceratrici. Itku kutsutakse vocero, bucero, buceratu (idakaldal) või ballata (läänekaldal). Sõna vocero, nii nagu ka selle tuletised vocerar, voceratrice, tulenevad ladina sõnast vociferare. Mõnikord improviseerivad mitmed naised kordamööda ja sageli on just surnu naine või tütar see, kes viimse itku esitab. (Autori märkus.)
Rimbeccare tähendab itaalia keeles tagasi saatma või heitma, vastulööki andma. Korsika murdes tähendab see solvava etteheite avalikku esitamist. Rimbecco esitatakse mõrvatu pojale märgiks, et isa eest pole veel kätte makstud. See on meeldetuletus, et solvangut pole veel verega maha pestud. Genua seadus karistas rimbecco autorit karmilt. (Autori märkus.)
