ta jutustas meile ühe vana loo… mingist vanast ajast… kui ma ei eksi, siis Vannina d’Ornano kohta.”
“Ma kardan, preili, et Vannina surm ei sisenda teisse erilist sümpaatiat meie vapra kangelase Sampiero vastu.”
“Kas siis teie peate naise tapmist kangelasteoks?”
“Sampiero mõrvatööd vabandavad ajastu metsikud kombed. Ja pealegi pidas ta genualastega surmaheitlust: mis usaldust oleks ta väärinud kaasmaalaste silmis, kui ta poleks karistanud seda, kes kippus genualastega sobingut tegema.”
“Vannina läks teele mehelt luba küsimata,” sõnas madrus. “Sampiero tegi hästi, et tal kaela kahekorra keeras.”
“Aga ta tahtis ju oma meest päästa,” ütles miss Lydia. “Ta tegi seda armastusest, kui läks Genuasse mehele armu paluma.”
“Mehele armu paluda tähendab teda alandada!” hüüatas Orso.
“Aga oma naine ära tappa!” jätkas miss Nevil. “Milline koletis pidi ta küll olema!”
“Aga te teate ju, et Vannina ise pidas oma mehe käe läbi hukkumist soosinguks. Kas teie, preili, Othellot ka koletiseks peate?”
“See on hoopis teine asi! Othello oli armukade, Sampiero ainult alp.”
“Kas pole armukadedus samuti alpus? Alpus, mis tuleneb armastusest. Niisuguse ajendi teie siis andestaksite?”
Miss Lydia heitis leitnandile pilgu, täis väärikust, ja, pöördudes madruse poole, küsis, millal kuunar pärale jõuab.
“Ülehomme,” vastas see, “kui tuult jätkub.”
“Tahaksin juba Ajaccios olla, see laev on mind ära tüüdanud.”
Ta tõusis, võttis toatüdrukul käe alt kinni ja tegi laevalael mõne sammu. Orso ei liikunud tüürimehe kõrvalt ja kõhkles, kas peaks preiliga kaasa jalutama või tüütu vestluse lõpetama.
“Ilus plika, vannun teile!” ütles madrus. “Kui kõik kirbud mu Kõikus oleksid temasarnased, ei kaebaks ma, et nad hammustavad!”
Võimalik, et miss Lydia kuulis seda kahtlase väärtusega kiidulaulu oma ilule ja sattus segadusse, sest peaaegu otsejoones läks ta oma kajutisse. Varsti tõmbus ruhvi ka Orso. Aga niipea kui ta silmist kadus, ilmus toatüdruk ja, küsitlenud madrust põhjalikult, kandis oma perenaisele ette järgmised andmed. Orso ilmumisel katkestatud ballata oli koostatud kaks aastat tagasi mõrvatud kolonel della Rebbia, ülalmainitu isa surma puhuks. Madrus ei kahelnud, et Orso naaseb Korsikale ei millekski muuks kui kättemaksuks ja kinnitas, et Pietranera külas saab üsna pea värsket liha näha. Rahvakeeles tähendas see, et isand Orso kavatseb tappa kaks või kolm oma isa surmas kahtlustatavat isikut, keda, tõtt-öelda, oli selleks ajaks juba kohtulikult uuritud, aga kes leiti olevat puhtad kui põllulilled, võttes arvesse seda, et nende pilli järgi tantsisid nii kohtunikud, advokaadid, prefekt kui ka sandarmid.
“Korsikal pole õigusemõistmist olemas,” lisas madrus, “ja minu arvates on ühel heal püssil enam tähtsust kui kuningliku kohtu nõunikul. Kui kellelgi on vaenlane, tuleb valida kolme s-i vahel.”15
Need huvitavad andmed muutsid märgatavalt miss Lydia käitumist ja hoiakut leitnant della Rebbia suhtes. Sellest hetkest alates sai leitnandist romantilise inglanna silmis tähelepanuväärne isiksus. Muretu ilme, aval kõnepruuk ja hea tuju, mis miss Lydia esialgu ebasoodsalt olid meelestanud, muutusid nüüd ülimateks väärtusteks, kuna kujutasid endast täiuslikku maskeeringut, mis ei lase energilise hinge sügavustest ühtki pulbitsevat tunnet pinnale kerkida. Orso näis talle Fiescona,16 kes kergemeelse ilme taga peidab hiiglaslikke kavatsusi, ja kuigi mõne suli tapmine pole nii kaunis tegu kui kodumaa vabastamine, on ilus kättemaks siiski võrratu asi; ja naistele muide meeldib, kui sangar pole poliitikategelane. Alles nüüd märkas miss Nevil, et noorel leitnandil on ilusad suured silmad, valged hambad, suursugune kasv. hea kasvatus ja mõningane seltskondlik lihv. Järgmisel päeval jutles miss Lydia leitnandiga palju ja vestlus pakkus talle suurt huvi. Ta esitas Korsika kohta põhjalikke küsimusi ja leitnant vastas neile meeleldi. Korsika, kust ta oli lahkunud verinoorelt esmalt kolledžisse, siis sõjakooli, oli leitnandi hinge jäänud kõige poeetilisemates värvides. Ta rääkis innustunult Korsika mägedest, metsadest ja saare asukate omapärastest kommetest. Nagu arvata võis, esines mitmes jutustuses sõna “kättemaks”, sest on võimatu rääkida korsiklastest ilma seda üldtuntud kirge ründamata või õigustamata. Orso üllatas veidi miss Nevilit, mõistes oma kaasmaalaste lõputud arveteõiendamised üldiselt hukka. Talupoegade puhul püüdis ta asjale siiski õigustust leida ja väitis, et veritasu olevat vaeste kahevõitlus. “On ju tõsi,” ütles ta, “et keegi ei tapa teist enne reeglikohase väljakutse esitamist. “Kaitse end, mina kaitsen ennast,” on pühad sõnad, mida kaks vaenlast vahetavad, enne kui teineteisele auku hakkavad kaevama. Mõrvu on meil rohkem kui mujal, aga neid ei sooritata meil eales alatutel ajenditel. Tõsi küll, meil on palju mõrtsukaid, aga see-eest pole ühtegi varast.”
Miss Lydia jälgis leitnanti tähelepanelikult, kui see rääkis kättemaksust ja mõrvast, aga ei avastanud tema näol vähimatki märki erutusest. Kuna ta oli kindel, et leitnandil on piisavalt tarvilikku hingejõudu muuta end läbitungimatuks kõigile pilkudele – peale tema omade, mõistagi – , siis uskus ta veendunult, et kadunud kolonel della Kebbia vaim ei peaks ihatud rahuldust kaua ootama.
Korsika hakkas juba paistma. Peremees loetles kalda tähtsamaid paiku, ja kuigi need olid miss Lydiale täiesti tundmatud, pakkus nimede teadasaamine talle lõbu. Pole olemas midagi igavamat kui nimedeta maastik. Aeg-ajalt sattus koloneli pikksilma mõni pruunis riides saareelanik, kes ratsutas väikesel hobusel mööda järske nõlvu, pikk püss kaasas. Igaühes arvas miss Lydia ära tundvat kui mitte bandiiti, siis vähemalt poega, kes kiirustab isa surma eest tasuma; aga Orso kinnitas, et tegemist on vaid lähedal asuva alevi rahuliku elanikuga, kes oma asju ajab; et püssi ei kanna ta mitte niivõrd vajaduse kuivõrd edevuse ja moe pärast, nii nagu üks dändi ei välju kunagi ilma elegantse jaIutuskepita. Kuigi püss on vähem õilis ja vähem romantiline relv kui pistoda, arvas miss Lydia siiski, et see sobib mehele märksa paremini kui jalutuskepp; ja talle meenus, et ka kõik lord Byroni kangelased said surma just kuuli, aga mitte klassikalise pussi läbi.
Pärast kolmepäevast merereisi oldi verejanulise saare vetes ja reisijate silmile avanes Ajaccio lahe võrratu panoraam. Õigusega võrreldakse seda Napoli lahega: ja kuunari randumise hetkel meenutas ta seda eriti, sest Punta di Girato oli ümbritsetud makjatulekahju suitsust ja sarnanes Vesuuviga. Täieliku sarnasuse saavutamiseks oleks vaja, et Attila armee käiks korraks üle Napoli ümbruse, sest Ajaccio lähikonnas on kõik tühi ja välja surnud. Elegantsete ehitiste asemel, mida leidub kõikjal Castellamarest Miseno neemeni, on Ajaccios lahe ümber näha vaid süngeid makjaid ja nende taga paljaid mägesid. Ei ühtki villat, ühtki elamut. Ainult siin-seal linna ümbritsevatel kõrgustikel eralduvad roheluse foonil üksikud valged ehitised: need on kabelid, perekonnamatusepaigad. Kogu selle maastiku ilu on sünge ja kurb.
Linna ilme, eriti sellisel aastaajal, süvendas veelgi elutu ümbruskonna tekitatud nukrat muljet. Tänavad on otsekui välja surnud; siin võib kohata vaid üksikuid, ikka ja alati neidsamu päevavargaid. Ei ühtki naist peale toiduaineid müüvate külatüdrukute. Kusagil pole kuulda valjuhäälset juttu, naeru ega laulu nagu Itaalia linnades. Mõne tänavaäärse puu vilus vedeleb vahel tosin relvastatud talumehi, kes mängivad kaarte või kiibitsevad teisi. Aga mitte kunagi nad ei karju
Rahvuslik väljend, mis tähendab schioppetto, stiletto, strada – püss, pistoda, põgenemine. (Autori märkus.)
Kangelane Schilleri draamast “Fiesco vandenõu Genuas”. (Tõlkija.)
