paistsid lihased, mis tõotasid ebatavalist väledust, kui mitte just ebatavalist jõudu. Tema nägu kõneles küll vaevalt millestki muust kui noorusest, kuid ta ilme võlus kõiki, kes võtsid vaevaks teda lähemalt uurida, ja sisendas usaldust. Tema ilme, mis rääkis kavaluseta tõemeelest ja mida toetas sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne. Algul tundus see meeleausus nii lihtsana, et tekkis kahtlus, kas ei paista selle taga varjatud kavalus; kuid vähe oli neid, kel lähemal tõsisel kokkupuutel temaga poleks hajunud usaldamatus tema ütluste ja kavatsuste suhtes.
Mõlemad piiriasukad olid alles üsna noored, Välejalg oli kuus kuni kaheksa aastat üle kahekümne, Hirvekütt temast mitu aastat noorem. Nende riietus ei vaja erilist kirjeldamist, kuigi tuleks lisada, et see koosnes suuresti hirvenahkadest, mis oli selge märk, et nende omanikud veedavad oma elu tsiviliseeritud ühiskonna ja ääretute metsade vahemail. Hirveküti rõivastuses oli siiski pisut tähelepanu pööratud toredusele, eriti märgatavalt selles osas, mis puutus tema relvadesse ja varustusse. Tema püss oli eeskujulikus korras, jahinoa käepide oli kaunilt nikerdatud; ta püssirohusarve kaunistasid asjakohased joonised, mis olid kergelt sarve sisse lõigatud, ja ta haavlikott oli ehitud vampumiga11. Harry oli seevastu – kas loomupärasest hoolimatusest või selle salajasest tunnetusest, kui vähe tema välimus vajab kunstlikku ehtimist – riietatud muretult, lohakalt, otsekui oleks ta tundnud üllast põlgust tühiste rõivaste ja ehete vastu. Võibolla see loomulik ja põlglik ükskõiksus pigem suurendas kui vähendas tema kena kuju ja pika kogu erilist mõju.
“Tule, Hirvekütt, kuku vihtuma ja tõesta, et sul on delavaari12 vats, kui sa ütled, et oled saanud delavaari kasvatuse,” hüüdis Harry. Sõbrale eeskuju andes avas ta suu ja hammustas niisuguse kamaka külma ulukiliha, millest oleks Euroopa talupojale piisanud terveks lõunaks.
“Hakka vihtuma ja tõesta selle vaese emahirve kallal oma mehisust hammastega sama hästi, kui sa tegid seda püssiga.”
“Ei, ei, Harry, emahirve tapmiseks on vähe mehisust vaja ja pealegi pole praegu jahiaeg; pantri või ilvese tapmine – selleks läheb juba mehisust vaja,” sõnas teine vastu, näidates, et on valmis tema eeskujule järgnema. “Sain oma nime delavaaridelt rohkem terava silma ja väledate jalgade kui julge südame pärast. Hirve küttimine ei tarvitse veel argust tähendada, kuid kindel on seegi, et selleks pole vaja ka teab mis julgust.”
“Delavaarid ise pole kellegi kangelased,” pomises Välejalg läbi hammaste, sest ta suu oli liiga täis, “muidu poleks nad iial seda lubanud, et hulkurid mingod13 said neid naisteks pidada.”
“Seda küsimust ei tunne õieti keegi – pole iial õieti selgeks saadudki,” ütles Hirvekütt tõsiselt, sest ta oli niisama ustav sõber kui ta kaaslane oli ohtlik vaenlane, “mingod täidavad kõik metsad oma valedega ja väänavad sõnu ning lepinguid. Ma olen elanud kümme aastat delavaaride hulgas ja tean, et kui löömaks läheb, on nad niisama mehised nagu iga teine rahvas.”
“Kuule, master Hirvekütt, kui meil sellest kord juba juttu on, siis võime väga hästi avada oma südamed teineteisele nagu mees mehele; vasta ühele mu küsimusele: sul on olnud nii rängalt jahiõnne, et sa näikse olevat sel alal kuulsaks saanud, kuid kas oled sa kunagi lasknud ühtki inimest või mõistusega olendit; kas oled sa kunagi sihtinud vaenlast, kes võis samal ajal sihtida sind?”
See küsimus põhjustas noormehes omalaadse kokkupõrke solvumise ja õiglustunde vahel, mida võis hõlpsasti jälgida tema avala näo tõmblemise järgi. Võitlus oli siiski lühike; südamesiirus sai peagi jagu võltsuhkusest ja piiriasuka suurustlemisest.
“Tõele au andes pole ma seda iial teinud,” vastas Hirvekütt, “kuna pole olnud selleks sobivat juhust. Delavaarid on elanud kõigiga rahus sestsaadik, kui mina olen nendega koos viibinud, ja ma pean ebaõigeks võtta inimeselt elu muidu kui ainult avalikus ja seaduslikus sõjas.”
“Mis! Kas sa pole kunagi tabanud mõnd selli sinu lõksude ja nahkade varastamiselt ning mõistnud talle oma käega kohut, säästes sellega kohaliku kohtuniku vaeva ja kelmi enda kohtukulusid?”
“Ma pole trapper14, Välejalg,” vastas noormees uhkelt. “Ma hangin endale elatist püssiga, relvaga, ega anna selle valitsemises alla ühelegi minu aastates mehele Hudsoni ja St. Lawrence’i jõe vahel. Ma pole iial müünud ühtki nahka, mille peas oleks olnud ainsatki auku rohkem kui need, mis loodus ise on teinud nägemiseks või hingamiseks.”
“Jajah, see kõik on jahi seisukohalt võttes väga hea, kuid see ei kõlba kuhugi, kui jutt on skalpidest ja varitsemisest. Lasta varitsuspaigast indiaanlast tähendab toimida tema oma põhimõtete järgi. Lisaks on meil praegu, nagu sa ütled, seaduslik sõda, ja mida varem sa pühid selle häbipleki oma südametunnistuselt, seda tervem on su uni, kas või juba sellest teadmisest, et metsas hulgub üks vaenlane vähem. Ma ei viibi su seltsis kaua, sõber Natty, kui sa ei leia peale neljajalgse looma kedagi, kelle kallal oma püssi proovida.”
“Meie teekond on peaaegu lõpule jõudmas, tead isegi, master March, ja me võime täna õhtul lahku minna, kui arvad selle vajaliku olevat. Mind ootab siin sõber ja tema ei põlga põrmugi inimest, kes pole veel ühtki ligimest tapnud.”
“Ma tahaksin teada, mis on tolle nuuskuri delavaari nii varasel aastaajal siia maanurka toonud,” pomises Välejalg endamisi, näoga, mis väljendas samaaegselt nii umbusku kui põlgust. “Kus pidi see noor pealik sinuga kohtuma?”
“Väikese ümmarguse kalju juures, järvesuus. Räägitakse, et suguharud käivad seal koos lepinguid sõlmimas ja sõjakirveid matmas. Ma olen kuulnud delavaare sageli seda kaljut mainivat, kuigi järv ja kalju on mulle endale ühtmoodi võõrad. Seda maad valitsevad ühiselt nii mingod kui mohikaanid15 ja rahuajal on ta ühine kalastus- ja jahiala, kuid jumal ise teab, mis tast sõja ajal saab.”
“Ühismaa!” hüüdis Välejalg valjusti naerdes. “Ma tahaksin teada, mida Ujuv Tom Hutter selle kohta ütleb? Tema peab järve enda omaks juba viisteist aastat ega loovuta seda võitluseta tõenäoliselt ei mingodele ega delavaaridele.”
“Aga mida ütleb koloonia16 niisuguse tüli kohta? Tervel sellel maal peab olema mingisugune omanik, sest mõisnikud on suunanud oma saagiiha isegi ürgmetsadesse, kuhu nad ise ei julge ninagi pista, et oma valdusi üle vaadata.”
“See võib kehtida koloonia teistes osades, Hirvekütt, kuid mitte siin. Ükski olevus, välja arvatud jumal, ei oma siin ümbruses ühtki jalatäit maad. Sulg pole iial puudutanud paberit siinsete orgude või küngaste kirjapanemiseks, nagu ma olen kuulnud vana Tomi mitmel korral kõnelevat, ja seepärast on temal suurem õigus seda endale nõuda kui ühelgi teisel hingelisel; ja kui Tom juba midagi nõuab, siis oskab ta ka kindlasti selle eest hea seista.”
“Selle järgi, mis ma sinu käest olen kuulnud, Välejalg, peab see Ujuv Tom olema mingi ebatavaline surelik; ta ei ole mingo, ei ole delavaar ega kahvanägu. Sinu jutu järgi on see järv ka kaua tema omanduses olnud, peaaegu üle piiriasuka ea. Mis mees ta siis on? Missuguse iseloomuga ta on?”
“Noh, mis puutub vana Tomi loomusesse, siis ei sarnane see mitte teiste inimeste, vaid pigem mõne piisamroti loomusele, kuna oma eluviisidelt sarnaneb ta rohkem sellele loomale kui ühelegi teisele olendile. Mõned arvavad, et noorpõlves hulkunud ta soolastel vetel ja olnud kellegi Kiddi17 kaaslane, kes poodi mereröövimise eest üles ammu enne seda, kui meie sinuga sündisime või tuttavaks saime, ja et ta tulnud siiakanti, oletades, et kuninga ristlejad ei pääse kunagi üle mägede ja et ta võib rahulikult metsas
vampum – köidetud konnakarpide kimp, mille kujunditel oli alati oma kindel tähendus. Vampumeid tarvitati teadete edasiandmiseks.
delavaarid – 17. -18. saj Delavari jõe orus (Hudsoni ja Susquehannah’ jõgede vahel) ning Atlandi ookeani rannikul elanud indiaanihõim, kes lõi võimsa hõimuliidu võitluseks huroonide hõimuliidu vastu. Delavaarid olid inglaste liitlased, seevastu huroonid olid liidus prantslastega.
mingod – huroonide hüüdnimi. Huroonid olid võimas hõim ja kuulusid irokeeside hõimuliitu. 18. sajandil elasid huroonid Ontario ja Huroni järve ning St. Lawrence’i jõe kallastel. Olid vaenujalal delavaaridega ja toetasid prantslasi.
trapper – karusnahakütt
mohikaanid – indiaanihõim Hudsoni alamjooksul. Kuulusid delavaaride hõimuliitu, nüüdseks täielikult välja surnud.
koloonia – mõeldakse koloonia pealinna Albany´t.
Kidd – mereröövel
