suur lustipidu, ja teisi, kes tunnevad kõige suuremat naudingut nurgas norutamisest. Mõni inimene ei leia rahu, kui ta ei röövi, ja mõni jällegi ei suuda seda endale kuidagi andestada, kui ta kunagi kellegi paljaks röövib. Inimloomus on neis asjus kentsakas. Vana Tom ei näi olevat ei üks ega teine. Kokkuriisutud vara, kui tal seda tõesti ikka on, kasutab ta koos tütardega väga vaikselt ja mugavalt ega soovigi midagi rohkemat.”
“Ah need on siis tema tütred? Ma olen kuulnud siinkandis küttivailt delavaaridelt terveid lugusid neist neidudest. Kas neil ema pole, Välejalg?”
“Kunagi oli, kuid ta suri ja vajus põhja juba paar aastat tagasi.”
“Kuidas?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele üllatunult otsa vaadates.
“Surnud ja põhja vajunud, ütlen ma, ja ma arvan, et küllaltki korralikus inglise keeles. Vanamees laskis oma eide järvepõhja, kui nägi, et tal ots käes oli. Seda võin ma tunnistada, kuna olin selle tseremoonia pealtnägija; kuid kas Tom tegi seda selleks, et pääseda hauakaevamisest, mis pole mitte kerge töö metsas keset juurteräga, või arvas ta, et vesi peseb patud hõlpsamini minema kui maa, seda ma juba enam öelda ei tea.”
“Kas vaene naine oli siis nii suur patune, et mees ei tahtnud tema põrmuga vaeva näha?”
“Mitte sugugi, kuigi ka temal olid omad vead. Ma arvan, et Judith Hutter oli nii õrn ja tõenäoliselt nii hea ümmardaja, kui võib olla naine, kes on elanud nii kaua eemal kirikukellade helinast; ja ma järeldan, et vana Tom laskis ta põhja samavõrra vaeva ja valu säästmiseks, kuivõrd selle tundmiseks. Naise iseloomus oli tublisti terast, tõsi küll, ja kuna vana Hutter on ehtne räni, siis lendasid nende vahel mõnikord sädemed, kuid võib öelda, et üldiselt elasid nad sõbralikult. Kui nad tõesti põlema läksid, õnnestus kuulajail heita pilk nende minevikku, samuti nagu inimene võib näha metsahämarusse, kui eksinud päikesekiir leiab tee madalate puujuurteni. Kuid Judithit austan ma alati, sest ühele naisele on juba küllalt heaks soovituseks see, et ta on niisuguse olendi ema, nagu seda on tema tütar Judith Hutter!”
“Jah, delavaarid mainisid Judithi nime, kuigi nad hääldasid seda omal viisil. Nende jutu põhjal otsustades ei usu ma, et tüdruk oleks väga minu maitse järgi.”
“Sinu maitse järgi!” hüüatas March, süttides nii oma kaaslase ükskõiksusest kui ka ülbusest. “Mida pärglit on siin tegemist sinu maitsega, kui jutt on Judithi-taolisest tüdrukust? Sina oled lihtsalt poisike – roheline võsuke, kes on vaevalt juure maasse ajanud. Judithil käisid kosilased juba siis, kui ta oli kõigest viieteistkümnene – sellest on nüüd juba ligi viis aastat – ja ta ei heida isegi pilku sinusugusele kollanokale ja piimahabemele!”
“Praegu on juunikuu ja ainsatki pilve pole meie ja päikese vahel, Välejalg, seepärast pole kogu seda tulisust põrmugi vaja,” vastas teine täiesti rahulikult, “igaühel võib olla oma maitse ja oravalgi on õigus avaldada oma arvamust ilvese kohta.”
“Näh, kuid poleks temast kuigi tark ilvesele sellest teada anda,” torises March. “Kuid sina oled noor ja mõtlematu ning ma andestan sulle su rumaluse… Kuule, Hirvekütt,” lisas ta pärast lühikest mõtlemist heasüdamliku naeruga, “kuule, Hirvekütt, me tõotasime olla sõbrad ega hakka ometi tülitsema ühe kergemeelse tuulepea pärast vaid seetõttu, et ta kena on; seda enam, et sa pole teda näinudki. Judith on loodud mehele, kes on juba kõik piimahambad murdnud, ja minust oleks rumalus karta mõnd poisikest… Mis need delavaarid siis räägivad selle tüdruku kohta? Lõppude lõpuks võib ka indiaanlasel olla oma arvamus naisterahvast nagu valgelgi mehel.”
“Nad ütlesid, et ta on kena välimusega ja meeldiva jutuga, kuid armastab liialt austajaid enda ümber ja on kergemeelne.”
“Nad on kuradid inimese nahas! Ühtki koolmeistrit ei saa võrrelda indiaanlasega looduse tundmises. Mõned ütlevad, et indiaanlased on tublid ainult jahiajal või sõjas, kuid mina ütlen, et nad on filosoofid ja tunnevad meest niisama hästi nagu nad tunnevad kobrast, aga naist mitte halvemini kui neid mõlemaid kokku. Judithi iseloom on just täpselt niisugune! Hirvekütt, tõtt-öelda oleksin ma plika kaks aastat tagasi naiseks võtnud, kui poleks olnud kahte asjaolu, millest üks oli just seesama kergemeelsus.”
“Ja mis oli siis teine?” küsis kütt, süües edasi nagu mees, kes tunneb jutuajamise vastu hoopis vähe huvi.
“Teine asi oli see, et ma polnud kindel, kas ta tahab mulle tulla. Tüdruk on ilus ja teab seda isegi. Oi poiss, siin küngastel pole ühtki puud, mis oleks temast sirgem või mis voogaks tuule käes õrnema kummardusega, ega ole sa kunagi näinud emahirve, kes hüppaks loomulikuma kergusega. Kui see oleks kõik, siis laulaks iga keel talle kiitust; kuid tal on sääraseid puudusi, mida ma ei saa kahe silma vahele jätta, ja vahel vannun ma, et ei külasta enam iial seda järve.”
“Mis põhjusel sa siis alati tagasi tuled? Miski pole veel muutunud kindlamaks selle tõttu, et seda vannutakse.”
“Ah, Hirvekütt, sina oled alles kollanokk neis küsimustes; sa oled ikka niisama ustav oma heale kasvatusele, nagu poleks sa kunagi asundusest lahkunudki. Minuga on aga teine lugu ja niipea, kui mulle tuleb mõni mõte pähe, olen ma kohe valmis selle peale vanduma. Kui sina teaksid Judithi kohta kõike, mida mina tean, siis mõistaksid sina ka, et vahel on õigus veidi kiruda. Nojah, ohvitserid sõidavad vahel Mohawki kindlusest järvele kalastama ja küttima, ja siis on see olevus endast väljas! See paistab sellest, kuidas ta ennast ehib ja kui upsakaks ta muutub austajate juuresolekul.”
“See ei sobi vaese inimese tütrele,” vastas Hirvekütt tõsiselt, “ohvitserid on kõik aadlikud ja võivad Judithi-taolisele tüdrukule pilku heita ainult halbade kavatsustega.”
“See ajab mind marru ja ühtlasi rahustab! Mul on kahtlusi ühe kapteni suhtes, ja Jude ei tohi süüdistada midagi muud kui iseenda lollust, kui ma eksin. Üldiselt tahaksin ma näha teda tagasihoidliku ja korraliku tüdrukuna, kuigi ka pilved, mis ujuvad nende mägede kohal, pole temast muutlikumad. Vaevalt on enam kui tosin valget meest teda näinud pärast seda, kui tal lapsepõlv seljataha jäi, aga vaata ainult, kuidas ta ohvitseride ees eputab!”
“Ma ei mõtlekski enam niisugusest naisest, vaid pühenduksin täielikult metsale; mets juba sind ei peta, sest teda juhib ja valitseb käsi, mis iial ei värise.”
“Kui sa tunneksid Judithit, siis mõistaksid, kui palju lihtsam on seda öelda kui teha. Kui mul oleks süda rahul ohvitseride pärast, viiksin ma plika vägisi Mohawki, sunniksin ta endale naiseks tulema tema tujukusest hoolimata, ja jätaksin vana Tomi tema noorema tütre Hetty hoolde, kes pole küll nii kena ja terase mõistusega kui ta õde, aga on see-eest hoopis kohusetundlikum.”
“Nii et selles pesas on veel teinegi lind?” küsis Hirvekütt, tõstes silmad pooleldi ärganud uudishimuga. “Delavaarid kõnelesid mulle ainult ühest.”
“See on täiesti loomulik, kui kõne alla tulevad Judith Hutter ja Hetty Hutter. Hetty on ainult armas, seevastu tema õde, ma ütlen sulle, poiss, on niisugune, et teist temataolist ei leia sa siit kuni mereni. Judith on teravmeelne, jutukas ja kaval nagu mõni vana indiaani kõnemees, aga vaene Hetty on vaid selline “nagu kompass näitab”.”
“Kuidas?” päris jällegi Hirvekütt.
“Noh, ohvitserid kutsuvad teda “nagu kompass näitab”. Minu arvates tähendab see, et ta püüab alati minna õiges suunas, kuid vahel ei tea, kuidas seda teha. “Kompass” tähendab suunda ja “näitab” – eesmärki. Jah, vaese Hetty taolisi kutsun ma rumalukesteks; vahel komistab ta õigest teest ühele poole, vahel teisele poole.”
“Need olevused on jumala erilise hoole all,” ütles Hirvekütt pühalikult, “sest
