täiesti üksinda, võis loota ainult omaenda tugevusele ja kellegi sõbralik pilk ega ergutav hääl ei julgustanud teda. Sellele vaatamata poleks ka kõige kogenum sõjamees toiminud paremini. Noor kütt ei ilmutanud hulljulgust ega kõhklust. Ta liikus edasi läbimõeldult ja ettevaatlikult, pöörates kogu oma tähelepanu ainult sellele, mis oli eesmärgi saavutamiseks vajalik. Nii algas selle inimese sõjatee, kes oli hiljem oma võimaluste ja tavade piires sama kuulus kui paljud kangelased, kelle nimed kaunistavad hoopis kuulsamate teoste lehekülgi kui meie lihtne jutustus.
Jõudnud umbes saja jardi kaugusele kaldast, tõusis Hirvekütt kanuus püsti, tegi kolm-neli tugevat aerulööki, et paat jõuaks kaldale välja, heitis siis aeru kiiresti käest ja haaras sõjariista. Ta tõstis parajasti püssi, kui kõlas vali pauk, mida saatis kuuli vingumine – see lendas noormehe kehast nii lähedalt mööda, et ta tahtmatult võpatas. Järgmisel hetkel Hirvekütt komistas ja kukkus täies pikkuses kanuu põhja pikali. Sedamaid kostis läbilõikav kisa, indiaanlane kargas põõsastest välja neemenukal asuvale lagendikule ja hüppas lootsiku poole. Noormees oligi seda silmapilku oodanud. Ta kargas püsti ja sihtis püssiga kaitsetut vaenlast. Kuid tema sõrm peatus enne päästikule vajutamist. See väike viivitus arvatavasti päästiski indiaanlase elu, kes hüppas tagasi varju niisama kärmelt, nagu oli sealt välja karanud. Selle ajaga lähenes Hirvekütt kiiresti maale ja kanuu jõudis neemele just hetkel, kui vaenlane kadus. Kuna keegi ei juhtinud kanuud, siis randus see mõne jardi teisest paadist eemal. Kuigi indiaanlane polnud veel arvatavasti jõudnud oma püssi laadida, oli Hirvekütil liiga vähe aega, et oma saaki kinni haarata ja see ohutusse kaugusse viia, enne kui kõlab teine lask. Seetõttu tormas jahimees hetkekski peatumata metsa ja otsis varju.
Päris neeme tipul oli väike, osalt rohtukasvanud, osalt liivane lagendik, mille üht külge palistasid tihedad põõsad. Kui see kitsas kidurate taimede vöönd jäi seljataha, satuti kohe kõrgete ja süngete metsavõlvide alla. Kallas oli mõnesaja jardi ulatuses ühtlaselt laugjas ja kerkis siis järsu mäeküljena. Kõrged jämedad puud, mille all põõsaid ei kasvanud, meenutasid ebaühtlaselt paigutatud hiigelsambaid, mis lehevõlvi ülal hoidsid. Kuigi nad seisid oma vanuse ja mõõtmete tõttu küllalt tihedasti üksteise kõrval, ulatus silm nägema üsna kauge maa peale, ja kel oli terav silm ja küllalt vilumust, see võis suurema vaevata näha isegi puude varjus seisvaid inimesi.
Hirvekütt teadis, et tema vastane laeb praegu püssi, kui ta põgenenud pole. See oletus osutus tõeks, sest noormees ei jõudnud veel puu taha varjuda, kui nägi viivuks suure tamme taha peitunud indiaanlase kätt, mis parajasti kuuli püssirauda lükkas. Kõige lihtsam oleks olnud edasi tungida ja relvitule vaenlasele sealsamas lõpp peale teha, kuid Hirveküti südametunnistus hakkas niisuguse sammu vastu mässama, hoolimata sellest, et teda ennast oleks äsja maha lastud. Ta polnud veel harjunud metslaste halastamatute sõjakommetega, millest ta teadis vaid kuulu järgi, ja talle tundus ebaaus relvata vaenlasele kallale tungida. Puna oli tõusnud tema näkku, kulmud kortsus ja huuled kokku surutud, oli ta valmis tegutsema; kuid selle asemel, et kiiremini tulistada, seadis ta püssi laskevalmis ja pomises endamisi, märkamata isegi oma lausutud sõnu:
“Ei-ei! Nii võivad sõdida küll punanahad, kuid ristiinimese väärikusega see kokku ei sobi. Las see pagan laeb oma püssi ja siis võitleme nagu mehed, sest kanuud ei pea ta saama ega saagi. Ei-ei, las ta laeb, ja jumal ise otsustagu, kellel on õigus!”
Kogu selle aja oli indiaanlane nii süvenenud oma tegevusse, et ei märganud isegi seda, et vaenlane oli metsas. Ta kartis ainult, et äkki viiakse lootsik kaldalt ära, enne kui temal õnnestub seda takistada. Ta oli harjumusest otsinud varju, kuid asus ainult mõne jala kaugusel põõsastikust ja võis ainsa silmapilguga olla metsas, niipea kui püssi laskevalmis saab. Vaenlane oli temast umbes viiekümne jardi kaugusel, ja puud nende kahe vahel, mille taga kumbki seisis, oli loodus asetanud niiviisi, et vaateväli oli avatud.
Jõudnud lõpuks püssi laadimisega valmis, vaatas metslane enda ümber ja hakkas oma vaenlasele lähenema, kuid tegi seda siiski ettevaatamatult. Hirvekütt astus puu tagant välja ja hõikas talle:
“Siia, punanahk, siia, kui sa mind otsid! Ma olen sõjamehena alles roheline, kuid siiski küllalt vana, et jääda lagedale kaldale, kus mind võib maha lasta nagu öökulli päevavalgel. Ainult sinust üksinda oleneb, kas meie vahel on rahu või sõda, sest ma tunnen enda kui valge inimese väärtust ja ma pole nende hulgast, kes peavad metsas seljatagant tapmist vapruseks.”
Metslane kohkus tublisti, kui taipas ohtu, millesse ta oli sattunud. Ta oskas siiski pisut inglise keelt ja sai sõnade mõttest aru. Lisaks oli ta ka liialt hästi välja koolitatud, et oma kohkumust mitte reeta, niisiis toetas ta püssilae maha ja tegi käega tervitusliigutuse. Seejuures ei kaotanud ta meelekindlust ja enesevalitsust, mis on omane inimesele, kes on harjunud ennast kõige kõrgemaks pidama. Kuid tema rinnas raevutsev vulkaan pani ta silmad leegitsema ja sõõrmed laienema nagu mõnel metsloomal, keda on ootamatult segatud saatusliku hüppe tegemisel.
“Kaks kanuud,” ütles ta madala kurguhäälega, mis on omane tema rassile, ning sirutas igasuguse eksituse ärahoidmiseks kaks sõrme välja: “Üks mulle, teine sulle.”
“Ei, ei, mingo, see ei lähe läbi! Lootsikud pole sinu omad ja sa ei saa neist kumbagi, niikaua kui mina saan seda takistada. Ma tean, et praegu on sõda sinu ja minu rahva vahel, kuid see pole veel põhjus, et inimesed peaksid üksteist tapma nagu metsloomad. Mine sina oma teed ja las mina lähen oma teed. Maailmas on küllalt ruumi meie mõlema jaoks, aga kui meie kohtume ausas lahingus, las siis vanajumal ise otsustab meie saatuse.”
“Hea küll!” hüüdis indiaanlane. “Minu vend misjonär olema. Palju rääkima. Muudkui manitust30.”
“Ei, ei, sõjamees. Ma ei ole Moraavia vennaks küllalt hea, kuid hulkuriks, kes metsi mööda ringi jutlustab, olen ma jälle liiga hea. Ei, ei, seni olen ma ainult jahimees olnud, kuigi enne rahutegemist tuleb ehk mulgi kogemta mõni sinu suguharu mees maha lüüa. Kuid ma tahaksin seda teha siiski ausas võitluses, mitte mingi tühise kanuu pärast tülitsedes.”
“Hästi! Minu vend väga noor, kuid väga tark. Vilets sõdur, aga hästi rääkima. Mõnikord nõupidamise pealik.”
“Seda ma ei tea, indiaanlane,” vastas Hirvekütt, punastades indiaanlase sõnades peituva halvasti varjatud pilke pärast. “Ma tahaksin kogu oma elu rahulikult metsas elada. Kõik noored mehed peavad käima sõjateed, kui sõda lahti läheb, kuid see ei pea olema mõttetu tapmine. Täna öösel nägin ma seda juba küllalt ja mõistsin, et saatus mõistab selle hukka. Sellepärast ma soovitan sul minna oma teed ja mina lähen oma teed, ja ma loodan, et me lahkume sõpradena.”
“Hästi! Minu vennal kaks skalpi – hallid juuksed mustade all. Vana tarkus, noor keel.”
Siinjuures lähenes metslane usaldava ilmega, käsi välja sirutatud ja naeratus näol ning kogu ta käitumine väljendas sõprust ja lugupidamist. Hirvekütt võttis tema pakutud sõpruse vastu samas vaimus, nad raputasid südamlikult teineteise kätt ning kumbki püüdis teisele kinnitada oma siirust ja rahusoovi.
“Igaühel olgu oma,” ütles indiaanlane, “minu kanuu minu oma, sinu kanuu sinu oma. Lähme vaatame: kui sinu oma, võta endale, kui minu oma, võtan endale.”
“Olgu nii, punanahk, kuigi sa eksid, mõeldes, et kanuu võib sulle kuuluda. Eks oma silm ole kuningas. Läki kaldale ja seal võid näha oma silmaga, kui sa mind ei usu.”
Indiaanlane hüüatas uuesti “Hästi!” ja nad sammusid kõrvuti kalda poole. Kumbki neist ei väljendanud teise suhtes vähimatki umbusaldust; indiaanlane läks ees, nagu oleks soovinud oma kaaslasele näidata, et ta ei karda talle selga pöörata. Kui nad jõudsid lagedale kohale, osutas metslane Hirveküti kanuule ja ütles rõhuga:
“Pole
manitu – kõrgeima vaimu nimetus mõningail indiaani suguharudel
