ja tohuõmblustele, need kõnelevad ise enda eest. Keegi pole veel kuulnud, et indiaanlased oleksid niisuguse valmis teinud.”
“Hästi! Minu vend pole mitte vana, aga väga tark. Indiaanlased ei tee niisugust. Valge mehe töö.”
“Mul on hea meel, et sa nii mõtled, sest muidu oleks see tekitanud meie vahele paksu verd. Aga nüüd on igaühel oma, ja ma lükkan kohe kanuu vaidluspiirkonnast kaugemale, kuna see on kõige kiirem viis, kuidas tüli lõpetada.”
Nende sõnadega pani Hirvekütt jala vastu kerge paadi nina ja lükkas selle tugeva tõukega järvele saja või rohkemgi jala kaugusele, kus see voolust haaratuna pidi neemest mööduma ega olnud enam kaldale sattumise ohus. Metslane võpatas seda otsustavat sammu nähes. Hirvekütt märkas, kuidas indiaanlane heitis kiire ja raevuka pilgu teisele paadile, milles olid aerud. Punanaha nägu muutus muide ainult hetkeks, siis tegi irokees uuesti sõbraliku näo ja naeratas rahulolevalt.
“Hästi!” kordas ta veelgi väljendusrikkamalt. “Noor pea, vana aru. Teab, kuidas tülisid lahendada. Hüvasti, vend. Sõida oma veemajja, Piisamroti pessa. Indiaanlane läheb oma laagrisse, ütleb pealikule: ei leidnud kanuu.”
Hirvekütt kuulas seda ettepanekut suure mõnuga, maldamata enam oodata, millal saab tütarlaste juurde, ning võttis indiaanlase pakutud käe meelsasti vastu. Lahkumissõnad olid sõbralikud, ja samal ajal kui punanahk sammus rahulikult tagasi metsa poole, püssi kaenla all kandes ja kordagi rahutult või umbusklikult tagasi vaatamata, liikus valge mees paadi poole, kandes püssi sama rahulikul moel, kuid jälgis teraselt indiaanlase igat liigutust. See usaldamatus näis siiski ebakohasena ja nagu häbenedes pöördus noormees ümber ja astus muretult oma paadi juurde. Siin hakkas ta kanuud kaldalt eemale tõukama ja tegema teisi lahkumisettevalmistusi. Nii võis mööduda ligi minut, kui ta pööras näo juhuslikult maa poole ja ta kiire eksimatu pilk märkas kohe hirmsat ohtu, mis ähvardas tema elu. Metsmehe mustad julmad silmad, mis olid nagu hüppevalmis tiigril, vaatasid teda põõsast vahel ja püssisuu oli juba laskunud nooruki kehaga ühele joonele.
Siin osutasid Hirveküti pikaajalised jahimehekogemused talle tubli teene. Olles harjunud põtru jooksu pealt tulistama, kusjuures looma keha täpne asend tuli määrata sageli pigem sisetunde järgi, kasutas Hirvekütt ka nüüd sedasama võtet. Ainsa hetke jooksul ja ainsa liigutusega tõstis ta püssi ja tõmbas kuke vinna, tulistades peaaegu sihtimata põõsasse, kus tema teada pidi asuma keha, mis kandis õlgadel seda kohutavat nägu. Polnud enam aega püssi kõrgemale tõsta või täpsemalt sihtida. Ta liigutused olid nii kiired, et mõlemad pooled tühjendasid oma püssid ühel ja samal hetkel ning kahe paugu tümakas liitus samaks heliks. Mäed muidugi vastasid ainult ühe kajaga. Hirvekütt langetas püssi ja seisis püstipäi, kindlalt nagu mänd tuulevaiksel juunihommikul, ja ootas oma lasu tulemusi; samal ajal karjatas indiaanlane läbilõikavalt, oma kohutava mõju poolest kurikuulsaks saanud häälega. Ta kargas põõsaste tagant välja ja jooksis tomahooki vibutades üle lagendiku. Hirvekütt seisis ikka veel liikumatult, laadimata püss vastu õlga, kuna ta käed kobasid jahimeheharjumusest masinlikult püssirohusarve ja laadimisvarrast. Lähenenud vaenlasele umbes neljakümne jala kaugusele, viskas metslane tema pihta terava kirve, kuid mingo pilk oli juba nii tuhmunud, käsi nii nõrk ja värisev, et noormees püüdis temast möödalendava tomahoogi vartpidi kinni. Siis hakkas indiaanlane vaaruma ja prantsatas kogu pikkuses maha.
“Ma teadsin seda, ma teadsin!” hüüdis Hirvekütt, kes valmistus uut kuuli püssirauda lükkama. “Ma teadsin, et see sellega lõpeb, niipea kui tabasin selle tõpra pilgu. Inimene märkab kõike silmapilkselt ja tulistab väga osavalt, kui tema elu on ohus. Jah, ma teadsin, et see sellega lõpeb. Ma jõudsin temast ühe sajandiku sekundi võrra ette, muidu oleks mul räbalasti läinud! Kuul vaid riivas mind. Öelge, mida tahate, kuid punanahk ei käi püssirohu ja kuulidega iial nii osavasti ümber nagu valge inimene. Nähtavasti puudub tal selleks anne. Isegi Tšingatšguk, olgu ta muudes asjades nii osav kui tahes, ei taba alati märki.”
Selleks ajaks oli püss laetud ja Hirvekütt viskas tomahoogi kanuusse. Ta astus oma ohvri juurde ja seisis tema kohal kurvas mõtiskluses, nõjatudes püssile. Esmakordselt nägi ta lahingus langenud inimest ja see oli esimene ligimene, kelle vastu ta oli käe tõstnud. Tunne oli täiesti uudne ja võidurõõmuga segunes kahetsus. Indiaanlane polnud veel surnud, kuigi kuul oli läbinud ta keha. Ta lamas liikumatult selili, kuid tema silmad jälgisid võitja igat liigutust, nagu kinnipüütud linnu silmad jälgivad ahnelt linnupüüdja liigutusi. Ta ootas tõenäoliselt, et vaenlane annab talle surmahoobi, enne kui hakkab skalpi maha võtma; või ehk kartis, et see julm tegu toimub enne, kui ta hinge heidab. Hirvekütt aimas tema mõtteid ja leidis nukrat rahuldust abitu metslase lohutamisest.
“Ei, ei, punanahk,” ütles ta, “sul pole enam tarvis midagi karta. Skalpe võtta pole mul kombeks. Ma olen ristiinimene ja skalbivõtmine ei sobi minu väärikusega. Ma korjan ainult sinu püssi üles ja siis tulen tagasi ning teen sinu heaks kõik, mis suudan. Muuseas, ma ei tohi siia liiga kauaks jääda, kuna kolm pauku järjest meelitavad arvatavasti mõnegi teie kuradi minu kallale.”
Viimased sõnad lausus noormees endamisi, kui läks otsima mahakukkunud püssi. Ta leidiski selle sealtsamast, kuhu omanik oli selle pillanud, ja viis selle kohe kanuusse.
Asetanud oma püssi indiaanlase püssi kõrvale, pöördus Hirvekütt surija juurde tagasi.
“Igasugune vaen meie vahel on lõppenud, punanahk,” ütles ta. “Su süda võib rahule jääda skalbi või muude tooruste suhtes. Loodan, et oskan käituda nõnda, nagu on valgele sünnis.”
Kui pilk oleks võinud väljendada kõiki mõtteid, siis oleks Hirveküti süütule hooplemisele oma nahavärviga saanud osaks väike etteheide, kuid tema luges sureva metslase silmist välja ainult tänulikkust ega märganud kibedat pilget, mis võitles õilsama tundega.
“Vett!” hüüdis janunev õnnetu olend. “Anna vaesele indiaanlasele vett!”
“Noh, vett pead sa saama, kui sa jooksid kas või terve järve tühjaks. Ma viin su kohe järve äärde ja siis joo niipalju kui tahad. Mulle on räägitud, et vesi olevat haavatuile suurim lohutus ja rõõm.”
Seda öeldes tõstis Hirvekütt indiaanlase sülle ja viis ta järve äärde. Siin aitas ta kõigepealt tal kustutada piinavat janu, siis istus kivile, pani haavatud vaenlase pea oma põlvele ja püüdis tema piinu vaigistada, kuidas oskas.
“Patt oleks ütlemata jätta, et sinu aeg on täis saanud, sõjamees,” alustas ta. “Sa oled juba üle keskea ja sinu eluviise silmas pidades oled küllap nii mõndagi korda saatnud. Nüüd on peamine mõelda sellest, mis sind ees ootab. Punanahad nagu enamik valgeidki ei mõtle igavesele unele – mõlemad loodavad teises ilmas edasi elada. Igaühe üle mõistetakse selles ilmas kohut tema tegude järgi. Ma arvan, et sa tead seda hästi ega vaja jutlusi, kui hetk kätte jõuab. Sina leiad oma õnnelikud jahimaad, kui oled olnud õiglane indiaanlane, aga kui mitte, siis aetakse sind kõrbesse. Minul on küll natuke teistsugune arusaamine ses asjas, kuid sina oled liiga vana ja kogenud selleks, et vajada minusuguse noore mehe õpetusi.”
“Hästi,” pomises indiaanlane, kelle hääl säilitas jõu isegi siis, kui elu hakkas kustuma. “Noor pea, vana aru.”
“Kui lõpp kätte jõuab, siis on vahest lohutav teada, et inimesed, kellele me oleme kurja teinud või oleme kavatsenud kurja teha, meile andestavad. Ma arvan, et iga inimene tahab kuulda, et talle on maa peal andeks antud, sest kas jumal andestab, seda saame teada alles viimsel kohtupäeval. Lohutav on andestust saada, see on kogu saladus. Noh, mis minusse puutub, siis mina olen täiesti unustanud, et sa mu elu kallale tungisid: esiteks sellepärast, et sa ei saanud mulle teha mingisugust kurja; teiseks sellepärast, et sulle pole midagi muud õpetatud ja ma poleks tohtinud sind üldse usaldada, ja lõpuks – ja see on kõige tähtsam – sellepärast, et ma ei saa ühegi surija
