kallaletungijad ei leia mingit sõidukit, millega jõuda lossi juurde, vallutada see tule või tormijooksuga või mõne muu indiaani viguri või salakavala riuka abil. Kuid süütamise vastu oli Hutter võtnud tarvitusele kõik ettevaatusabinõud, ja hoone ise, välja arvatud kasetohust katus, ei süttinud kuigi kergesti. Põrandasse oli tehtud mitu ava ja panged nööridega olid igaks juhuks käepärast. Tulekahju puhul võis ükskõik kumb tüdruk tule kerge vaevaga ära kustutada, eeldades, et see liiga suureks ei paisu. Judith, kes näis tundvat kõiki isa kaitseplaane ja oli küllalt julge selleks, et nende rakendamisest osa võtta, seletas Hirvekütile kõik need üksikasjad ära ja säästis tal sellega hulga jõudu ning aega.
Päeval polnud karta midagi. Peale kanuude ja laeva, mis olid nende valduses, ei leidunud kogu järvel ühtki sõidukit. Hirvekütt teadis ometi, et parve võis ehitada üsna kiiresti, sest kuivanud puid vedeles vee ääres külluses, ja kui indiaanlased ikka tõesti kavatsesid rünnata, siis polnud kuigi raske leida selleks vajalikke abinõusid. Ameerika kirves kui tööriist, millel pole võistlejat, polnud tollal veel kuigi laialdaselt tuntud ja punanahad ei olnud sõjatapri-taolise riista käsitsemises kuigi osavad; ometigi olid nad küllalt vilunud jõgede ületamisel, ja võis kindel olla, et nad ehitavad parve, kui peavad tarvilikuks riskida kallaletungiga. Nende sõjamehe äsjane surm võis ajendiks olla, aga võis ka mõjuda hoiatusena; kuid Hirvekütt pidas tõenäoliseks, et saabuv öö kujuneb kriitiliseks. Seetõttu igatseski noormees nii väga oma mohikaanist sõbra peatset kohalejõudmist ja abi ning ootas päikeseloojangut kasvava kärsitusega.
Päeva jooksul mõtlesid lossi elanikud kaitseplaanid läbi ja tegid ettevalmistusi. Judith oli väga agar ja talle nähtavasti meeldis oma uue külalisega kõige üle nõu pidada. Hirveküti kartmatus, tema mehine andumus õdedesse, ta lihtsameelsus ja tundesiirus kütkestasid Judithit. Hirvekütile näis, et aeg liigub väga pikkamisi, kuid Judith ei märganud seda, ja kui päike hakkas laskuma läänepoolsetele mändidega kaetud künkaharjadele, tundis ja väljendas ta imestust, et päev jõuab nii ruttu õhtule. Hetty seevastu oli mõttes ja vaikne. Ta ei olnud kunagi väga jutukas või kui ta muutuski juhuslikult sõnaohtramaks, siis ainult mingi sündmuse mõjul, mis äratas tema kavaluseta mõistuse; kuid sel mälestusväärsel päeval oli ta mitmeks tunniks otsekui kõnevõime unustanud. Hirmu isa saatuse pärast ei peegeldunud kummagi õe käitumises. Samuti ei paistnud kumbki tõsiselt kartvat midagi hullemat kui vangilangemine, ja paaril korral, kui Hetty kõneles, väljendas ta lootust, et Hutter leiab tee, kuidas end vabastada. Kuigi Judith polnud ses suhtes nii rahulik, lootis temagi, et indiaanlased teevad ettepaneku vangid välja lunastada, kui veenduvad, et nad ei suuda lossi ühegi sõjakavaluse ega riukaga vallutada. Hirvekütt pidas siiski kõiki neid lootusi lihtsalt tütarlaste fantaasiaks, jätkas niisama järjekindlalt ettevalmistusi kaitseks ning haudus tuleviku suhtes niisama tõsiseid mõtteid, nagu poleks neid sõnu kunagi üle tütarlaste huulte libisenudki.
Viimaks jõudis kätte tund, mil nad pidid minema paika, kus oli määratud kohtumine mohikaani või delavaariga, nagu Tšingatšgukki tavaliselt kutsuti. Kuna Hirvekütt oli tegevusplaani läbi kaalunud ja mõlemale õele üksikasjaliselt selgitanud, asusid kõik kolm üksmeelselt ja püüdlikult selle teostamisele. Hetty läks laeva, sidus kaks kanuud kokku, ja astunud ühesse, sõudis need mõlemad ehitust ümbritseva pistandaia väravataolise ava juurde ja tõi need sealt läbi. Siis sidus ta mõlemad paadid maja alla keti külge, mille teine ots oli majas. Pistandaed koosnes palkidest, mis olid tugevasti savisse rammitud, ja täitis kahekordset eesmärki: see ümbritses väikest platsi, mida võis kasutada mitmesugusteks vajadusteks, ja takistas ühtlasi vaenlaste paatidel liiga lähedale tulemast. Sel viisil olid kanuud, mis olid nagu dokki paigutatud, teatud määral kaitstud võõraste pilkude eest, ja tugevasti suletud ning lukustatud väravate tagant poleks olnud neid lihtne välja viia. Ent enne väravate sulgemist tuli Judith kolmanda kanuuga samuti pistandaeda, jätnud Hirveküti hooleks kõigi akende ja uste sulgemise majas. Pärast Hirveküti tegevust oleks ehitisse sissemurdmine nõudnud mitu tundi tööd, isegi kui piirajad oleksid kasutanud mingeid muid tööriistu peale sõjakirveste ega oleks kohanud mingisugust vastupanu, kuna kõik oli massiivne ja tugev ja riivideks oli kasutatud noorte puude tüvesid. Kõik need ettevaatusabinõud oli Hutter välja mõelnud pärast seda, kui valged hulkurid olid paaril korral maja tema sagedaste äraolekute ajal paljaks röövinud.
Niipea kui elamu oli seestpoolt kõvasti kinni pandud, ilmus Hirvekütt luugi juurde ja laskus Judithi kanuusse. Sellejärel sulges ta ukse massiivse lati ja tugeva tabalukuga. Siis võeti Hetty kanuusse, mis ujus pihtaiast välja. Järgmiseks ettevaatusabinõuks oli väravate lukustamine, kusjuures võtmed viidi Noa laeva. Nüüd võis elamusse pääseda ainult sissemurdmise teel või sama teed kaudu, kust noormees oli välja tulnud.
Hirvekütt oli pikksilma aegsasti kaasa võtnud ja vaatas tähelepanelikult kogu ranna üle, niipalju kui tema asukoht seda võimaldas. Kusagil polnud näha elusolendit, välja arvatud paar lindu, ja needki lendasid puude varjus, otsekui pärastlõunase kuumuse eest varju otsides. Eriti hoolega uuris Hirvekütt üle lähikonna, et selgitada, kas kusagil ei valmistata parve. Kuid kõikjal valitses vaikne üksildus. Siin peame mõne sõnaga selgitama, milles seisis meie seltskonna suurim kimbatus. Sel ajal, kui nad ise olid vastase valvsate pilkude all, oli vaenlane tiheda metsa varjus. Kujutlusvõime suurendas tahtmatult tihnikus peidus olevate vaenlaste tegelikku arvu, seevastu nende oma nõrkus oli selge igaühele, kes juhtus nende suunas pilku heitma.
“Seni pole keegi end liigutanud!” hüüdis Hirvekütt, kui langetas lõpuks pikksilma, kavatsedes laeva minna. “Kui hulgused tõepoolest kurja kavatsevad, siis on nad liiga kavalad, et avalikult tegutseda. Võibolla nad juba meisterdavadki metsas parve, kuid pole seda veel järve äärde toonud. Nad ei tea ometi arvata, et me kavatseme lossi maha jätta, ja kui nad seda arvavad, siis ei tea nad, kuhu me kavatseme sõita.”
“Täiesti õige, Hirvekütt,” vastas Judith, “ja nüüd, kus kõik on valmis, võime kohe teele asuda, kartmata tagaajamist, või muidu on hilja.”
“Ei, ei, see asi nõuab ettevaatust. Kuigi metslased ei tea, et Tšingatšguk ootab meid kaljul, on neil silmad ja jalad. Nad näevad, kuhu me sõidame ja kindlasti järgnevad meile. Ma püüan neid siiski tüssata ja juhin pargase kord sinna, kord tänna, seni kuni nad väsivad meile järele jooksmast.”
Hirvekütt täitis oma lubadust, niivõrd kui suutis. Ei möödunud viit minutitki, kui kõik kolm olid laevas ja purjetasid lossist eemale. Põhjast puhus kerge tuuleõhk. Julgelt purje hiivanud, seadis noormees kohmaka laeva nina nii, et allatuule triivimist arvesse võttes oleksid nad pidanud randuma idapoolsel kaldal, paar miili lossist allpool. Laev ei paistnud silma eriti kiire käigu poolest, ja kuna ta oli madala süvisega, siis polnud raske teda liikuma saada ja purjetada umbes neljamiilise tunnikiirusega. Lossi ja kalju vahet oli pisut üle kahe miili. Tundes indiaanlaste täpsust, arvestas kütt aega väga täpselt, et olenevalt olukordadest jõuda kokkulepitud kohale väikese hilinemisega või määratud kellaajast natuke varem. Kui noor kütt hiivas purje, seisis päike veel üsna kõrgel läänepoolsete küngaste kohal; loojakuni oli jäänud rohkem kui kaks tundi aega ja mõnest minutist oli Hirvekütile küllalt mõistmiseks, et pargase kiirus vastab täiesti tema ootustele.
Oli imekaunis juunikuu õhtupoolik ja kunagi varem polnud see üksildane veteväli tundunud vähem võitluse ja verevalamise areenina kui nüüd. Kerge tuuleõhk laskus harva järvepinnani, enamasti hõljus ta selle kohal, otsekui poleks ta tahtnud segada selle sügavat vaikust või häirida selle peegelsiledat pinda. Isegi metsad näisid päiksepaistes tukkuvat ja üksikud pilvevoonad olid juba tundide viisi seisnud liikumatult põhjapoolsel vaateveerul, otsekui oleksid nad sinna paigutatud lihtsalt maastiku kaunistamiseks. Paar veelindu libises üle järve ja vahetevahel oli näha kaarnat, kes tiirutas kõrgel puude kohal ja pidas metsa teraselt silmas, et aegsasti silmata iga elusolendit, keda salapärased metsad talle saagiks annavad.
Lugeja on arvatavasti märganud, et vaatamata Judithi otsekohesusele ja järsule käitumisele, mis andsid tunnistust piirialadel omandatud harjumustest, kõneles ta hoopis haritumat keelt kui tema meeskaaslased,
