style="font-size:15px;"> Hetke pärast pöördus ta Mrs. Purnelli poole. “Selle toa mööbel kuulub mõistagi teile?”
Mrs. Purnell kinnitas seda.
“See pilt, mis võeti kaminasimsi kohalt maha selle kolmapäeva hommikul,” jätkas Holmes, “kuulus Mr. Boothile, arvan ma?”
Järgisin Holmesi pilku sinna, kus pleekimata laik tapeedil näitas selgesti, et seal oli hiljuti rippunud pilt. Kuigi ma tundsin oma sõbra mõttekäiku hästi, siiski ei taibanud ma kohe, et väikesed ämblikuvõrgu tükid, mis olid olnud pildi taga ja ikka veel seina küljes rippusid, olid talle öelnud, et pilt oli maha võetud vahetult enne seda, kui Mrs. Purnell oli saanud oma käsu toas mitte midagi puutuda, muidu oleks ta hari, mis ilmselt mujal küllalt kiiresti liikus, need otsekohe koristanud.
Hea leedi vahtis teda üllatusest ammulisui. “Mr. Booth võttis selle kolmapäeva hommikul endaga kaasa,” ütles ta. “Ta maalis selle pildi ise ja armastas seda väga. Ta mähkis selle sisse ja võttis endaga kaasa, öeldes, et kavatseb selle sõbrale anda. Olin siis väga üllatunud, sest ma teadsin, et ta hindas seda väga; tegelikult ta ütles mulle kord, et ei lahku sellest mitte kunagi. Nüüd on muidugi kerge mõista, miks ta tahtis seda kaasa võtta.”
“Jah,” sõnas Holmes. “See polnud suur pilt, ma mõistan. Oli see akvarell?”
“Jah, maal nõmmest, kolme või nelja kiviga, mis on seatud suure laua kujuliselt paljale mäetipule. Mr. Booth nimetas seda druiidlikuks või millekski sellesarnaseks.”
“Kas Mr. Booth maalis palju?” küsis Holmes.
“Ei, kui ta siin oli, sir. Ta rääkis mulle, et ta tavatses seda teha poisina, kuid on sellest loobunud.”
Holmesi pilk liikus toas jälle ringi ja ta hüüatas üllatunult, nähes klaveril seisvat fotot.
“Kindlasti Mr. Boothi pilt,” ütles ta. “See meenutab väga kirjeldust, mis mul temast on.”
“Jah,” ütles Mrs. Purnell, “ja see on väga hea foto.”
“Kui kaua aega tagasi see on võetud?” küsis Holmes seda üles tõstes.
“Oh, ainult paar nädalat tagasi, sir. Olin siin, kui fotograafi õpipoiss teda pildistas. Mr. Booth avas paki, kui ma olin toas. Seal oli ainult kaks fotot, see siin ja veel üks, mille ta mulle andis.”
“Teie jutt on väga huvitav,” ütles Holmes. “See triibuline vabaajaülikond, mida ta kannab. Kas see on seesama, milles ta lahkus kolmapäeva hommikul?”
“Jah, ta oli riides just niimoodi, niipalju kui ma mäletan.”
“Kas mäletate midagi tähtsat, mida Mr. Booth teile eelmisel kolmapäeval enne väljaminekut ütles?”
“Kardan, et mitte eriti, sir. Kui ma viisin talle magamistuppa tassi šokolaadi, ütles ta, et…”
“Üks hetk,” katkestas teda Holmes. “Kas Mr. Booth jõi tavaliselt hommikuti tassi šokolaadi?”
“Oh, jah, sir, talvel ja suvel samamoodi. Ta oli selles asjas väga järjekindel ja helistas selle järele niipea, kui ta ärkas. Usun, et ta oleks pigem läinud välja hommikust söömata, kui oleks loobunud oma tassist šokolaadist. Noh, nagu ma ütlesin, sir, viisin selle kolmapäeva hommikul ise üles ja ta tegi mõne märkuse ilma kohta ja just siis, kui ma olin toast lahkumas, ütles ta: “Oh, muide, Mrs. Purnell, ma lähen täna õhtul paariks nädalaks ära. Pakkisin oma kohvri ja tulen selle järele pärastlõunal.””
“Te olite kahtlemata väga üllatunud niisuguse teate peale?” päris Holmes.
“Mitte eriti, sir. Sellest ajast peale, kui tal oli see auditeerimistöö harupankades, polnud teada, millal ta võib ära olla. Muidugi polnud ta kunagi olnud järjest ära kaht nädalat, välja arvatud puhkuse ajal, kuid ta oli nii sageli paari päeva kaupa ära olnud, et ma olin harjunud tema äkiliste lahkumistega.”
“Kui kaua oli tal olnud see lisatöö pangas – paar kuud, kas polnud?”
“Rohkem. Arvan, et ta sai selle umbes eelmiste jõulude ajal.”
“Oh, jah, muidugi,” sõnas Holmes hooletult, “ja see töö viis teda muidugi kauaks kodust ära?”
“Jah, tõesti, ja see paistis teda päris väsitavat, nii palju õhtuseid ja öiseid töid, teate, sir. Sellest oli küllalt, et teda kurnata, sest ta oli alati olnud niisugune väga vaikne, endassetõmbunud härrasmees ja käis varem harva väljas.”
“Kas Mr. Booth jättis maha palju oma vara?” küsis Holmes.
“Väga vähe ja kogu tema vara koosneb vanadest kasututest asjadest. Kuid ta oli äärmiselt aus varas, sir,” ütles Mrs. Purnell paradoksaalselt, “ja ta maksis mulle oma rendi ära, enne kui ta kolmapäeva hommikul lahkus, kuni järgmise laupäevani, sest ta ei kavatsenud varem tagasi tulla.”
“See oli temast kena,” ütles Holmes mõtlikult naeratades. “Muide, kas juhtute teadma, kas ta andis ära mõningaid oma asju, enne kui ta lahkus?”
“Noh, mitte just vahetult enne, kuid paari viimase kuu jooksul on ta ära viinud enamiku oma raamatuist ja need maha müünud, arvan ma, paar tükki korraga. Tal oli üsna suur kirg vanade raamatute vastu ja ta ütles mulle, et mõned tema väljaanded olid päris palju väärt.”
Selle vestluse jooksul oli Lestrade istunud kannatamatult sõrmedega lauale trummeldades. Nüüd tõusis ta püsti. “Tõesti, kardan, et pean teid lobisema jätma,” ütles ta. “Pean minema ja telegrafeerima, et Mr. Booth arreteeritaks. Kui sa oleksid ainult vaadanud seda vana kuivatuspaberit, mille ma leidsin prügikorvist, oleksid säästnud end suurest hulgast mittevajalikust vaevast, Mr. Holmes,” ja ta viskas kasutatud paberi võidukalt lauale.
Holmes tõstis selle üles ja hoidis seda puhvetikapi peegli ees. Vaadates üle ta õla, võisin selgesti lugeda ümberpööratud kujutist kirjast, mis oli kirjutatud Mr. Boothi käekirjaga, millest Holmes oli näidised muretsenud.
See oli Liverpooli piletikassale, mis broneeris esimese klassi erakajuti „Empress Queeni” pardal Liverpoolist New Yorki. Osa sellest teatest oli pisut rikutud teistest kustutustest, kuid jätkus teatega, et juurde oli lisatud tšekk pileti eest maksmiseks ja alla oli kirjutanud J. Booth.
Holmes seisis paberit uurides mõne minuti vaikselt.
See oli mitu korda kasutatud kuivatuspaber, kuid õnneks oli see teade otse keskel ja seda häirisid harva teised märgid ja plekid, mis olid kõik paberi serva pool. Ühes nurgas oli Liverpooli piletikassa aadress üsna dešifreeritav, sest ilmselt oli paberit kasutatud ka ümbriku kuivatamiseks.
“Mu armas Lestrade, te olete tõesti olnud õnnelikum, kui ma arvasin,” ütles Holmes viimaks talle paberit tagasi ulatades. “Võin ma küsida, mis samme te kavatsete järgmiseks astuda?”
“Saadan otsekohe New Yorki politseile kaabeltelegrammi, et nad arreteeriksid mehe niipea, kui ta välja ilmub,” ütles Lestrade, “kuid kõigepealt pean olema päris kindel, et see laev ei peatu Queenstownis või kusagil mujal ega anna talle võimalust meie sõrmede vahelt minema lipsamiseks.”
“See ei peatu,” tähendas Holmes vaikselt. “Ma vaatasin seda juba, sest ma pidasin alguses tõenäoliseks, et Mr. Booth kavatseb sõita „Empress Queeniga”.”
Lestrade
