mille!” hüüdis Lestrade.
“Ta praeguse aadressi,” kordas Holmes vaikselt. “Kuid enne, kui ma seda teen, mu armas Lestrade, soovin sõlmida ühe kokkuleppe. Mr. Jervis kohtles mind väga näruselt ja ma ei soovi, et mu nime enam selle looga seostataks. Mida te ka teete, te peate igal juhul varjama oma teabeallikat. Kas lubate?”
“Jah,” pomises Lestrade, kes oli äärmiselt hämmastunud.
Holmes tõmbas oma taskuraamatust lehekese ja kirjutas sellele: Mr. A. Winter, Mrs. Thackary pansionaat, Glossop Road, Broomhill, Sheffield.
“Te leiate siit otsitava mehe praeguse nime ja aadressi,” ütles ta, ulatades paberi Lestrade’ile. “Soovitan väga, et te ei kaotaks aega tema kinni võtmisel, sest kuigi telegramm, mille ma äsja sain – mis õnnetuseks katkestas teie äärmiselt huvitava loo – ütles mulle, et Mr. Winter oli pärast ajutist äraolekut jälle kodus, on äärmiselt tõenäoline, et ta lahkub sealt üsna peatselt. Ma ei tea, kui ruttu – paari päeva pärast, arvan.”
Lestrade tõusis. “Mr. Holmes, olete teie alles suuremeelne,” ütles ta tundelisemalt kui ma olen teda kunagi varem näinud. “Te päästsite mu hea nime just siis, kui ma hakkasin paistma täieliku lollina, ja nüüd sunnite, et ma kogu au endale võtaksin, kui ma seda põrmugi ei vääri. Kuidas te selle aadressi teada saite, on minu jaoks sama suur müsteerium kui Boothi kadumine.”
“Noh, mis sellesse puutub,” ütles Holmes muretult, “siis ei saa ma ise ka kõigis faktides kindel olla, sest muidugi pole ma neid asju põhjalikult uurinud. Kuid neid on päris kerge tuletada ja ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin teile jutustada oma ideest Boothi reisi kohta New Yorki kunagi tulevikus, kui teil on rohkem aega.
Muide,” hüüdis Holmes, kui Lestrade oli toast lahkumas, “ma ei üllatuks, kui leiate, et Mr. Jabez Booth alias Mr. Archibald Winter on teile pisut tuttav, sest ta oli kahtlemata teie kaassõitja Ameerikast koduteel. Ta jõudis Sheffieldi paar tundi pärast seda, kui teie jõudsite Londonisse, ja on ilmselt just koju jõudnud, just nagu teie isegi, sest te sõitsite ilmselt samas laevas. Ta pidi kandma päikeseprille ja suuri tumedaid vuntse.”
“Ah!” ütles Lestrade. “Pardal oli mees nimega Winter, kes vastas sellele kirjeldusele. Usun, et see pidi olema tema, ja ma ei kaota rohkem aega,” ja Lestrade kiirustas minema.
“Noh, Watson, mu sõber, sa paistad peaaegu sama hämmeldunud olevat kui meie sõber Lestrade,” ütles Holmes, nõjatudes oma tooli seljatoele ja vaadates mind kelmikalt, kui ta süütas oma vana kanarbikupiibu.
“Pean tunnistama, et ükski neist probleemidest, mida sul kunagi on lahendada tulnud, ei paista mulle nii salapärasena kui Lestrade’i lugu Boothi kadumisest „Empress Queenil”.”
“Jah, see osa loost on eriti peen,” itsitas Holmes, “kuid ma räägin sulle, kuidas ma mõistatuse ära lahendasin. Näen, et oled valmis kuulama.
Kõigepealt tuleb alati hinnata kurjategija tarkust ja kavalust. Mr. Booth oli kahtlemata tark mees. Mr. Jervis ise, mäletad, kinnitas meile seda. Fakt, et ta avas kuritegu ettevalmistavad pangaarved kaksteist kuud enne kuriteo sooritamist, näitas, et seda oli kaua läbi mõeldud. Seepärast alustasin uurimistööd, teades, et mul tuli püüda tarka meest, kel oli olnud kaksteist kuud aega põgenemise kavandamiseks.
Mu esimene tõeline juhtlõng tuli Mrs. Purnellilt,” ütles Holmes. “Kõige tähtsamad olid ta märkused Boothi auditeerimistööst, mis hoidis teda kodust eemal nii palju päevi ja öid, sageli järgemööda. Olin otsekohe kindel, ja järelepärimised kinnitasid seda, et Mr. Boothil polnud üldse mingisugust lisatööd. Kuid miks pidi ta siis leiutama selle vale oma majaperenaise jaoks? Ehk sellepärast, et seda oli mingil viisil vaja kas kuriteoks või pääsemisplaanideks. Oli kujuteldamatu, et nii palju salapärast tegevust kodust väljaspool oli vaja otseselt pettuse jaoks, ja ma järeldasin kohe, et Booth kasutas seda aega põgenemistee sillutamiseks.
Peaaegu otsekohe tuli mulle mõte, et ta on elanud kaksikelu, kavatsedes kahtlemata loobuda ühest identiteedist pärast kuriteo sooritamist ja võtta endale jäädavalt see teine – palju ohutum ja vähem kohmakas pääsetee kui tavaline maskeeringu kasutamine just hetkel, kui kõik ootavad, et sa seda teeksid.
Siis need huvitavad faktid seoses Boothi pildi ja raamatutega. Püüdsin panna end tema olukorda. Ta hindas oma asju kõrgelt, need olid kerged ja kantavad ja polnud tõesti mingit põhjust, miks ta peaks neist lahkuma. Kahtlemata oli ta pikkamööda need ära viinud ja pannud kuhugi, kust ta võis neid jälle kätte saada. Kui ma suudaksin leida, kus see paik on, siis oleksin kindel, et saaksin ta kätte, kui ta püüaks neid ära viia.
See pilt ei saanud kaugele sattuda, sest ta oli selle kaasa viinud otse kuriteopäeval… Ma ei peaks sind detailidega tüütama… Tegin kaks tundi järelepärimisi, enne kui leidsin maja, kuhu ta oli läinud ja paki maha jätnud, mis oli mitte miski muu kui Mrs. Thackary maja Glossop Roadil.
Käisin seal külas ja leidsin, et Mrs. T. on üks maailma kõige lobisemishimulisemaid inimesi. Umbes poole tunni pärast ma teadsin, et tal oli Winteri-nimeline üüriline, et too oli kaubareisija ja enamasti kodust ära. Ta kirjeldus meenutas Boothi, välja arvatud et tal olid vuntsid ja ta kandis prille.
Nagu ma olen sageli rõhutanud, Watson, on pisiasjad kõige tähtsamad ja see tekitas mulle tõelist rõõmu, kui sain teada, et Mr. Winter laskis igal hommikul enda voodi juurde tuua tassi šokolaadi. Üks härra tuli kolmapäeva hommikul ja jättis paki, öeldes, et selles oli pilt, mille ta oli lubanud Mr. Winterile, ja palus, et Mrs. Thackary annaks selle härrale üle, kui too tagasi tuleb. Mr. Winter oli üürinud toad eelmisest detsembrist alates. Tal oli päris palju raamatuid, mida ta oli aeg-ajalt juurde toonud. Kõik need järgnevad faktid andsid mulle aimu, et olen õigetel jälgedel. Winter ja Booth olid üks ja sama isik, ja niipea, kui Booth on kõik jälitajad valejälgedele viinud, tuleb ta Winterina tagasi oma aaretele järele.
Äsjavõetud foto ja vana kuivatuspaber oma saladusi reetva teatega olid liiga ilmsed vahendid, et politsei Boothi jälgedele viia. Nägin peaaegu otsekohe, et kuivatuspaber oli võltsing, lisaks sellele, et on peaaegu võimatu kasutada üht kuivatuspaberit tavalisel viisil mitu korda niimoodi, et keskosa jääks loetavaks, võisin ma ka näha, kus seda oli täiendatud.
Seepärast järeldasin, et Booth, alias Winter, ei kavatsenudki kunagi sõita „Empress Queeniga”, kuid siin ma alahindasin ta leidlikkust. Ilmselt broneeris ta laeval kaks kajutit. Ühe tõelise ja ühe omandatud nimega, ja tal õnnestus väga kavalalt mängida kaht isikut terve reisi jooksul, ilmudes kõigepealt ühe isikuna ja siis teisena. Enamasti tegutses ta Winterina, ja seepärast sai Boothist ekstsentriline poolhaige reisija, kes lukustas end oma kajutisse suurema osa ajast. See muidugi sobis ta eesmärgile hästi; ta ekstsentrilisus tõmbas talle vaid tähelepanu ja muutis ta üheks kõige paremini tuntud reisijaks laeval, kuigi ta end nii vähe näitas.
Olin palunud Mrs. Thackarylt, et ta saadaks mulle telegrammi niipea, kui Winter on tagasi. Kui Booth oli juhtinud oma jälitajad New Yorki ja seal nad kannult raputanud, polnud tal muud teha, kui asuda esimese laevaga tagasiteele. Väga loomulikult juhtus see olema seesama, millega meie sõber Lestrade tagasi tuli, ja nii saabus ka Mrs. Thackary telegramm just õigel hetkel.”
KUIDAS WATSON TRIKI ÄRA ÕPPIS
Watson oli oma kaaslast pingsalt vaadanud sellest ajast saadik, kui too oli istunud hommikust sööma. Holmes juhtus üles vaatama ja ta pilgu tabama.
“Noh, Watson, millest sa mõtled?” küsis ta.
“Sinust.”
“Minust?”
