ta üles, saatke ta üles,” ütles Holmes, hõõrudes käsi enda kohta ebatavalise erutusega.
Lestrade sisenes tuppa ja istus toolile, millele Holmes osutas, äärmiselt nukral ilmel.
“Ma ei eksi just sageli, Mr. Holmes,” alustas ta, “kuid selles Sheffieldi asjas sain ma küll mati.”
“Taevake,” ütles Holmes sõbralikult, “kindlasti ei taha te meile öelda, et see mees pole teil veel käes.”
“Seda ma tahangi,” ütles Lestrade. “Veel enam, ma ei usu, et teda kunagi üldse kinni püütakse!”
“Ärge heitke meelt liiga vara,” sõnas Holmes julgustavalt. “Kui te olete jutustanud meile kõik, mis on juba juhtunud, siis on üsna võimalikkuse piirides, et ma võin teid aidata mõne väikese soovitusega.”
Niiviisi julgustatult alustas Lestrade oma kummalist lugu, mida me mõlemad kuulasime suurima huviga.
“Pole vaja peatuda asjadel, mida te juba teate,” ütles ta. “Te teate avastusest, mille ma Sheffieldis tegin, mis muidugi veenis mind, et mees, keda ma otsisin, oli sõitnud New Yorki „Empress Queenil”. Tahtsin palavikuliselt teda arreteerida ja kui kuulsin, et laev, millega ta sõitis, oli karantiini pandud, asusin otsekohe teele, et võiksin seda New Yorkis ise teha. Kunagi pole viis päeva tundunud nii pikkadena.
Jõudsime New Yorki üheksanda õhtul ja ma tormasin otsekohe New Yorki politseiülema juurde ning sain temalt teada, et Mr. Jabez Booth oli kahtlemata „Empress Queeni” pardal. Üks sanitaarinspektoreid, kes pidid laeval käima, polnud teda mitte ainult näinud, vaid ka temaga rääkinud. Mees vastas täielikult Boothi kirjeldusele, mis oli ajalehtedes ilmunud. Üks New Yorki detektiividest oli pardale saadetud järelepärimisi tegema ja kaptenit eraviisil informeerima oodatavast arreteerimisest. Too leidis, et Mr. Jabez Boothil oli tõesti olnud jultumust tema laeval piletit broneerida ja reisida oma õige nime all, isegi püüdmata end mingil viisil varjata. Tal oli esimese klassi kajut ja stjuuard teatas, et ta oli meest juba algusest peale kahtlustanud. Too oli olnud peaaegu kogu aeg oma kajutisse sulgunud, esinedes ekstsentrilise poolhaige isikuna, keda mingil juhul ei tohi häirida. Tema eined saadeti tema kajutisse ja teda oli harva tekil näha, ta peaaegu ei söönudki koos oma kaasreisijatega. Oli üsna ilmne, et ta püüdis vaatajaist hoiduda ja äratada nii vähe tähelepanu kui võimalik. Stjuuardid ja mõned reisijad, kellega me asjast hiljem vestlesime, arvasid kõik, et see oli nii.
Olime otsustanud, et ajal, mil laev oli karantiinis, ei räägita sellest Boothile midagi, et mitte temas kahtlusi tekitada, kuid et stjuuardid ja kapten, kes ainsaina asjast teadsid, pidid teda jälgima kuni kümnendani, päevani, mil reisijad maale lubatakse. Sel päeval pidi ta ka arreteeritama.”
Siin katkestas meid Holmesi jooksupoiss, kes tuli telegrammiga sisse. Holmes vaatas seda kerge naeratusega.
“Vastust ei tule,” ütles ta ja libistas selle vestitaskusse. “Palun jätkake oma väga huvitava looga, Lestrade.”
“Noh, kümnenda pärastlõunal läksin ma koos New Yorki politseiülema ja detektiiv Forsythiga „Empress Queeni” pardale pool tundi enne seda, kui ta pidi sõitma kai juurde ja reisijad maale lubama,” jätkas Lestrade. “Stjuuard teates meile, et Mr. Booth oli olnud tekil ja ta oli temaga vestelnud umbes viisteist minutit enne meie saabumist. Siis oli too läinud oma kajutisse, stjuuard järgnes talle mingil ettekäändel ja nägi, kuidas ta sinna sisenes. Seejärel läks stjuuard oma postile järgmise trepi otsas ja oli kindel, et Booth polnud sealt enam üles tulnud.
“Viimaks ometi,” pomisesin endale, kui me kõik, stjuuard eesotsas, alla läksime. Too juhatas meid otse Boothi kajutisse. Koputasime uksele, vastust ei tulnud. Siis katsusime ust ja leidsime, et see oli lukus. Stjuuard kinnitas meile, et selles pole midagi ebatavalist. Mr. Booth lukustas sageli oma kajutiust ja sageli olid isegi ta eined jäetud kandikule ukse taha. Kaks head lööki raske haamriga tõid ukse hingedelt maha ja me tormasime kõik sisse. Võite kujutleda meie üllatust, kui leidsime kajuti tühjana. Otsisime selle põhjalikult läbi ja Boothi polnud kindlasti seal.”
“Üks hetk,” katkestas Holmes. “Ukse võti oli seespool ees või mitte?”
“Seda polnud kusagil näha,” ütles Lestrade. “Hakkasin juba pööraselt ärevaks muutuma, sest tundsin mootorite võbinat ja kuulsin kruvi esimest loksuvat häälitsust, kui suur laev hakkas aeglaselt kai poole libisema.
Meie nõu oli otsas; Mr. Booth pidi end peitma kusagil pardal, kuid polnud enam aega teda korralikult otsida ja üsna varsti pidid reisijad laevalt lahkuma. Viimaks lubas kapten olukorda arvestades, et avatakse ainult üks maabumissild ja võin koos stjuuarditega selle kõrval seista reisijate täieliku nimekirjaga, märkides nimesid, kui reisijad mööduvad. Sel viisil oli üsna võimatu, et Mr. Booth pääseks, isegi kui ta prooviks mõnda moonderiietust, sest ühtki isikut ei lubataks enne lahkuda, kui üks meeskonnaliikmetest on ta ära tundnud.
See korraldus rõõmustas mind, sest Boothil polnud mingit võimalust minema lipsata.
Ükshaaval ületasid reisijad maabumissilla ja ühinesid rüseleva rahvahulgaga kail, kõik identifitseeriti, kõik kriipsutati üksteise järel nimekirjast maha. „Empress Queeni” pardal oli koos Boothiga sada üheksakümmend kolm esimese klassi reisijat ja kui sada üheksakümmend kaks olid maale läinud, oli ainult tema nimi veel järel!
Võite vaevalt kujutleda, missugust palavikulist kannatamatust me tundsime,” ütles Lestrade, pühkides juba selle meenutusest laubale tekkinud higi, “või kui lõputu tundus aeg, kui me lasksime aeglaselt kuid hoolikalt läbi kolmsada kakskümmend neli teise klassi reisijat ja siis kolmsada kümme vahetekireisijat, kõiki nimekirjast maha tõmmates. Kõik reisijad peale Mr. Boothi ületasid maabumissilla, kuid tema seda ei teinud. Selles polnud mingit kahtlust.
Olime ühel meelel, et ta pidi veel laeval olema, kuid mind haaras juba paanika ja ma mõtlesin, et ehk oli tal võimalik end kuidagi pagasi hulka sokutada, mida suured kraanad hakkasid nüüd kaldale tõstma.
Vihjasin oma kartusest detektiiv Forsythile ja ta korraldas otsekohe, et tolliametnikud iga kohvri või kasti, kus võis üks mees peituda, lahti teeks ja läbi uuriks.
See oli tüütu kohustus, kuid nad ei hiilinud kõrvale ja kahe tunni pärast võisid nad meile kinnitada, et Booth ei saanud mingil võimalusel niiviisi laevalt lahkuda.
Siis jäi üle vaid üks võimalus. Ta pidi peituma kusagil pardal. Olime laeva tähelepanelikult jälginud sellest ajast saadik, kui ta kai juurde jõudis, ja nüüd andis politseiülem kakskümmend meest meie käsutusse ning kapteni nõusolekul ja stjuuardite ja muude meeskonnaliikmete abil otsiti „Empress Queen” otsast otsani läbi ja uuesti läbi. Me ei jätnud läbi uurimata ainsatki paika, kus kasski oleks end peita võinud, kuid puuduvat meest polnud seal. Selles olen kindel – ja see ongi kokkuvõtlikult kogu müsteerium, Mr. Holmes. Mr. Booth oli kindlasti „Empress Queeni” pardal kuni kella üheteistkümneni kümnenda septembri hommikul, ja kuigi tal polnud lahkumiseks mingit võimalust, peame siiski tunnistama tõsiasja, et ta polnud seal kell viis pärast lõunat.”
Lestrade’i näol, kui ta lõpetas seda kummalist ja salapärast lugu, oli kõige lootusetum ja hämmeldunum ilme, mida ma olin kunagi näinud, ja usun, et minu enda oma pidi olema üsna samasugune, kuid Holmes laskus tagasi oma tugitooli, sirutas oma pikad kõhnad jalad enda ette ja kogu ta keha otse värises vaiksest naerust. “Mis järeldusele te jõudsite?” ohkis ta viimaks. “Mis samme te kavatsete järgmiseks astuda?”
“Mul pole aimugi. Kes teaks, mida teha? Kogu lugu on võimatu, täiesti võimatu, see on lahendamatu müsteerium. Tulin teie juurde, et näha, kas te suudaksite juhuslikult
