tte selles, et ta võib teha kõik, mida ta tahab, vaid et keegi ei saa teda sundida tegema seda, mida ta ei taha.
Viimaks, viimaks ometi on mu külalised lahkunud. Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem, nagu täna kõike oli nelikümmend selles majas, kus direktori asetäitja Villem Johannese poeg Alavain pidas oma neljakümnendat sünnipäeva.
Iseenesestki mõista polnud see minu idee, kaitse mind issand jumal niisuguse romantika ja sentimentaalsuse eest! Kogu tolle arvude kabalistika mõtles välja Helga, see minu puhuti tütarlapselik ja unistav naine, kes lebab nüüd juba ülal magamistoas teki all ning hõikab mind teist korda, et ma läheksin ja annaksin rahu ka oma roidunud luudele-kontidele.
Ma olen parasjagu purjus, mul on kuradima mõnus tunne ja ma ei taha hoopiski magada.Tuba sarnaneb nii toredasti kõrtsiga, mille uksed on äsja suletud ja mille külluslike jääkide keskel ma ise nagu ülemasjamees hindavalt aru pean.
Lauad on täis viina ja rooga ja konisid, kõik see on lõpmata lõbus ja kõige selle soodoma keskpunktis lösutab see, mis on järele jäänud koletu suurest kringlist. Ka kringli mõtles välja Helga – nii suure, et temasse lahedasti mahtusid kõik nelikümmend küünalt, mis nii liigutava sümboolikaga pidid markeerima minu äsja täis saanud neljakümmet aastat.
Nüüd on neist küünaldest säilinud ainult kõige eripärasema kujuga plönnid ja ma mõtlen neid silmitsedes hubase filosoofiaga, et eks niiviisi ole kulunud läbi ka kõik nelikümmend aastat – igaüks isemoodi, isenäoliselt, isesuguseid jälgi ja mälestusi jättes.
Kui me ühel meelel lauda katsime, ütles Helga mulle tundeliselt:
«Ära kiirusta neid küünlaid süüdates… Mõtle sellele, et igaüks neist tähistab üht aastat sinu elust. Ja püüa seda aastat meenutada…»
Pagan võtku, neljakümne aastaga on tulnud seegi tarkus, et kui su naine tahab mõnest tühisest asjast rõõmu tunda, siis oleks tobedus talle seda keelata. Niisiis olin ma kõigega nõus, kuigi mul ei tulnud pähegi hakata küünalde süütamisel oma kirjut elulugu taastama. Keegi kuramus ei saa ju ometi kontrollida, millele ma just mõtlen.
Ent nüüd, mil nad on lõpuni põlenud, need küünlad, mil toas valitseb mõnus vaikus ja mu peas niisama mõnus surin, tekib minus äkki äravõitmatu kiusatus.
Mis oleks, kui tõepoolest püüaks taaselustada sündmusi ja inimesi ja asju, millega ning kellega need küünlad – oh, pagan, vabandust! – aastad olid seotud?
Helga ei hõika mind enam, ilmselt on ta uinunud, ja minu jutuajamist oma minevikuga ei eksita keegi. Ma avan kraenööbi, läidan sigareti ning istun laua taha, samale kohale, kust ma alles äsja tõusin, ning silmitsen veel kord neid küünlajupikesi, mis end kringlipurust välja upitavad – üks pikem, teine pisem, üks laiaks tombuks sulanud, teine saledaks ning vormikaks jäänud, üks upakile vajunud, teine sirgena püsinud.
Ja ennäe – sündmused ja inimesed ja asjad pistavadki oma erikarvalised näod nagu mingi nõiaväel paokile nihutatud ukse vahelt välja, tulevad lähemale ja muutuvad selgemaks.
Ning ridamisi hakkan ma nägema neid kõiki, kõiki, kõiki.
ESIMENE KÜÜNAL
Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. Ma laman võrkudega voodis nagu kala mõrras ja tean oma olemasolust ning eesmärgist veel vähem kui kala. Mind on püütud kustki kuuendast või seitsmendast või kaheksandast ookeanist, ja otsustades mulle osaks saava tähelepanu järgi on keegi kiitsakas vurrunäputäiega mees ja mõnusasti pehmete kätega naine krabanud mu kinni mingi maailma haruldase kuldkalakese pähe, keda nüüd kõigile uudishimulikele näidatakse. Et minu omanikeks on just nimelt too mees ja too naine, seda järeldan ma järjekindlusest, millega nad mu lähedal püsivad. Pealegi on nad ainsad, kes mind kätte söandavad võtta, ja pehmete kätega naine on ainuke, kes mind toidab.
Nähtavasti olen ma tõepoolest kaunikene haruldus ja vist koguni senitundmatu kala, sest mul pole isegi nime. Nimi paninakse ühel päikesepaistelisel päeval kõigi teaduse reeglite kohaselt nagu kõigile kaladele – isendi nimi ja mehe nimi, kes ta esimesena avastas – ning ma veendun lõplikult, et musta vurrunäputäiega mees on de facto minu avastaja või leiutaja ja et ma pean kindlalt tema poole hoidma. Siis kallatakse mu peale vett – kalad ja vesi käivad ju ikka kokku. Kuid ma olen ilmselt juba nii kaua kuival olnud, et märjaks saamine mind üllatab ja koguni kohutab.
Minu ümber lauldakse ja lobisetakse, mul on keskmiselt lõbus ja päris kahju, kui kõik ära lähevad. Minu leiutajad uurivad tükk aega mingit äsja saadud paberit, tõenäoliselt patenti, ja vurrunäputäiega mees seletab sõrme kentsakalt püsti hoides, et ma olevat sündinud Marsi tähe all, ja veel, et ma olevat tulnud ilmale Kalade tähtkujus.
TEINE KÜÜNAL
Ma kukun. Kukkumine ongi mu peamine tegevus ja tekitab palju pahandusi. Vurrudega mees, kes püüab mulle lakkamatult selgeks teha, et teda tuleb hüüda isaks, jälgib minu ettevõtmisi valvsalt, peaaegu nagu mingi omakasupüüdliku tagamõttega. Üritan oma parimat tema tähelepanu uinutamiseks ja olen seejuures üpris kaval. Laman oma nurgakeses vaibal, vaikselt nagu hiir. Siis upitan end märkamatult istukile. Vurr on ajalehe taga, sealt tõuseb julgustavalt sinist suitsu ja ma ajan end optimistlikult püsti. Ent ma ei saa siiski teha ainsatki sammu, kui olen end juba millegagi reetnud. Niinimetatud isa viskab lehe lauale, kargab üles ja on otsemaid mu kõrval, käed pentsikult laiali, nagu kardaks, et ma põgenen. Saan vihaseks, kukun ja pistan lõugama. Tean täpselt, mis nüüd tuleb, mind valdab veel suurem raev ja ma lõugan veel valjemini. Kohale tormab pehmete kätega naine, keda ma olen juba õppinud nimetama emaks. Mind krabatakse kinni, tõstetakse õhku ja paigutatakse tagasi vaibale. Nii lõpevad kõik minu katsed uut positsiooni hankida. Selili vaibal lebades kahetsen südamest,et ma veel nende keelt ei oska, sest mul kipitab keelel üsnagi kurikaval küsimus: kuidas kavatsevad nad minust iseseisvat inimest kasvatada, kui nad määravad nurjumisele juba minu esimesed püüded omal jalal seistes midagi ise korda saata.
Et ma olen inimene ja mitte kala, on mulle juba selge, selle tõestamiseks hoiti mind korduvalt peegli ees. Ainult, kas poleks siiski parem olla kala kui Kalade tähtkujus sündinud inimene?
KOLMAS KÜÜNAL
Ma ei kuku enam.Üldse on mu elus toimunud suured muutused, alates päevast, mil minust lõplikult sai neljajalgse asemel kahejalgne. Ma kõnelen juba päris soravalt oma vanemate keelt, vestlused nendega on teinud mind ühtaegu targemaks ja eelseisva elu suhtes pessimistlikumaks. Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse. Ma pean kuulma absoluutselt kõigi sõna, kel tuleb pähe minuga tegelda. Mind häirib väga ka mõistmatu lugupidamine, mida mu vanemad iseenda vastu tunnevad. Kui ma alati ilusasti sõna kuulan, võivat minust saada niisama tubli inimene kui nemad. Oo, püha lihtsameelsus! Kes ütleb, et ma neid oma ideaaliks pean?
Ainsaks tõsiselt rõõmustavaks avastuseks on mulle maja, kus ma elan. Siin on küll loendamatu hulk asju, milleni ma ei küüni ja mis seetõttu tunduvad eriti ahvatlevad, aga ka kättesaadav maailm on küllalt suur ja pealegi aiman ma, et inimesed, kes küünivad kõigi asjadeni, pole just silmatorkavalt õnnelikumad kui mina. Mõnikord nad isegi nutavad, nagu vana kõhetu naine kõrvalkorterist, ja seda on kuidagi paha vaadata, sest minu arust on nii temal kui teistelgi kõik olemas, mida vaja.
Tuba, milles mind peetakse, meeldib mulle. Seal on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp ja siis veel isa ning ema voodi. Toal on kaks akent ja ilmatu kõrge uks, mis viib kööki. Aknad on kah kõrgel, aga kui ma olen osanud jätta sõnakuuleliku lapse mulje, tõstetakse mind toolile ja lubatakse välja vahtida. Nii avardub minu maailm veel ühe mõiste võrra: tänav. See on prügitatud ja üsna puhas ning seal kõnnivad inimesed. Enamik möödub meie aknast pead pööramata. Isa ja ema, kes mind toolil püsti hoiavad (nagu ma ise seismisega hakkama ei saaks!), vahetavad
