peale, kuni ka tema kaks või kolm klaasi põhjani jõi.
Siis läksid kõik kole lõbusaks ja lärmakaks. Ema hakkas üleni õhetama ja naeris iga natukese aja tagant kõlavalt, vana Parameel aga tikkus isale kätt ümber õlgade panema ja muudkui seletas, kuidas jumal teda ja tema vabrikut niisuguse väärt mehega on õnnistanud nagu töödejuhataja Alavain.
Minul oli kogu aeg meeles, mismoodi isa teda vereimejaks ja kurnajaks põhjas, ning ma olin isa peale lausa pahane. Iga lapski saaks aru, et mis vereimeja sihuke võib olla, kes nii naljakalt ümmargune on ja aina teist inimest kiidab ning kallistab.
Varsti toodi sahvrist juba teine pudel välja, isa ise tõi, kuigi ema talle salaja märku andis, et ei maksa. Ja Parameel kallas jälle kiiruga kõik klaasid täis.
Niiviisi nad siis jorutasid ja jamasid maailmatuma aja, päris lõbus oli vahtida. Viimaks hakkas vana Parameel oma sigareid otsima, tuhnis kõik taskud läbi, aga ei leidnud. Siis laksatas endale käega otsaette ja teatas, et ta on ikka päris juhm – unustanud koju tulles ostmata.
Isa pakkus kohe ennast kärmesti appi, et küll tema käib poes ära. Parameel ei vaielnud ka vastu, vabandas ainult kole viisakalt, et ta peoperemehele niisugust tüli teeb. Isa oli juba püsti, kui ema äkki üles krapsas ja imeliku paluva häälega ütles, et las parem tema läheb.
«Mis nali see siis on?» päris isa suurustavalt.
«Teil siin meeste jutud pooleli… Küll ma lähen…»
Isa oleks ehk nõussegi jäänud, aga nüüd kargas vana Parameel ise vahele. Et kui proua tõesti talle seda häbi teeb, siis läheb tema kohe minema ega unusta seda surmatunnini. Et isegi see on juba raske patt ja suur häbematus, et ta härra Alavainul minna laseb, aga daami niimoodi jooksupoisiks alandada ei luba endale ükski vana hea kooli härrasmees ehk džentelmen.
Isa heitis emale pahase pilgu ja kummardas Parameele ees:
«Silmapilk, härra Parameel, on teie sigarid siin.»
Mina mõtlesin vaikselt, et Parameel võiks ju isale raha kaasa anda. Kui ema mind või isa poodi saadab, siis annab ta alati. Aga isal oli nüüd vist endal, sest ema käest ta ka küsima ei hakanud, tõmbas ruttu palitu selga ja läks.
Ema jäi otsekohe imelikult vaikseks, vaatas aina enda ette taldrikule ja tegi näo, nagu huvitaks teda kõige rohkem söömine. Vana Parameel piilus vilksamisi minu poole, naeratas laialt ja paistis millegi üle teraselt järele mõtlevat. Viimaks lõi ema pilgu üles, vaatas Parameelele otse silma ja küsis:
«Miks te oma prouat kaasa ei võtnud?»
Parameel heitis järsult käega, ei vastanud emale midagi, vaid pöördus hoopis minu poole:
«Kas tead mis, noor Alavain? Sa ole õige hea poiss, lippa korraks meie vigvammi ja vaata, mis Diia teeb. Ta mul üksi kodus, emand pidi kuhugi naiste koosolekule minema.»
Ema nagu ehmus ja tahtis midagi vahele öelda, aga katsu sa Parameelt katkestada, kui sellel keel juba liikuma on hakanud.
«Plikal, vaesekesel, igav, lohuta teist natuke. Sa ju suur mees, aeg on hakata kavaleri kombeid õppima. Või mis sa ise arvad?»
Mis minul arvata.Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna.
Aga kui sooviti, seda enam, et ema oli kuidagi kummaliselt ärevil ja vana Parameelgi rääkis veidralt nohisedes ning madala häälega. Aga saa sa neist aru. Isa ütles ju kah, et tuleb oma tänulikkust üles näidata.
«Eks ma siis lähe.»
«Tubli, noormees, tubli!» kiitis Parameel tunnustavalt. Ema heitis mulle kiire ja just nagu argliku pilgu ning ütles kähku:
«Ära siis kauaks jää…Tule varsti tagasi…»
«Kuule juttu, las olla nii kaua kui süda lustib,» vaidles Parameel. «Ega ta seal tüliks ole.»
Läksingi. Endal oli väga imelik tunne, justkui oleks midagi viltu. Diia polnud üldse üksi, mamma lesis diivanil ja luges.
«Ah sina,Villem. Tule sisse. Diial ongi igav. Kas teie pidu on täies hoos?»
Selle peale ei mõistnud ma midagi vastata. Pidu käis ju küll, aga erilist hoogu seal enam just nagu ei olnud.
Proovisime Diiaga küll üht-, küll teistmoodi aega viita, aga õiget tuju ei tulnud. Süda nagu kipitas, miski tegi rahutuks. Diiagi sai aru, et minuga midagi lahti on, ja ütles mossitades:
«Igav oled täna. Mis sul viga on?»
Ei teadnud isegi. Läksin akna juurde, vaatasin välja. Ja nägin korraga isa, kes eemal suurte lompide vahel laveerides lähemale tuli. Ma ei mõelnud midagi, keerasin järsku kannapealt ringi ja sööstsin välja. Lendasin kui tagaaetav üle hoovi, kiskusin välisukse lahti, sadasin sisse.
Ema istus diivanil, vana Parameel seisis akna all ja vahtis kangesti hoolega taevasse.
«Oledki tagasi,» ütles ema sellise häälega, nagu oleksin ma vahepeal kuskil uppumas või põlemas või muidu surmasuus olnud. Vana Parameel ei lausunud musta ega valget, ainult nohises, nii et päris närvidele käis. Ma kohmasin rabedalt:
«Isa tuleb ka juba.»
Tundsin, kuidas ema käsi minu õlgade ümber värahtas. Parameel pöördus äkki ringi ja sihtis mulle erilise, uuriva pilgu.
«Sa, poiss, ei olegi nii rumal,» ütles ta aeglaselt. Minu parem kõrv oli surutud vastu ema rinda, tundsin, kuidas ta süda põksus.
Sealsamas käis köögiuks ja isa ilmuski nende neetud sigaritega pärale.
«Noh, kas lauas istumine jõudis juba ära tüüdata?» küsis ta üllatunult. «Kauplus, kurivaim, kah nii kaugel.»
«Tarvis selga sirutada, Alavain, tarvis selga sirutada,» vastas Parameel tähtsalt ja oli korraga jälle seesama mis ennist – hakkas naeru lagistama ja nalja heitma. Enne keskööd me temast lahti ei saanud. Uksel suudles ta emal poolvägisi kätt ja sõnas rõhutatult:
«Meie peame üldse rohkem läbi käima, armuline proua. Mulle meeldivad tõsised töömehed, kelle õige tulevik alles ees on. Jah, kellel kõik veel ees on… kui nad ainult ise tublid on.»
Isa seisis ema selja taga ja kinnitas kärarikkalt, et olgu härra vabrikant mureta – töödejuhataja Alavain teab, mis tema aukohus ja tänuvõlg tähendavad.
«Eks me näe, eks me näe,» noogutas Parameel. «Nägemiseni, armuline proua ja aitäh kõige hea eest… Homseni,Alavain.»
Isa oli erakordselt heas tujus, tühjendas ihuüksi veel paar klaasi ja aina rääkis, et Parameelega tuleb nüüd tihedalt kontaktis olla, et on ta mis ta on, aga kui teda parajal mõõdul soe hoida, on tulevik kindlustatud.
Ema istus, käed rüpes, diivanil ja ütles järsku kõlatult:
«Oli sul vaja nende sigarite järele tormata. Nagu… jooksupoiss.»
«Tohoh,» venitas isa ja tõmbas lauba kortsu, nii et kulmud ninajuurel peaaegu kokku puutusid.
«Mis ma siis sinu arvates pidin tegema? Kogu selle hea vahekorra ära rikkuma, oma lolli uhkust taga ajama? Ena mul asja, pool tunnikest kõndimist.»
«Sa
